Tänavu toimunud Tallinna Maraton ja Sügisjooks on saja-aastase Eesti ajaloo osavõturohkeim spordisündmus, millest said SEB Heategevusfondi eestvedamisel osa ka turva- ja asenduskodude lapsed koos perevanematega. Väikesed jooksusõbrad panid end proovile Mesikäpa Lastejooksudel, suuremad 5 km ja 10 km distantsidel.

Sport on tänapäeva laste hulgas popp. Paljudele turva- ja asenduskodude peredele on Sügisjooksul osalemine iga-aastane tava, mida pikisilmi oodatakse. Eelmisel õhtul tutvuti ka raja plaaniga, et oleks läbitavast distantsist parem ettekujutus.

Lapsed olid juba hommikul varakult asjad valmis pannud, et sajandi suurjooksul – just nii seda spordisündmust osalejate rohkuse tõttu hiljem kutsuti – kaasa teha. Ilm oli suurepärane ja rahvamelu tekitas tunde, et saadakse osa millestki erilisest. Enne rajale minekut saadi numbrid kätte ning seati end stardivalmis.

Motiveerivad kaaslased

Mõni laps oli nii rahvarohkel üritusel esimest korda. Käest kinni hoides on lihtsam oma grupiga koos püsida. See aga pole nii mõnelegi ennast juba „suureks“ pidavale lapsele sugugi lihtne. Ühes peres oli üht algajamat rahvaspordiüritusel jooksjat üsna raske veenda, et käest kinni hoidmine on ikka vajalik. Lõpuks aga, nähes, kuidas teisedki temaealised kasvataja käest kinni hoiavad, andis temagi käe.

Nüüd aga tekkis järgmine „kitsaskoht“: liikuda tuli teistega ühes tempos ja üsna kiiresti! Kui lapsel hoog kippus raugema, leiutasid teised kõikvõimalikke motivatsiooninippe. Väga hästi mõjus teadmine, et finišis ootab kõiki medal. Samuti on alati hea teada, kui palju pingutust veel jäänud on – selle arvutas nutikas laps iga kilomeetritähise juures kohe välja ja teatas teistelegi. Õnneks saab ka pikim rada ükskord otsa ja lõpp läks eriti kiirelt. Kõik lapsed said finišis medalid ja olid väga uhked oma saavutuse üle. Usinalt tehti selfisid ja grupipilte. Mõnel lapsel on nendelt jooksudelt juba päris mitu medalit – ja kindel plaan on neid edasi koguda.

„Joosta“ võib ka käies

Ühes peres, kus alustati rahuliku tempoga, kadus kiiremate tüdrukute punt juba esimese kilomeetrimärgi eel kasvatajal silmist. Ülejäänud kaks tüdrukut otsustasid koos kasvatajaga, et nemad läbivad raja käies. Nii oli aega vaateid nautida ning omavahel elust-olust juttu ajada.

Lapsed meenutasid väljasõite ning eelmisi spordiüritusi, kus varem käidud ja mis teeäärsete paikadega seostusid. Omamoodi elamus oli Kultuurikatlast läbi kõndimine. Finiši eel otsustasid vaprad kõndijad, et lõpus võiks paar jooksusammu ka teha ning nii tuldigi kolmekesi joostes üle lõpujoone.

Kodus jagati suure õhinaga muljeid: kes kõndis kuulsuse kõrval, kes kohtas vana tuttavat. Iga tuttav tundub ju sellisel üritusel palju suurema sõbrana! Raja ääres oli teiste hulgas patsu löömas ka Gerd Kanter, keda lapsed küll kohe ära ei tundnud, aga ikkagi oli suur rõõm kuulsat spordimeest endale kaasa elamas näha.

10 km asemel koguni 15 km!

Annika käis nii noorte 5 km distantsil kui ka laste jooksul koos Paveliga. Anton ja Danila läbisid 10 km distantsi. Pavel oli veel mitu päeva peale jooksu väga õnnelik selle üle, et talle anti nii uhke medal.

Snežana osales sel aastal jooksuvõistlusel esimest korda, tehes kaasa Mesikäpa Lastejooksus. Ta oli väga õnnelik, kui sai finišis kaela oma elu esimese medali. Tüdruk näitas seda terve tagasitee bussis kõigile – ilmselgelt oli seekord just tema võitja, sest medal ju ei valeta! See pisiasi, et ta jõudis finišisse viimasena, ei kõigutanud väikese sportlase võiduusku karvavõrdki.

Vanemad lapsed hoidsid oma emotsioone rohkem vaka all. Ljusja ja Ira osalesid 5 km jooksus. Аrtjom, Olga ja Deniss läbisid 10 km distantsi üksteist toetades ühtse grupina. Nikita ja Daša omakorda aitasid kasvatajal tempos püsida. Kui teiste distants oli ei rohkem ega vähem kui 10 km pikk, siis Nikita läbis küll vähemalt 15 km – ta jooksis pidevalt küll kasvataja, küll Artjomi, siis jälle Olga või Denissi juurde edasi-tagasi. Teisi Nikita siksakitamine ei seganud, pigem innustas.

Ira, Ljusja ja Nikita parandasid ka tunduvalt oma seniseid jooksuaegu. Kõik lapsed said palju energiat, häid emotsioone ja kinnitust oma vastupidavusvõimele. Nüüd oodatakse pikisilmi järgmist spordivõistlust. Kindlasti andis Sügisjooks lastele ka üleüldist motivatsiooni spordiga tegeleda.