Eestis räägitakse üha enam laste ja noorte vaimsest tervisest. Oluliselt harvem küsime aga seda, kuidas läheb nende laste vanematel?

Kui vanem on pideva surve all ja kurnatud, ei saa ka lapsel päriselt hästi minna, sest lapse heaolu algab vanemast. Seega on vaja rääkida ka vanemlusega seotud pingetest. Peame ausalt küsima, millise tähenduse oleme ühiskonnas lapsevanemaks olemisele andnud – kas see toetab peresid või teeb nende elu raskemaks

Artikkel on kopeeritud Marianne Märtsini Facebook lehelt.

Lapsevanemast sai eduühiskonnas projektijuht. Kuhu kadus rõõm?

Eestis räägitakse üha enam laste ja noorte vaimsest tervisest. Oluliselt harvem küsime aga seda, kuidas läheb nende laste vanematel. Kui vanem on pideva surve all ja kurnatud, ei saa ka lapsel päriselt hästi minna, sest lapse heaolu algab vanemast. Seega on vaja rääkida ka vanemlusega seotud pingetest. Peame ausalt küsima, millise tähenduse oleme ühiskonnas andnud lapsevanemaks olemisele. Kas see tähendus toetab peresid või teeb nende elu raskemaks?
Intensiivse vanemluse ideaal

Juba 1990. aastatel kirjeldas sotsioloog Sharon Hays nähtust, mida ta nimetas intensiivse emaduse ideoloogiaks. Selle tuumaks on arusaam, et „hea ema” seab lapse alati esikohale, planeerib ja struktureerib tema tegevusi, panustab märkimisväärselt aega, emotsionaalset energiat ja sageli ka raha tema arengu toetamisse ning järgib seejuures kiivalt ekspertide juhiseid, et kõike õigesti teha. 

Tänaseks on intensiivsest vanemlusest saanud laiem kultuuriline norm. Ühiskonnas, mis rõhutab individuaalset vastutust ja on orienteeritud ennekõike edu saavutamisele, kandub selline loogika üle ka peresuhetesse: lapse tulevane edu sõltub otseselt vanemate teadlikest valikutest, investeeringutest ja pingutustest. Vanematest saavad justkui oma laste elude projektijuhid – vastutajad, strateegid ja riskihaldurid ühes isikus. Uuringud näitavad, et selline mõtteviis iseloomustab täna erineva sotsiaalmajandusliku ja etnilise taustaga lapsevanemaid ning on levinud lisaks Ameerika Ühendriikidele ka Euroopas. Ka Eestis läbiviidud küsitlusuuringud näitavad, et lapsekeskne lähenemine, rõhuasetus lapse arengu stimuleerimisele, vanema isiklik vastutus parimate võimaluste loomise eest ning surve järgida ekspertide nõuandeid, on saanud paljude vanemate jaoks enesestmõistetavaks osaks vanemaks olemisest.

Intensiivse vanemluse hind

Rahvusvahelised uuringud näitavad, et intensiivne vanemlus on seotud vanemate madalama eluga rahulolu, kehvema enesehinnangulise vaimse tervise ja suurema depressiooniriskiga – eriti siis, kui lapsevanem peab samaaegselt tegema ka tasustatud tööd. Kõige haavatavamas olukorras on sageli emad, kes tüüpiliselt vastutavad igapäevase laste eest hoolitsemise eest: hommikused ja õhtused rutiinid, hügieen, riietumine, toidukorrad, logistika. Isad veedavad küll lastega üha enam aega, kuid sagedamini mängu või ühiste tegevuste kaudu, osaledes seega tegevustes, mis on nähtavad ja positiivselt hinnatud, ent vähem seotud pideva vastutuse ja korralduse koormusega. Selline sooline tööjaotus, mida uuringud on järjekindlalt kirjeldanud, muudab emad vastuvõtlikumaks ka intensiivse vanemlusega seotud moraalsetele hinnangutele. Kui igapäevane hoolitsemine on sinu vastutus, siis on ka kriitika – olgu see otsene või kaudne – kergem sind tabama. 
Just siin peitub intensiivse vanemluse varjatud surve. Kui lapsevanemaks olemist samastatakse moraalse ideaaliga – „hea lapsevanem” on see, kes teeb alati rohkem, paremini ja teadlikumalt – muutub iga möödalaskmine potentsiaalseks läbikukkumiseks. Küsimus ei ole üksnes ajas või rahas. Mitte ainult selles, millises koolis või mitmes huviringis laps käib ning kui palju arendavaid mänguasju tal kodus on. Vanemate tervist mõjutab ka pidev hirm, et nad ei vasta ühiskondlikele ootustele ning et tänased tegematajätmised võivad seada nende lapsed tulevikus edukultust ülistavas ühiskonnas halvemasse seisu. Nii kuhjuvadki stress, süütunne ja ärevus – ning äärmuslikel juhtudel jõutakse läbipõlemiseni.

Panustame parem tänastesse suhetesse

Kui sellele ideaalile vastamine on ebarealistlik, siis on vanemate ja nende kaudu ka laste hoidmiseks vaja muutust vanemluse tähenduses. Selles, mida me ühiskonnas vanemaks olemise juures väärtustame ja mida vanematelt ootame. Selline muutus ei toimu üleöö. See on pikk protsess, mis algab aga sellest, et julgeme küsida, mida me praegu õigeks ja oluliseks peame. Ehk tasuks mõelda: kui noor inimene on väliste mõõdikute järgi edukas, kuid ta ei taha või ei oska oma vanematega millestki rääkida, siis mis oli selle kõige mõte?

Võib-olla peaks tulevikku suunatud saavutuste asemel olema vanemluse keskmes suhe lapsega siin ja praegu. Lapsed vajavad arendavat keskkonda, kuid kõige arendavam keskkond on see, kus turvaline täiskasvanu on nende jaoks päriselt olemas – mitte ainult logistiku või projektijuhina, vaid emotsionaalselt kättesaadavana. Areng ei sünni üksnes trennides ja huviringides, vaid lapse märkamises, kuulamises ja mõistmises. Kui vanem lõpetab tööpäeva, istub autosse ja alustab õhtust „ringkäiku” – koolist trenni, trennist muusikakooli, sealt koju koolitükke tegema –, siis ei pruugi tal päeva lõpuks enam jätkuda jõudu päriselt kuulata, kuidas lapsel läheb. 

Lapsed vajavad aega, mis ei ole viimse minutini täidetud täiskasvanute korraldatud tegevustega. Nad vajavad aega koos olemiseks – et rääkida ja kuulata, koos naerda ja nutta, riielda ja leppida, kallistada ja pisaraid pühkida, teha vigu ja neist koos õppida. Just see elav suhe lapsega tänases päevas võiks olla vanemaks olemise keskmes. Ja võib-olla peitubki vanemluse tõeline tähendus rõõmus olla oma lastega koos praegu, mitte üksnes vastutuses luua eeldused nende tulevaseks edukaks eluks.

Vanemlus kui rõõmu allikas

Küsimus ei ole selles, kas laste arengusse peaks panustama või ekspertide nõu kuulama – loomulikult peaks. Küsimus on hoopis selles, kas oleme ühiskonnas loonud normi, mis teeb vanemaks olemise ebainimlikult raskeks. Kui lapse tulevik asetatakse täielikult vanema õlgadele ja iga eksimus muutub isiklikuks süüks, loome me põlvkonna vanemaid, kes tunnevad end pidevalt ebapiisavana. 

Võib-olla on aeg küsida, kas „rohkem” tähendab alati „paremat” ning kas laste heaolu nimel ei peaks me sama tõsiselt hoidma ka nende vanemate tervist. Tõeliselt peresõbralik ühiskond ei tähenda ainult toetusi ja teenuseid, vaid ka arusaama, et vanemaks olemine on lisaks vastutusele ka rõõmu ja rahulolu allikas.

Foto: Õhtuleht