Vaata, ma tegin akna!

Kui meie seltskond Lilleküla Turvakodusse jõudis, oli piparkoogiralli juba alanud. Tulijaile vaatasid vastu mitme laua taga sagivad jahused lapsed, suured ja väikesed. Suuremate seltskond hakkis klaaskomme tükkideks ning päris tillukesed vormisid tainast kuuski ja südameid, palle ja inglikesi, jäljendades vargsi vanemaid lapsi. Pika laua tagant leidsin teismeliste tüdrukute kamba, kuhu mõned vanemad poisid olid end samuti asjalikult piparkooke meisterdama sättinud. Oli kohe tegemist, et ennast kuidagi piparkoogipagarite ridadesse sättida.

Lõpuks mul siiski vedas, üks 8-aastane noormees võttis mu oma tiiva alla ning me hakkasime hoogsalt igasugu huvitavaid kujundeid looma – selleks ei olnud isegi vorme vaja, sest looming peab saama ju piirideta ja vabalt voolata. Nii juhtuski, et ühelt esimeste hulgas ahjust saabunud plaaditäielt vaatas vastu ilusa värvilise klaasiga aken, mille kaudu oli põnev piparkoogimaailma jälgida.

Kui pruuni taina kuhi hakkas tasapisi kahanema, siis võis varsti näha kiiresti täituvaid ahjuplaate, mis laiutasid kogu suure elutoa ulatuses. Lapsed olid täiskasvanute abiga välja otsinud kõik plaadid, mis vähegi ahju kannatasid panna, tuli veel puudugi. 

Ja kui välja hakkasid tulema esimesed soojad saiad … ei, ei … piparkoogid ikka, oli huvitav vaadata neid värviliste karamelltuledega autosid ja kuldsete kristallidena helkivaid majaaknaid. Üks ingel oli saanud endale ilusa punase kristallsüdame ja jõulukuusk helkis rohelise karamell-jõuluehtega. Kätte oli jõudnud tipphetk, glasuurimise aeg!

Palun jätke mulle ka roosat glasuuri! 

Vaikides ja tõsisel ilmel haaras teismeline piiga roosa glasuurikoti ja hakkas äsja ahjust tulnud piparkoogisüdameid üksteise järel kaunistama. Ta oli nii hoos, et unustas sõbrannadega vestluse ja keskendus aina rohkem sellele kunstile, mis tema käte all piparkookide peale sündis. Kui kõik südamed olid endale roosa ilu selga saanud, sättis tütarlaps oma hiiglasliku südamete koguse teistest kaunistatud piparkookidest eemale, akna peale. Minu küsiva pilgu peale vastas ta vargsi naeratades: „Hoian need emale.“

Samal ajal oli üks koolieelikust poisiklutt lõpetamas erinevate värvidega kaunistatud suure ja laia seelikuga naisterahva kuju. Kuulnud, et kaaslane paneb oma südamed ema jaoks kõrvale, teatas ta, et tegi hoopis ise endale piparkoogist ema ja seda iludust keegi teine akna pealt võtta ei tohi.

Järgmisel aastal uuesti.

Kui viimane plaaditäis oli ahjust välja tulnud ja kõik glasuurituubid piisatumaks pigistatud, asusid lapsed oma toimetamise tulemust kaema. Sellist piparkoogisaaki pole ammu nähtud! Vaatamata sellele, et põld oli viljakas ja lõhnad ise juba kõhu täitsid, tuli piparkoogirallis osalenud vabatahtlikele paar päeva hiljem teade, et saak oli küll kopsakas, aga sedavõrd maitsev, et kauemaks kui kaks päeva maiust ei jagunud ning kogu värvikirev pühadeunistus kadus jõuluootuses küpsetajate kõhtu nagu nõiaväel. Egas midagi, uuel aastal uue hooga – ikka piparkoogirallile!

Merike Villard
MTÜ SEB Heategevusfond