Õige pea, kui päike maakera põhjapoolele natuke tugevamini paistma hakkab ja Eestimaa rohked veekogud taas üles soojenevad, täituvad rannad ja kaldapealsed suplejate ja ujujate, sulistamise ja solberdamise, kilgete ja veeplartsatustega, kuulutades suvehooaja avatuks.

Aga peaproov suplus-, kilke- ja rannahooajaks oli juba ära. SEB Heategevusfond koostöös Tallink Spaga korraldas pühapäeva veekeskuses, kus lisaks maasikakokteilide ja muu hea-parema mekkimisele õpetati lastele, kuidas vees ja vee ääres ohutult toime tulla.

Just praegu, enne aktiivse vettehüppamise hooaja algust, on õige aeg targaks saada, et looduses märgata vihjeid, mille järgi võimalikke veega seotud ohte ära tunda. Praod jääs või keerised vees on nagu raamat, vaja on vaid õiged märgid selgeks õppida.

Suurt supluspäeva veekeskuses plaaniti varakult ette, sestap oli paljudel lastel ujumisvarustus juba pikka aega pakitud ja märtsi algusest saadik muudkui küsiti, et kas sõit veekeskusesse ikka toimub.

Kokku sõitis Tallinnasse kohale 150 veesõpra seitsmeteistkümnest laste turva- ja asenduskodust üle Eesti: Viljandist, Tartust ja Elvast; Pärnust, Ida-Virumaalt ja Tallinnast; Haapsalust ja Harjumaalt. Nii suur arv ujumis- ja sulistamishuvilisi annab kindlustunnet, et pea kõigi Eesti olulisemate veekogude äärest leiab sel suvel teadlikke noori veesportlasi, kes oma teadmisi ja kogemusi kindlasti vaka all ei hoia ja neid teistegagi jagavad. Igatahes on selge, et iga laps peaks võimalikult varakult ujuma õppima, sest siis on vees ja vee ääres käimine ohutum.

Vesi ei saa hakkama ilma mereröövliteta ja mereröövlid veeta. Seetõttu oli pisut üllatav, et osa lapsi imestas veekeskuse uksel nende tee blokeerinud mereröövli kohaloleku üle. Kus need mereröövlid siis ikka talvituvad kui mitte spaades ja veekeskustes, kus nad saavad lastega lõbusaid röövlimänge läbi viia.

Õnneks oli tegemist empaatiavõimelise mereröövliga, kes mõistis laste soovi võimalikult kiiresti varbad vette pista ja aitas neil takistamise asemel hoopis veekeskuses kiiremini õigete uste juurde jõuda. Sest ehkki röövel oli tore ja temaga oli põnev juttu ajada, käisid laste silmad fuajees kogunedes ikka igatsevalt basseini suunas, et kas nüüd saab juba vette…

Lapsed said enne basseini hüppamist noortelt päästjatelt basseiniäärse koolitunni veeohutuse teemadel. Näiteks kuuldi, et vees hädasolijale ei tohi kindlasti ulatada kätt, sest nii võib ka abiandjast abivajaja saada. Parem on ulatada jope varrukas või rannarätik, nöör või puuoks, sest nii ei saa paanikas hädasolija abistajat endaga kaasa tõmmata.

Targemaks said ka kasvatajad. „Kasulikuks osutusid veeohutusest rääkinud Vabatahtliku Reservpäästerühma näpunäited. Saatjana sain targemaks selles suhtes, et uppuja elustamisel ei tohiks teha kunstlikku hingamist. Oleme ju kõik kuulnud, et südamemassaaži puhul tuleb teha ka kunstlikku hingamist. Aga näe, võta näpust, päästmisvalem on ka ajas muutunud,” ütles üks kasvataja.

“Pärast sellist toredat üritust Tallink Spas said meie lapsed teada, et paadiga sõitma minnes tuleb kindlasti selga panna päästevest ning kaasa võtta veekindel kott, kuhu panna riided ja telefon. Paadist välja hüpates tuleb ühe käega ninast kinni hoida ja teine käsi panna rinnale,” lisas teine.

Basseinid olid rahvast täis ja veepiisad lendasid seintele lausa kahe meetri kõrguselt. Ja üheskoos harjutamine, nagu näha, teeb meistriks. Vähemalt avastas selle üks kasvataja: „Suurim tähelepanek, mis minule sellest päevast silma jäi, oli 9-aastase Hansu ujumisoskus. Viimane kord, kui poisiga veekeskuses käisin, ta veel iseseisvalt ei ujunud. Nüüd aga sain üllatuse osaliseks, kui Hans ühest basseini otsast teise ujus. Panin tähele, et teiste lastega basseinis mängides omandas ta ujumisvõtteid kiireminigi, kui mina oleksin teda õpetanud. Samuti ujus väga hästi Elar, kes tänu SEB Heategevusfondi saadud toetusele hakkas sügisest käima ujumistrennis.”

Krool, konn, koer, madrats – neid kõiki said entusiastlikumad suplejad basseinides katsetada. Algus võib olla siiski raske ja üks väikene poiss kartis esialgu vette minna, kuid ta sai endale selga uhke kollase liblikatega ujumisvesti – peale seda oli ta rind uhkust ja julgust täis ning ta astus hea meelega basseini. Olles mõnda aega kasvataja abiga basseinis ujunud, avastas ta, et soe mullivann on veelgi parem ja ohutum. Ülejäänud aja veetis ta rõõmsalt mullivannis sulistades. Kasvatajal oli väga raske teda soojast veest välja meelitada, et veel soojemasse sauna sisse kiigata.

Liblikatega ujumisvestis poiss polnud ainus, keda veekeskuses toimuvad üritused veega sõbraks on teinud. „Tänu nendele üritustele on meil ühel kaheksanda klassi poisil kadunud ära hirm vee ees ja ta on õppinud ka veidi ujuma. See kõik on pannud aluse sellele, et ta läheb nüüd ka kooliga ujuma, mis enne ei tulnud kõne allagi. Selle eest suur aitäh,” saime ühest asenduskodust tänuliku kirja.

Nii möllati basseinides terve päev. Varbad ja sõrmed olid lõpuks krimpsus nagu rosinad. Kui hambad jahedas basseinivees plagisema hakkasid ja huuled juba lillaks muutusid, siis koliti vahelduseks saunadesse ja mullivannidesse, et ülessoojenemise järel tagasi basseini hüpata.

Vahepeal maiustati basseini ääres maasikakokteilidega ja kojusõiduks sai igaüks kaasa väikese teemoona. Kuna energiavarud jäid enamjaolt veekeskusesse maha, siis olevat peale kehakinnitust Eesti eri paigusse vuravates bussides kuuldavasti üsna vaikseks jäänud.

Noored-asjalikud veesõbrad tegid päeva kokkuvõttes ka mõned ühiskondlik-poliitilised ettepanekud: esiteks arvasid nad, et osa kehalise kasvatuse tunde võiks toimuda basseinis. Teise olulise ideena pakkusid lapsed välja, et veekeskused võiksid müüa sooduspileteid lastegruppidele.

Kõigi laste rõõmud polnud veekeskusest lahkumisega veel aga lõppenud. “Õhtul oli päeva viimane rõõm veel sellest, et ei pidanud duši alla minema. Ainult hambad jäid pesta.”

Triin Lumi