SEB Heategevusfond korraldas koostöös maadlusklubiga Korrus3 maadluspäeva, millest võttis osa 80 last Eesti turva- ja asenduskodudest Pärnust, Tartust, Ida-Virumaalt, Tallinnast, Harjumaalt jm. Maadluspäeva patroon oli kahekordne maailmameister Kreeka-Rooma maadluses Heiki Nabi.

Maadlustreener Martin Plaser rõhutas lastele oma ala tutvustades, et maadlus on üks raskemaid alasid, aga kui oled sellega tegelenud, siis tunduvad kõik teised alad palju lihtsamad. „Kõigil lastel pole elu lihtne, aga peale maadlustrenni muutub käsitlus erinevatest raskustest,“ ütles ta, lisades, et maadluspäeva peamine eesmärk on spordipisiku levitamine ja lastele innustuse jagamine. „Loodan, et tänase koosmüramise tulemusena läheb nii mõnigi neist lastest oma kodukandi maadlustrenni,“ sõnas Plaser. 

Kaugemalt tulijaile oli juba pikk reis ise põnev elamus. Üks laps avaldas imestust, et ei mindagi jala… Kuna tegu oli Tartust Tallinnasse sõiduga, tehti kamba peale kiire kalkulatsioon, mis näitas, et kui võtta arvesse inimese keskmist kõndimiskiirust ja läbitavat vahemaad, kuluks kohale jõudmiseks kolme tunni asemel 33 tundi. Nii et mõnele lapsele algas maadluspäev hoopis matemaatikaga!

Suurem osa lapsi polnud varem maadlusega kokku puutunud ning ootusärevus ja elevus oli suur. Mõned lapsed ei teadnud maadlusest üldse mitte midagi – küll aga teati, mis on judo ja toodi ka paralleele. Ka Heiki Nabi nimi oli suurele osale lastest võõras, aga seda suurem oli pärast rõõm olümpiavõitja autogrammiga särgi üle, mille kõik endale said.

Maadlusklubis Korrus3 tehti lastele näidistreening ja tutvustati maadluse reegleid. Kui lapsed olid spordiriided selga saanud ja maadlussaalile esimese uuriva pilgu peale visanud, jooksnud, kukerpallitanud ja palligi mänginud, palus maadlustreener Martin lastel pikkuse järgi rivvi võtta. Osa lapsi ehmatas selle peale pisut ära, sest kuidas ikka minna kahe võõra inimese vahele seisma, kui võiks seista oma sõbra ja rühmakaaslase kõrval. Väikese suunamise järel leidsid kõik lapsed rivis ikkagi oma koha ning nagu hiljem selgus, said paljud lapsed just tänu sellele ka uusi sõpru ja tuttavaid.

Algatuseks näitas treener Martin oma väikese pojaga ette mõned trikid, mis lastele väga meeldisid. Nende jaoks oli tegemist justkui mustkunstiga ning nad imestasid üksteise võidu, kuidas sellisel pisipõnnil saab olla nii hea tasakaal. Nii mõnigi maadluspoiss ei suutnud ära imestada, et ka nii väikesed lapsed juba maadlevad. Peale seda etteastet oli aeg väikeseks kehakinnituseks ja siis juba tõsisemaks maadlustrenniks.

Treeninguid alustati võimlemise ja akrobaatiliste harjutustega, milles ka tüdrukud end kindlamini tundsid. Kõigepealt tuli teha mõned mängulised harjutused, mille kohta arvati, et need on liiga lihtsad. Ent treeningu arenedes, kui harjutused muutusid raskemaks, lõppesid sellised sõnavõtud kiiresti ning maadlustehnika harjutamine võttis nii mõnelgi võhma välja. Viimased harjutused olid juba päris keerulised ja nende sooritajaid jälgiti aukartusega. Lapsed said ise kaasa tehes aru, kui raske on tõsiselt trenni teha, aga nägid samal ajal, et nii tulevad tõepoolest ka tulemused.

Pärast soojendusharjutusi said kõik endale ise paarilise valida ning kahekesi treeneri pilgu all maadlust harjutada. Säde valis paariliseks võõra tüdruku, kellega ta kohe sõbraks sai. Sädele meeldis väga ka see, et ühes tüdrukust ja poisist koosnevas paaris seljatas tüdruk poisi.

Toni ja Nikita tegid algusest peale kõik kaasa, tundes rõõmu sellest, et sai ka suurematega rinda pista. Nikita sattus maadlemisest nii õhinasse, et tal polnud mahti lõunapausilegi minna – sel ajal, kui teised keha kinnitasid, müttas tema nahast maadlusrobotiga. Lõunasöögist loobujaid oli teisigi – nii mõnigi suurem poiss oli spordi tegemisest nii vaimustunud, et ei raatsinud aega einestamise peale kulutada.

Need poisid, kes käivad kaks-kolm korda nädalas maadlustrennis, tundsid maadluspäevast suurt rõõmu. Neil avanes võimalus näha, kuidas on korrastatud teiste laste treenimiseks mõeldud ruumid. Maikl, kes käib karatetrennis, tundis end ka maadlusmatil väga hästi, arutledes pärast, mille poolest on karate ja maadlus sarnased ning mis on kahes spordialas erinevat. Palju elevust tekitasid ronimisköied, mille küljes sai turnida – poisid lubasid ka oma treenerile rääkida, et võib-olla on neilgi võimalik sellised spordisaali lakke riputada.

Kui osa laste jaoks tundus algul keeruline osaleda treeneri käe all ja töötada ühes meeskonnas, siis mõne aja pärast saadi võõristusest üle ja asuti koos tegutsema, sest treener Martin suutis lapsi köita ja innustada, plaanides kogu treeningprotsessi nii, et suurem osa lapsi unustas oma hirmud, näidates üles aktiivsust trennis osalemisel.

Lapsed said näha ka päris maadlusvõistlust näidismatši näol ja ise võtteid proovida. Martini pisikesed õpilased olid väga osavad. Kui esimene õpilane heitis treeneri matile, ei jõudnud lapsed ära imestada, kuidas see võimalik on. Ka mõned asenduskodude lapsed said treeneriga jõudu proovida. 8-aastane Mari oli üliõnnelik, kuna sai treenerile seljamati teha. Ta rääkis õhtul mitu korda, et tema sai treenerist jagu ja neiu silm säras.

Lapsed said päeva jooksul selgeks mitu maadlusvõtet ning arendasid keskendumisvõimet, kuulates tähelepanelikult treeneri õpetussõnu. Pandi proovile ka oma sihikindlus harjutuste järeletegemises, õppides samas oma jõudu kontrollima, et maadeldes kaaslasele haiget ei teeks.

Iga laps, kes maadluspäeval osales, sai Heiki Nabi autogrammiga särgi ning võimekamad, kes jätkavad maadlustreeningutega oma kodukandi maadlustrennis, said kingituseks vajaminevat spordivarustust ja isiklikud spetsiaalsed maadlussaapad. Olümpiavõitja-nimeline särk oli laste jaoks suur asi ja mõni ei julgenud seda isegi pildistamiseks selga panna.

Pärast maadlusmatilt saadud elamusi käisid lapsed Kalev Spas, kus sõideti torudest alla ja nauditi rahulikku olemist mullivannis. Vesi ja saunad panid üritusele toreda „täpi“ – lapsed olid heas tujus ja nii mõnelegi oli spordipisik kehasse pugenud ja vaim valmis ka suuremaid raskusi ületama.

Maadluspäevast, kus hõljus õhus tõeline spordivaim, jäi kõlama mõte, et maadlemine pole mingi kaklemine, vaid spordiala, mis on tervisele kasulik nagu iga kehaline liikumine. Avardus silmaring ning saadi uusi teadmisi maadlusest ja spordist. Kuigi mõni laps arvas, et maadlemine on ju valus, oldi siiski ühte meelt selles, et trennis õigeid maadlusvõtteid harjutades võib jõuda sama kaugele kui Heiki Nabi.

Triin Lumi
MTÜ SEB Heategevusfond