SEB Heategevusfondi traditsioonilise detsembrikuise piparkoogiralliga jõudis laste turva- ja asenduskodudesse kokku 550 pakki piparkoogitainast, 50 tainarulli ja 50 pakki piparkoogivorme. Osas kodudes käisid abiks „rallitamas” ka vabatahtlikud, teistes küpsetati oma pere ringis.

Lastel ja kasvatajatel oli piparkoogitainaste, -vormide ja tainarullide üle väga hea meel. Kohe kui kingitus saabus, hakkasid lapsed küsima, millal ometi piparkooke küpsetama hakatakse. Paljudes peredes tehti käed jahuseks mitmel päeval.

Jahused lapsed ja jõuluhõng

Nendes peredes, kus külalisi vastu võeti, oli ootusärevus muidugi eriti suur – mõnes kodus jäi pisemate lõunauinakki suurest elevusest ära. Varakult kammiti juuksed ja pandi ette põlled. 11-aastane Ruslan arvas algul, et tema küll kaasa ei tee, aga kui külalised kohal, sujus kõik kenasti ja ta osales innuga. Asendus- ja turvakodude laste jaoks on väga oluline, kui keegi tuleb ja nendega tegeleb. Kui kasvataja 6-aastaselt Nikitalt küsis, mis poisil piparkookide küpsetamisega esimesena meelde tuleb, vastas ta: „Noh, ma küpsetasin ju selle punase lipsuga mehega!“

Piparkookide meisterdamine kuulub jõulude juurde, olles väike ettevalmistus jõuluvana tulekuks. Juba küpsetama hakates poeb südamesse eriliselt soe ja helge tunne ning pärast heljub toas mõnus piparkoogilõhn. Turvakodu lastele, kes igal aastal vahetuvad, võib see olla üheks uueks kogemuseks, mida enne ei ole tehtud. Just väiksematele, kes tegid esmakordselt piparkooke, oli väga põnev tegevus nii taina rullimine, vormidega töötamine kui ka kaunistamine. Pärast olid nii nemad ise kui ka kogu põrand üleni jahused, aga see tegi asja veel lõbusamaks.

Nagu vormidega liivakastimäng

Kõigil oli võimalus käed jahuseks ja tainaseks teha, kuigi pisemad ei saanud ehk väga arugi, mida nad teevad – neile tundus see nagu vormidega liivakastimäng. Nõnda läks ka veel pannile küpsema seatud tooreid piparkooke kogu aeg „kaduma“. Juba küpsetatud ja veel küpsetamata piparkoogid täitsid kõhu korralikult ning selle päeva õhtusööki ei jõudnud keegi enam süüa, rääkimata multikate vaatamisest.

Suurel osal lastest on seljataga juba ka omajagu kogemust, kuidas piparkooke küpsetada ja mõnes kodus aidatakse koogiteoga veel teisigi, meisterdades piparkooke ka heategevuslikuks müügiks. Kasvatajad märkasid, et tänu sellele oli lastel suurem kohusetunne ning piparkooke küpsetati ja vooliti hoolikamalt kui varasematel aastatel.

Suud magusaks ja suhted sujuvamaks

Kasvatajad märkisid oma tagasisides, et tainaga tegelemine ei erine suurt voolimistunnist – käte ja sõrmede liigutused mõjuvad soodsalt laste arengule, stimuleerides ka kõne arengut. See on vahva mäng, mis on lapse jaoks kõige loomulikum viis end väljendada. Loomulikult oli palju ka nalja ja tralli, küpsetamise vahepeal jutustati möödunud aastast ning vahetati omavahel koolimuljeid.

Muu hulgas räägiti ka jõulutavadest ning arutleti, miks piparkooke just jõulude ajal tehakse. Jutt läks ka sellele, mida päriskodus jõulude ajal tehti ja miks jõulud nii mõneski kodus tihti pidamata jäid. Nii mõnigi laps tundis huvi, kas ta võib oma piparkoogid emale anda, kui ema külla tuleb. Paar suuremat poissi aga panid aga piparkoogi koolikotti, teatades, et teevad väikese üllatuse oma sõbrannale.

Üks kasvataja märkis, et tüdrukud, kes muidu oma välimust kooli minnes „udupeeneks“ sätivad, unustasid meigi pärast muretsemise sootuks ja olid piparkoogirallil kõik nii ehedad, lapselikud ja rõõmsad, endil näod jahused. Kuigi poisid pole kehvemad pagarid kui tüdrukud, huvitusid noormehed pigem tüdrukute tehtuid piparkookide söömisest, kuigi pärast maitse suhusaamist hakkas nii mõnigi mehehakatis huvi tundma taina asukoha, aga ka koogitegemise enda vastu.

Pannile ja kõhtu, kõhtu ja pannile

Kui laulusalmis tulevad piparkoogid kolmekesi präänikute maalt, siis piparkoogirallil oli tulijaid kümneid kordi rohkem ning tuldi oma kodu köögist, seelikusabad ja püksipõlved jahused, ninaotsad glasuurised ning tainavõru naeratava suu ümber.

Kõigile, kes kunagi piparkooke küpsetanud, on teada, et tainas maitseb hästi ka toorest peast ja osa sellest ei jõua plaadile, vaid otse kõhtu. Ka värvilised karamellkommid, mis majade akendeks olid mõeldud, kippusid enne otsa saama. Üks teravamaitseline tainas osutus aga õnneks söömiseks liiga särtsakaks ja nii pääses suurem osa sellest laarist saadud piparkooke jõulupuule kaunistuseks.

Kui mõnes kodus vormisid lapsed tainast enamjaolt kuuski ja tähekesi, siis teises südameid ja poolkuusid, kolmandas aga hoopis loomakujusid ja ingleid. Paljud lähenesid asjale veel loomingulisemalt, lõikudes tainast noaga välja fantastilisi olendeid ja ehitades karamellkomme kasutades uhkeid maju.

Oluline aga polegi ju keerulise piparkoogimaja ehitamine, sest esimene täheke elus, mille peale on jäetud oma sõrmejälg, on nii suur saavutus ja toob nii palju rõõmu! Mõnus oli vaadata, kuidas suur ja vahel riidu kiskuv noormees rullis rahulikult tainast ja õpetas sõbralikult väiksemaid, kirjutas üks kasvataja.

Enda tehtud piparkook on kõige magusam

Enamikku küpsetajaid-kunstnikke ühendas üks silmatorkav omadus – nad kõik püüdsid väga. Ja kui piparkoogirallilt veel üldiseid suundumusi otsida, siis torkas silma, et väikesed küpsetajad olid vastupidavamadki kui suured – kui mõnes kodus jäi iga uue pannitäiega suuri vähemaks, siis väikesed pidasid lõpuni vapralt vastu. Kui koogid olid jahtuma seatud ja kaunistatud, käisid väikesed agaralt näpuga katsumas, kas glasuur on juba kõva, sest suuremad selgitasid, et süüa võib vaid neid, millel glasuur on juba tahenenud.

Samuti juhtus rohkem kui ühes kodus seda, et kui algul plaaniti õhinal osa piparkooke kuusekaunistusteks jätta, siis tõsiasi oli see, et piparkoogid maitsesid nii hästi, et kuuseiluks neid enam ei jätkunudki. Ja kui jätkuski, siis ei seisnud nad seal kuigi kaua…

Lapsed olid ühel meelel ka selles, et isetehtud koogid – just need, mis keegi oma käega välja lõikas, pannile sättis ja lõpuks ära kaunistas – on kõige magusamad.

Mis on ühist nutitelefonil, hantlil, jalgpallil ja kitarril?

Mallar alustas majadetailide vormimist, kuid peale küpsetamist ei sobinud paneelid ja katus millegipärast enam kokku. Ent see väike mõõtmisviga ei seganud kaunistustöid ja mis kõige tähtsam – ka pisut kiivas maja maitses suurepäraselt.

Küsimusele, mis on ühist kuusel, tähel ja südamel, pole vast kuigi keeruline vastust leida. Aga kui tõsta ülesande raskusastet ja pärida, mis on ühist nutitelefonil, hantlil, jalgpallil ja kitarril, siis sellele oskavad piparkoogiralli kontekstis vastata vaid ühe pere lapsed – need noored, kes valmistasid igaüks ennast iseloomustava piparkoogi – nutitelefoni, hantli, jalgpalli ja kitarri…

Eksperiment muffinitega, köögirekord ja päästeameti visiit

Ühes majas, kus piparkoogitegu mitmel päeval ette võeti, eksperimenteeriti mõnele kokasaatele väärilise kirega. Nimelt otsustas üks pere kolmandal korral teha midagi sootuks uut – piparkoogimuffineid. Kuigi oli tükk tegemist, et küpsetised vormidest kätte saada, ei läinud raisku midagi: kättesaadud piparkoogipurust ja kohupiimast valmis jõuluhõnguline kohupiimavorm.

Ühes teises kodus küpsetati peaaegu et ülepäeva. Lapsed tegid piparkooke siis, kui külalised tulid, neid tehti kingituseks ka oma vanematele ja vanaemadele. Kuna kasvatajad teavad, et mida rohkem käelisi tegevusi lapsed teevad, seda parem, siis lasti tüdrukutel köögis „mõnuleda“: suuremad tüdrukud valmistasid õhtuti täiesti iseseisvalt oma koogikesi ning neid piiludes puges ka kasvataja südamesse tõeline jõulutunne, nähes kui rahulikud ja üksteise vastu sõbralikud nad olid.

Mõni maja püstitas koguni peresisese rekordi selles, kui palju lapsi ja täiskasvanuid korraga kööki mahub: igaüks tahtis ju piparkoogirallist osa saada. Ka need lapsed, kelle käed ei toimi päris nende tahtmise järgi või kes piparkoogiküpsetamisest suurt ei mõista, tulid ikkagi teiste suure asjatamise keskele ja võtsid nii omal moel tegevusest osa. Kel ühel päeval püsivust köögis askeldamiseks puudus, leidis seda järgmisel.

11-aastane Karina proovis aga üksi küpsetada sel ajal, kui kasvataja väljas lund rookis. Paraku jäid koogid liiga kauaks ahju, mis lõppes sellega, et tuletõrjealarm hakkas tööle ja päästemeeskond saabus asja kontrollima. Tulemuseks olid mustad koogid ja elevust täis maja.

Koogitegu ja kunstianded

21-aastasel Sannal ja tema 19-aastasel õel Sandral oli väga hea meel, kui tainas ja piparkoogivormid saabusid ning kohe samal õhtul võeti koos sotsiaaltöötajaga suurem küpsetamine ja vormide katsetamine ette ning küpsetati jõulupeoks üks laar koogikesi valmis. Tüdrukud olid väga rahul ja lubasid ka glasuuri juurde osta, et koogid saaks kenasti kaunistatud. Järgmistel päevadel küpsetati ja glasuuritati veel, kuniks tainast jätkus. Tüdrukud meisterdasid suuri südamekujulisi ja kirjadega kaunistatud piparkooke ka kingituseks. Sanna märkis, et suur ja meeleolukas küpsetamine andis talle juurde oskusi, millega paar päeva hiljem sai valmis ehitada uhke piparkoogimaja.

Kõige suuremad kunstianded avaldusid muidugi piparkookide kaunistamise etapis. Eriti agarad olid kaunistama väikesed: küll tehti täpikesi, küll satsikesi-pitsikesi ja kasvataja abiga sai ka nimed kirjutatud. Käiku läksid värvilised mustrid, tähed, numbrid, jõulusoovid ja kõikvõimalikud täpi-triibu-spiraali kombinatsioonid. Muidugi läks ka veidi glasuuri töö käigus piparkoogi peale mineku asemel hoopis suhu, aga see käib asja juurde – kokk peab ikka sööki maitsma! Järgmine kõige toredam hetk – peale söömise loomulikult – oli see, kui iga laps üritas piparkoogikandikult just enda kaunistatud magusad kunstiteosed üles leida.

Rullimise, vormimise ja glasuurimise kõrval said hoo sisse ka mõned muud kaunid kunstid. Nii sündis ühes peremajas külaliste auks ja iseenda rõõmuks luuletus, mille autorluse küsimust on vast kõige lihtsam lahendada mõiste „ühislooming“ abil. Siin ta on:

Piparkoogi lõhna täis sai meie tuba,
piparkooke küpsetada aitasid meil sõbrad.
Head soovid südames, näpud nobedad,
varsti valmis olidki piparkoogid krõbedad.
Suured tänud teile jõulurõõmu eest,
piparkooke nosides ootame nüüd jõulumeest.

Koostöö ja emotsionaalne avanemine

Mõnes majas võttis piparkoogitegu laste algatusel võistluse vormi. Pärast hinnati, kellel on kõige ilusamad piparkoogid. Tüdrukud panid alguses poisid tainast lahti rullima ja läksid ise internetist uurima, kuidas ja kui kaua peavad piparkoogid ahjus olema. Kaunistamisel tuldi aga välja ideedega, milline peaks välja nägema ideaalne piparkook. Peale kaunistamist toimus hääletus, millise rühma piparkoogid on kõige ilusamad – lapsed olid üksmeelselt nõus, et kõigil on omamoodi ilusad.

Kasvatajad, nähes seda entusiasmi, mis laste silmis säras, jäid meelega tagaplaanile ning lasid lastel mõnuga meisterdada, aidates neid ainult seal, kus tarvis oli ning abi küsiti. Lapsed olid ise tööhoos ja ülimalt loomingulised. Ja mis kõige vahvam – koogiküpsetamise käigus jagasid suured ja väiksemad omavahel väga mõnusalt ja mänguliselt ära tööülesanded, et köögitoimkond ikka paremini sujuks. Kes oli tainarullija, kes koogimeister, kes glasuuritaja ja kes transporttööline valmis saanud piparkookide ahjuplaadilt kandikule toimetamiseks.

Taas võisid kasvatajad tõdeda, et lastega koos millegi tegemine on parim võimalus üksteise tundmaõppimiseks, mille käigus õpivad nii lapsed kui ka täiskasvanud. Laste emotsioone aitavad välja tuua ka vabatahtlikud, kes koos lastega tegutsedes aitavad neil oma tundeid jagada. Lapsed rääkisid meelsamini ka sellest, mis südamel, neist asjadest, mis rõõmu teevad, ja ka neist, millest tihti valus rääkida on – oma kodust, perest ja lähedastest.

Triin Lumi
MTÜ SEB Heategevusfond