Elus loeb eeskuju. Ei Külvi ega Toomas Kivisilla lapsepõlvekodus näägelnud ema-isa omavahel kunagi. Täna ütlevad Külvi ja Toomase viis tütart ja viis poega, et nad ei ole oma vanemaid eales kuulnud tülitsemas – kõik lihtsalt räägitakse selgeks nii omavahel kui lastega.

Selline sissejuhatus võib kõlada kui peatükk mõnest suhtlusõpikust, kuid Kivisillad tõepoolest elavadki nii. Tänavu lastekaitsepäeval tunnustasid õiguskantsler Ülle Madise ja sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna perekond Kivisilda aasta perena, kes on tuntud oma suuruse ja üksmeele poolest.

“Jajah, oleme siin kõik lausa inglid,” ütleb naerdes Kivisildade neljas laps Liisa, keda peetakse pere parimaks saladustehoidjaks. Tegelikult võib nende majas kõvemat häält ikka ka kuulda. Ja mitte ainult siis, kui ema esimesel korrusel köögist oma valju pedagoogihäält tõstes hüüab: “Sööööööma!”, nii et see ka teisele korrusele arvuti taga kõrvaklappe peas hoidvate laste kõrvu ulatub. (Kui kõik-see-mees kohe alla ei jõua, siis liigutatakse internetijuhet. Toimib kiiresti. Või siis lippab ema figuuri hoidmiseks, nagu ta ise märgib, trepist üles ja kergitab kõrvaklappe.)

Valju häält võib selles majas kuulda ka siis, kui käib omavaheline sõbralik tögamine. 

“Kõigile me peres meeldib vaielda,” kinnitab seitsmes laps Rutt, kel, muide, olevat harukordne võime peidus olevad asjad üles leida. Nii et tema eest pole võimalik ühtki jõulukinki ega kompvekkigi ära peita. “Eks me lastena ikka kaklesime ka,” tunnistab kolmas laps Anna. “Järjestikku sündinud lapsed on ühtaegu parimad mängukaaslased ja suurimad tülitsejad. Näiteks siis, kui peab mänguasju jagama. Vajadusel sekkusid vanemad ja aitasid tüli õiglaselt lahendada. Vahel ütlesid, et kui te seda mänguasja rahumeelselt jagada ei mõista, siis ei saa kumbki sellega mängida. See motiveeris meid siiski omavahel kokku leppima.”
Pereema Külvi tõdeb, et on asju, mille üle lastega arutletakse pikalt, aga on asju, mille üle ei diskuteerita, vaid öeldakse näiteks: sina viid prügiämbri välja. Ja nii on.
“Vanematel õdedel-vendadel on oma ülesanded ja meil on ka,” ütleb Rutt, vanuselt seitsmes, kes on täna koju jäänud laste seas vanim ja seega autoriteet.

Isa Toomase meelest on huvitav jälgida laste vastutuse arenemist – kuidas nad seda üksteise pealt õpivad. “Nooremad näevad, et tuleb teha ka siis, kui keegi ei ütle. Ja praegu näeme seda, kui viis last on juba kodust läinud – ei ole mingit küsimust, võetakse vanema vastutus. Ning see ei ole selline käitumine, et vanem vend või õde kamandab, vaid ikka õiglane,” räägib Toomas.

Ema Külvi ütleb, et kõik kümme last on iseloomult erinevad. “Meie esimene poeg on väga armas, hea suhtleja, rahulik. Kui ta pahandust tegi, sai mu käest kohe sipsti. Ja kui sündis teine poeg, kes oli energiapomm, siis mõnegi asja peale vajusid mu käed lihtsalt rippu – ta ise oli nii lõbus ja rõõmus kõige selle juures, mis ta kokku keeras. Mingil hetkel sain aru, kui tarbetute asjade eest esimene poeg võtta sai,” räägib Külvi ja soovitab juba ette maksimaalselt vältida neid hetki, mil võiks tekkida põhjus lapsega riidlemiseks või tema karistamiseks.
“Kui neid asju siiski juhtub, tuleb selgitada. Tuleb rääkida, miks peab näiteks koristama. Laps peab aru saama, et ma teda armastan, ning karistan teda vaid seepärast, et ta tegi midagi, mida teha ei kõlba, ent ta ei ole seepärast eemale tõugatud, vaid kuulub ikkagi perekonda ja on armastatud. See toimib,” kõneleb Külvi.
Lapsed ütlevad kui ühest suust, et kui kedagi tuleb korrale kutsuda, siis on kõige tõhusam see, kui ema või isa pisut häält tõstab – sellest piisab, et mõista: midagi on valesti tehtud.

Nii ema kui isa on Kivisildade peres õpetajad: ema õpetab Tapa gümnaasiumis inglise keelt ja majandust, isa on kirikuõpetaja, täpsemalt Tapa Elava Usu koguduse pastor. Kui pere on toidulaua ümber kogunenud, siis võetakse alati ka söögilaul üles ning öeldakse tänupalve igapäevase leiva eest. Söögilaulude repertuaar on perel väga mitmekesine ja et mitte rutiini langeda, laulavad nad laulu “See, kes linnukesi toidab” aeg-ajalt eri viisidel, näiteks “Rongisõidu” või mõne jõululaulu meloodial. Muusikal on Kivisildade jaoks üldse oluline roll. “Muusikaline kirjaoskus peaks lastel olema ja nad peaksid selles vallas orienteeruma,” on isa Toomas veendunud.Nõnda on kõik nende lapsed käinud muusikakoolis ja pere peale saaks orkestrigi kokku. Madis hakkas õppima klaverit, läks üle klarnetile, lõpetas muusikakooli aga saksofoni erialal ja mängib nüüd trumme ja kitarri; Tõnis õppis viiulit ja hiljem ka basskitarri; Liisa õppis klaverit; Rutt lõpetas muusikakooli flöödi erialal; Maarja, Anne ja Mihkel lõpetasid selle klaveri erialal; Joosep mängib trompetit ja Helga saksofoni.

Vanemad on seda meelt, et koduses majapidamises on vaja end nagunii väga palju liigutada, ning seepärast pole nad oma lapsi sporditrennidesse suunanud. Nende majas ei ole meestetöid ja naistetöid, vaid tehakse seda, mida parajasti vaja. Küll ei pea Külvi teadma, mis toimub auto kapoti all, ja Toomas küsib aeg-ajalt, kus ta sokid on. Aga kui Külvi läks pärast lastega kodus olemist tagasi tööle, õppis Toomas süüa tegema, sest kui naine tuleb kell viis, on näljane pere ammu kodus. Ühised eined kestavad nende peres kaua, sest siis räägitakse palju sellest, mis päeval juhtunud, ning arutatakse läbi kõik olulised ilmaasjad.

Tütar Maarja ütleb, et ema on jätnud neile “suured kingad”, ja teised tütred noogutavad kaasa. “Ema on näidanud, et kõike on võimalik saada, kui väga tahta. Kes teeb, see jõuab, ka suure pere kõrvalt. Ei pea valima vaid perekonda või ainult tööd, on võimalik mõlemaga tegeleda. Ema on neis asjus hästi palju julgust andnud,” räägib Maarja.
Ema Külvi meenutab, et lõpetas TPIs majandusõpingud siis, kui kandis neljandat last, ja kui peres oli seitse last, lõpetas ta pedagoogilise hariduse tee. Õpinguaegadel appi tulnud vanaema keetis köögis lõunasööki, lapsed mürasid, Külvi lülitas end ümbritsevast välja ning õppis.

Keerulisem aeg oli siis, kui lapsed olid väikesed ja Toomas sageli pärast päevatööd kammerkoor Gloriaga ringi sõitmas, salvestamas või lihtsalt kooriproovis oli ning “kodus olid temast järel vaid pesemata triiksärgid”. “Küsimus ei olnud selles, et ma poleks saanud asjadega hakkama, vaid ma ei jaksanud enam neid nelja seina taluda! Ma ei ole kordagi mõelnud, et mul on liiga palju lapsi, vaid otsisin lahendust, kuidas saada ise kodust välja. Abi oli Toomase emast – mustervanaema,” ütleb Külvi ja tunnistab, et tal oli kiusatus minna veelgi edasi õppima, kuid loobus sellest.
“Otsustasin olla kodus, et mu lapsed saaksid õppida. Olen ka vanaemana nende jaoks olemas. Et pere oleks hoitud. Ema kohustus on olemas olla – ka siis, kui laps on kolmekümneaastane,” leiab ta.
Öeldakse, et alates neljandast lapsest läheb elu lihtsamaks, ning Külvi kinnitab, et läheb küll – selleks ajaks on “kõik käpas” ja vanemad lapsed saavad juba noorematega tegeleda.
“Kui vaatan, kuidas emad oma esimese lapsega jooksevad, siis saan sellest aru. Aga kui nad ka teise lapsega jooksevad ja hädaldavad, siis mõtlen, et milles probleem, tee oma asjad lihtsalt ära. Kui lähed ühe lapsega pikemaks ajaks välja, siis on vaja see ja teine mänguasi kaasa võtta, aga kui lapsi on rohkem, siis nad suhtlevad ja mängivad ju omavahel. Teine asi on osata minimaliseerida nende asjade hulka, mida pead kaasa tarima, kui lastega kuhugi lähed. Mida tegelikult vaja on ja ilma milleta hakkama saab,” räägib Külvi.
Nüüd naudivad nad Toomasega aga vaatepilti, kuidas nooremad lapsed võtavad innuga vastu koju tulevaid vanemaid õdesid-vendi, ja rõõmu, millega vanemad lapsed noorematega mängivad.

Üks komm peab naisele alati varuks olema

Kivisildade lauaarvuti ekraani taustapildilt vaatab vastu armas paar – need on Külvi ja Toomas, vanuses vastavalt 14 ja 23. See on esimene pilt neist kui paarist ja juba siis olid nad otsustanud abielluda.
“Kui ma Toomast esimest korda nägin, siis oli ta just sõjaväest tulnud, kandis hirmsaid rohelisi krimpleenpükse ja oli sakris juustega. Nii et mina võin küll öelda salmi, mida mu noorusajal salmikutesse kirjutati: “Algul sinu suured kõrvad tegid nalja minule, hiljem sinu sinisilmad röövisid mult südame”,” räägib Külvi naerdes.

Perekonnaseisuametisse registreerimisavaldust viima läksid noored Külvi 18. sünnipäeval. “Ametnik ütles, et täna ei saa – naine on ju homsest 18. Aga et oli õhtu, siis ta arvas, et äkki enam avaldusi ei tooda, ja võttis meie avalduse järgmise kuupäevaga siiski vastu,” jutustab Toomas. Noore abielunaisena tahtis Külvi vähemalt nelja last: et vennal oleks vend ja õel õde. “Ja kui tahad rohkem lapsi, siis pead teadma, et see on elutöö,” ütleb kümne lapse ema, kelle võsukestest ükski ei ole käinud lasteaias ja neli last on keskkooli lõpetanud medaliga.

“Lastelt küsitakse ikka: kelleks tahad saada? Mina tahtsingi saada koduperenaiseks. Maandan end siiamaani sellega, et panen uued kardinad ette või õmblen või sätin midagi, teen süüa – selline kodune majandamine mulle meeldib,” tunnistab Külvi. Muide, Toomasel on oma naisele alati üks komm varuks. “Olen vahel sellises seisus, et mu abikaasa väsib õhtuks väga-väga ära, on voodi peal lääbakil ja küsib: kas sul on üks komm? Ma pean olema selleks valmis.” räägib Toomas.
“Vanasti peitis ta kommi mulle padja alla, aga nüüd ei ole mõtet seda sinna panna, sest sellest jääb järele paber või pähklipuru,” ütleb Külvi. Nüüd on Toomasel uued peidupaigad – vähemalt tööriistakohvris leidub alati mõni kompvek, mille järele vajadusel tõtata.

Kivisildade järeltulijad

Madis (31 a) vastutab Olevistes noortetöö eest, ühel päeval nädalas annab muusikaajalugu ja meediaõpetust Tapa gümnaasiumis. Tõnis (30 a) on basskitarrist (Traffic ja muud projektid). Anna (27 a) on inglise keele õpetaja Tallinna reaalgümnaasiumis, tal on kahekordne magistriharidus, lõpetas kevadel TÜ anglistika cum laude. Liisa (25 a) on kodune kahe lapse ema, septembris sünnib perre kolmas laps. Mihkel (22 a) õpib IT Kolledžis, praegu praktikal. Maarja (20 a) õpib TLÜs eesti keelt, praegu töötab. Rutt (16 a) lõpetas 9. klassi ja läheb keskkooli. Joosep (14 a) läheb 8. klassi, armastab joonistada. Helga-Mai (11 a) läheb 5. klassi, on hea suhtleja ja oskab olla hea tädi oma õelastele. Õpetab oma nooremale vennale hoolega inglise keelt, nii et vahel peab isa manitsema, et rääkige kodus omavahel ikka eesti keeles. Toomas-Joosua (7 a) läheb esimesse klassi, on isale koduste tegemiste juures hea meelega abiks – toob tööriistu kätte ja aitab jõudu mööda.

Allikas: www.virumaateataja.ee