Suvelõpu reisi Helsingisse ootas sel korral kõige enam 13-aastane Taavi. Taavil on vaimupuue ja tal on ka autistlikud jooned, mis tähendab, et maailma ja asju enda ümber tajub ta mõnevõrra muudmoodi kui teised temaealised. Minu jaoks oli see isegi natuke üllatav, et üks väike reis tema jaoks nii-nii tähtis on. Tõsi, Taavi on juba ammu üles näidanud suurt huvi geograafia ja maakaartide vastu. Juba üsna väiksena joonistas ta väga detailseid maakaarte, mis vahel tuginesid pere seinal rippunud päris maakaardile, aga vahel jälle Taavi enda fantaasiatele. Eelmisel aastal täitus ka Taavi suur soov, kui ta sai sünnipäevaks endale suure gloobuse. Nii on ta siis seda gloobust keerutanud ja oodanud kannatamatult oma elu esimest välisreisi juba aastajagu.

Teisedki lapsed olid elevil. Kuigi välismaal ja ka Soomes on nad varem käinud, pakub laevasõit ikka põnevust. Kui 13-aastane Loone ja 15-aastane Iivika läksid Heurekasse esimest korda, siis 11-aastane Daniel on seal käinud varemgi ning oskas hommikusöögilauas teistele seletada, mida põnevat seal peale hakata saab. Ka kodutöö oli lastel tehtud ja eelmisel aastal keskust külastanud kaaslaste käest välja uuritud, mis seal Heurekas siis kõige vahvam on. Plaani sai võetud, et kindlasti peab igaüks saama endale oma näoprofiiliga mündi ja teine kohustuslik atraktsioon on lae all mööda nööri jalgrattaga sõitmine.

Hommikusöögilauas kõhud kenasti täis söödud ja päevaraha kätte saadud, jäi aega veel laevaski ringi vaadata. Käisime ka laevatekil uudistamas, et kui kaugele see Soome siis veel jääb. Taavi näitas meile, kuspool „paistab“ Venemaa ja kus Rootsi. Tal oli raske mõista, et see, mis kaardil tundub nii lähedal, on tegelikult nii kaugel, et silmaga seda ei näe.

Helsingi sadamasse jõudes oleks lapsed parema meelega kohe piki sadamakoridori jooksu pistnud, et kiiremini kohale jõuda – sellise kärsitu elevusega oodati, mis edasi saab. Neile pidi mitu korda meelde tuletama, et pole vaja inimestest mööda trügida – kõik ju lähevad ühes suunas ja meil ei ole kiirem kui teistel.

Bussis teel Heureka poole uudistasime Helsingi linna: lapsed lugesid hoolega kõiki silte, mis majaseintel või mujal märkasid ja avastasid, et soome keel on väga eesti keele sarnane. Vaadates inimesi tänavatel, jäi lastele silma, et seal on palju rohkem erinevast rahvusest ja erineva nahavärviga inimesi kui meil. Imetleti ka kahekordseid ronge ja Helsingi tramme ning tunti uhkust, et varsti on meil Tallinnas veelgi uuemad ja ägedamad trammid.

Heurekas saigi esimese asjana ette võetud kohustuslik mündivermimine. Pärast seda vaatasime erinevates saalides ringi, et siis juba koguneda rottide korvpalli vaatama. See meeldis kõigile. Loone arvas esimese hooga, et nüüdsest peaks rottide korvpallitreeninguid hakkama korraldama ka meil, sest kodus ootas rott Drago. Aga pisut järele mõelnuna tundus see siiski liiga suur ettevõtmine – selleks on ju vaja spetsiaalset palli ja korralikku korvpalliplatsi ning mis peamine – meeletult kannatust, et Dragot treenida. Ja kui kaua see Drago siis üksi viitsib palli taga ajada, korvpall on ju ikkagi meeskonnamäng, aga vaevalt et kasvatajad on nõus terve meeskonna jagu rottide meile kolimisega... Nii jäi see plaan esialgu siiski kõrvale.

Planetaariumis käisime vaatamas filmi kosmosetehnikast. See jättis kõigile lastele võimsa elamuse – vahepeal oli tunne, nagu lendakski ise kosmoses. Kui filmis hakati rääkima kosmoseturismist, siis ma juba mõtlesin hirmuga, et Taavi saab siit nüüd endale mõned uued ja huvitavad unistuste reisisihtkohad ning hakkab iga päev küsima, millal me Kuule sõidame. Õnneks selgus hiljem, et Taavi unistused püsivad siiski täitsa mõistlikkuse piirides.

Heurekas jõuti proovida veel paljut põnevat: majaehitust (meil kukkus nii välja, et maja tuli ilma ukseta, nii pidi akna kaudu sisse ja välja käima), köielkõndi, nõeltel pikutamist, multifilmi tegemist, kõikvõimalikul moel erinevaid täpsusviskeid, autojuhtimist (selgus, et ei ole üldse mitte nii lihtne nagu kõrval- või tagaistmel sõites tundub!) ja loomulikult jalgrattasõitu kõrgel õhus. Lõpuks jäi isegi ajast puudu, kõike ei jõudnudki proovida ja mõnda asja oleks tahtnud ju veel mõned korrad proovida.

Tagasiteel laevas ootas rikkalik õhtusöök, kus kõik said valida endale meelepäraseid toite. Seejärel aga seisis meil ees raske ülesanne reisiks mõeldud taskuraha ära kulutada. Käisime poodides ja arutasime, mida osta ja kas üldse osta. Tulemuseks oli see, et Iivika hoidis oma taskuraha alles, et koguda suuremateks väljaminekuteks; Taavi otsustas osta endale mänguasja ja jätta osa raha alles; Loone ostis pulgakommi oma väikevennale, šokolaadi oma suurele õele, šokolaadi kasvatajale, no ja ühe šokolaadi ikka endale ka ja pliiatsi; kõige suurem maiasmokk Daniel ostis aga kogu raha eest endale nii mitu pakki komme kui sai (tõsi, pärast kodus pakkus ta teistele ka). Igal juhul jäid kõik rahule ja laste jaoks on ilmselgelt oluline, et nad saavad reisil olles ka midagi oma äranägemise järgi osta.

Koju jõudes, mis sest, et kell oli juba palju, olid lapsed suure õhinaga peretöötajatele ja teistele lastele oma päevast jutustanud. Reis oli igal juhul korda läinud ning see oli tore lõpetus suvevaheajale ja positiivne energiasüst uueks kooliaastaks. Mina märkasin, kuidas lapsed päeva jooksul aina julgemaks muutusid, kuidas aina enam hakati küsimusi esitama ja ümbritseva suhtes uudishimulikkust välja näitama. Mõni, kes on muidu väga kinnise loomuga ja tõsine, muutus järjest avatumaks ja rõõmsamaks, kuni ühel hetkel naeris ja kilkas mänguhoos koos teistega.

Ja uutest unistuste sihtkohtadest ka: Taavi hakkas juba poolest päevast iga natukese aja tagant mu käest küsima, et millal me nüüd siis Rootsi läheme. Ja tagasiteel luges ta ette terve nimekirja sihtkohtadest, kuhu lähemas tulevikus kindlasti minema peaks – lisaks Rootsile ka Venemaale ja Lätti. Õnneks piirdus ta vaid naaberriikidega, nii et mine tea, ehk läheb mõni tema järgmine unistus ka täide!

Margit Randaru
Tallinna Lastekodu perevanem