Kuuendat aastat järjest toimus koostöös Tallink Grupiga asendus- ja turvakodudes peatuvatele lastele suvelõpureis Helsingisse, et täita laste suur unistus veeta üks muretu päev ning lustida nii palju, kui lapse hing ihaldab. Sel korral võtsime ette reisi Heureka teaduskeskusesse. Reisil osales sada last Eestimaa erinevatest piirkondadest – Tallinnast, Harjumaalt, Ida-Virumaalt, Tartust ja Viljandimaalt.

Kogu päev oli lastele silmaringi avardav ja paljudele täiesti uudne välisreisi kogemus: piiriületamine, laevasõit ja ekskursioonid, igapäevamenüüst erinev toit ning võimalus tavaperes kasvavate lastega võrdväärselt lustida. Elevust tekitasid nii laeva võimsad korstnad kui ka buffet-laud, kus sai päris ise endale meelepärast toitu valida. Laste arvates oli laev nagu väikene linn, kus on poed, restoranid ja kohvikud.

Üks tüdruk olid reisiks ettevalmistusi teinud ja kaasa võtnud binokli, mis osutus Soome sissesõidul väga populaarseks riistapuuks. Binokliga uuriti, mis toimub teistel laevadel, kuidas Helsingi linn eemalt paistab ning lapsed märkasid ka seda, et väga väikeste saarte peal on majad ja seal käib elu. Viimane asjaolu tekitas hulgaliselt küsimusi: kuidas seal elavad inimesed süüa saavad, kuidas lapsed koolis käivad ja kas nendel saartel ka metsloomi elab? Vabatahtlik Enel rääkis lastele ka Rootsimaast, kus saarte vahel käivad n-ö laevabussid ja inimesed elavad pisikeste saarte peal aasta ringi.

Heureka teaduskeskus on põnev koht, kus keeruline saab lihtsaks ja nähtamatu nähtavaks. Lapsed said vastused paljudele huvitavatele küsimustele: kui pikk on inimese soolestik, kas maakera pöörleb, mis tunne on olla maavärina ajal majas, milles seisneb Bermuda kolmnurga saladus, kas kõik on võimelised lamama 2335 naelaga fakiiri voodil, kuidas inerts mõjutab suurt WC-paberi rulli, kui suur on dinosauruse muna jpm. Rammu sai katsuda auto ülestõstmisega ning proovida reaktsioonikiirust, et teada saada, kui pikk on pidurdusteekond erinevate teeolude ja ilmaga. Lapsed nägid, et füüsika aitab selgitada põnevaid küsimusi – näiteks seda, miks suured mullid kerkivad kiiremini üles kui väiksemad, kuidas töötab vesijalgratas jpm.

Kõige rohkem elevust tekitasid huvikeskuses loomulikult dinosaurused: nad liigutasid, olid natuke hirmsad ja peaaegu nagu päris. Kõige kurjem oli T-Rex, kes oli kuri, sest ta valvas oma poegi – ja muidugi meeldis ta lastele kõige rohkem. Põnev oli ka kliimamuutuste kambris, kuhu minekuks tuli kummikud jalga panna. Kuuene Marta arvas selle peale, et kui kunagi tekib oht, et Maa võib täiesti ära uppuda, siis tuleb meil leida üks kuivem koht, kus elada.

Suurematele lastele meeldis väga planetaarium. Sofia ütles, et kino oli üliäge ning tal oli selline tunne, nagu oleks ta ise pöörelnud. Nii väikestes kui ka suurtes reisilistes tekitas elevust enda näopildiga münt – uhkusega näidati teistele lastele ja kasvatajatele „oma raha“. Seda loetelu võiks veel pikalt jätkata, aga kokkuvõttes said lapsed palju vastuseid küsimustele, miks on asjad maailmas nii, nagu nad on.

Lapsed arvasid, et Soome on teistsugune kui Eesti: kuigi teed on mõlemas riigis ühesugused, pole Eestis selliseid maju nagu Soomes. Tekkis küsimus, kas Soome on natukene ilusam kui Eesti, aga sellele ühest vastust ei antud, vaid tõdeti, et maad ja rahvad on erinevad nagu ka keeled ja kombed. Andrus, kellele see oli esimene välisreis, imestas kohvikus teenindanud asiaati nähes ning teatas rõõmsa häälega: „Vaata, see hiinlane on neeger!“ Hea, et Andrus oma imestust vabatahtlik Eliisiga jagas – see andis neile võimaluse ka sel teemal rääkida. Andrus mõtiskles veel erinevate keelte üle ning pakkus välja, et soomlased arvavad kindlasti, et meie räägime vigadega soome keelt ja eestlased arvavad, et soomlased räägivad vigadega eesti keelt.

Meie väljasõidul oli peale silmaringi avardamise ja uute kogemuste saamise ka sügavam väärtus. Tihtipeale on nii, et asenduskodus kasvavad lapsed pelgavad seda, mis jääb väljapoole asenduskodu väravaid – see hirmutab ja on võõrastav ning mõnikord nad isegi paremal meelel väldiksid turvalisest majast välja tulemist. Ka seekordse reisi puhul oli lapsi, kes enne sõitu hakkasid välja mõtlema põhjusi, miks mitte minna. Aga kui juba kohal oldi, siis oli kõik hästi ja nauditi täiel rinnal uusi kogemusi. Oluline on see, et mida rohkem lapsed oma asutuse seinte vahelt välja saavad, seda rohkem koguneb erinevaid kogemusi ja kinnistub teadmine ka sellest, milline on elu teisel pool väravaid. Ühel päeval saab ju asenduskodus elamise aeg läbi ja tuleb iseseisvalt ellu astuda, aga ilma kogemusteta on üksinda „värava taga“ olla päris kehv tunne.

Lastel oli elav huvi kõige vastu ja see ei raugenud hetkekski: terve päev oli täis uusi kogemusi ja avastamisrõõmu, uudistamist ja lustimist, eneseleidmist ja maailmapildi avardamist. Reisi järel tunnevad meie lapsed end enesekindlamana, sest ka nemad saavad kooli tagasi minnes uhkusega öelda: „Mina olen käinud ja mina olen näinud!“

Triin Lumi