Vett ei joo ja jala ei käi
Tõenäoliselt ütleb suur osa eestimaalastest ameeriklaste iseloomustuseks esimese asjana, et nad on paksud.
Aga ka pooled keskealistest eestlastest on ülekaalulised, samuti üha rohkem lapsi. Niisiis võivad varsti ka meie rahvuslikuks tunnuseks saada kilogrammid.
Kui põhikooli õpilastest on ülekaalus umbes kümnendik, siis vanemaks saades suureneb ülekaaluliste inimeste protsent võrdelises seoses aastate lisandumisega: 40. eluaastaks on pooled Eesti inimesed kehamassiindeksi järgi ülekaalus või rasvunud. Teadupärast käivad inimese kehakaal ja liikumisharjumused käsikäes. Kuna tervisesporti harrastab vähemalt neli korda nädalas vaid 15% parimas tööeas inimestest, pole ka ülekaaluliste suur hulk Eestis üllatav. Tegu on tõsise probleemiga, sest ülekaalulisus ei tähenda ainult halba tervist, vaid ka suurenevaid tervishoiukulusid ning langenud töö- ja õppimisvõimet.
Kanada on maailmas esimese riigina hakanud välja andma istuvat eluviisi reguleerivaid suuniseid, milles on selgelt öeldud, et lapsevanemad peavad piirama laste televiisori ja arvuti ees viibimise aega. Selleks, et lapse päevast ei mööduks kuus (!) tundi istuvas asendis ekraani ees, võiks ta näiteks vähemalt mingi vahemaa kooli jalutada. Samuti soovitab juhend lapsevanematel sisustada nii koolijärgne kui ka pere ühiselt veedetud aeg aktiivse liikumisega (õues). Need on lihtsalt teostatavad asjad, millest on aga kuhjaga käsu, sest õues mängides saab laps ka päriselt, mitte ainult virtuaalselt sõpradega aega veeta. Teiste lastega koos toimetades suureneb lapse enesekindlus, mistõttu saab ta ka koolis paremini hakkama - rääkimata sellest, et paraneb lapse füüsiline vorm ja ta õpib uusi asju.
Isegi lapsed, kes vähemalt üks tund päevas tegutsevad aktiivselt mõnes trennis, võivad kokku puutuda terviseriskidega, kui veedavad ülejäänud ajavaga passiivselt. Vanemad, kes oma lapsi hoolsalt mitu korda nädalas trenni viivad, peaksid sama hoolsalt vähendama aega, mille laps veedab arvuti- või teleriekraani ees.
Samas tundub mulle silmakirjalik, kui kamandan lapse õue mängima ja ise arvutiga diivanile vajun, sest «üks töö on tarvis veel ära lõpetada». Eeskuju on teadagi nakkav ... Seepärast võtan ka ise õuetee jalge alla. Suvel ilusa ilmaga on seda hõlpsam teha suvel on ka võimalik osa võtta mitmesugustest rahvaspordiüritustest, kus võistlusmoment annab innustust ennast järgmiseks jõukatsumiseks veel paremasse vormi viia.
Mõistlik on alustada väikeste sammudega. Seda sõna otseses mõttes, sest liikumine ja kehaline aktiivsus ei tähenda ainult spordiklubi pääsme lunastamist ja hirmkalli spordivarustuse soetamist. Piisab sellest, kui metsa jalutama minna või rattaga üks tiir teha. Kui kõdu lähedal pole veel sobilikku metsarada või kergliiklusteed, võiks ju astuda samme selle rajamiseks. Võibolla aga on hoopis võrkpalliplats see, mida kogukond vajab? Või jalgpalliväljak? Nende kohtade puudumist kõdus diivanil istudes ei adu, nii et uksest tuleb välja astuda nii või naa.
Igal aastal on spordisündmusi, mis ühel või teisel viisil panevad inimesi liikumisele mõtlema. Näiteks möödunud aastal Ukrainas ja Poolas peetud jalgpalli EMiga kaasnes mõlemas riigis ulatuslik tervisekasvatuse programm - sisuliselt käsutati suurt jalgpallipidu nende inimeste liikumameelitamiseks, kes seda iga päev ei tee. Loosungi all «Austa oma tervist!» korraldati väikestes kogukondades jalgpalliturniire, mis ei nõudnud «suurele» jalgpallile iseloomulikku tohutut vastupidavusvõimet ja meisterlikku triblamisoskust. Sain ise Eesti asenduskodu noorte saatjana osaleda Poolas rahvusvahelises terviselaagris ja möönan, et kui täiskasvanud on vähegi võimalused loonud, ei ütle noor inimene pallimängust või mis tahes muust liikumismängust kunagi ära. Hasart, mida tekitab eakaaslastega mõõduvõtmine, kaalub helendava ekraani iga kell üles. Selle kinnituseks olid need 300 poolesajast rahvusest noort, kes mängisid jalgpalli erinevate reeglite järgi ja said lisaks hulga teadmisi tervislikest eluviisidest ja toitumisest.
Ilma esimese jooksusammu või jalgrattaringita ei tule teist ega kolmandat; kui ei tehta esimest suusaringi, jäävad lumisel talvel läbitavad suusakilomeetrid vaid unistuseks. Meie SEB Heategevusfondis püüame pakkuda liikumisvõimalusi umbes tuhandele vanemliku hoolitsuseta lapsele, kellel puudub võimalus osaleda koos oma bioloogilise ema-isaga rahvaspordisündmustel. Me kutsume need lapsed kõndima ja jooksma, suusatama ja jalgrattaga sõitma. Me innustame neid, et iga laps saaks liikumisrõõmu maitsta ja jõuaks lõpuks oma spordiharrastuseni.
Igal aastal osaleb maijooksul meie heade annetajate toetusel 150 asenduskodu last üle Eesti. Teist aastat korraldame suve alguses koos Eesti jalgpalli liiduga Lilleküla staadionil suure jalgpallipäeva, kus sajad asenduskodude lapsed saavad koos jalgpallikuulsustega palli mängida. Suvel ootavad lapsi aga jalgpallilaagrid, kus professionaalsete treenerite käe all saab koos eakaaslastega liikuda, sporti teha ja pallimängu harjutada.
Kogemus tööst vanemliku hoolitsuseta lastega on näidanud, et mobiiltelefon on lapse käest visa kaduma siis, kui tal on lihtsalt igav. Pakkudes alternatiivi, on ta aga meeleldi nõus virtuaalmaailmast välja tulema. Liikumisvõimaluste pakkumine koos isikliku eeskujuga on kõige lihtsam ja ka odavam viis elu huvitavaks teha.
Minu ja minu pere tervis ja heaolu on minu enda käes. Väikese rahvana muretseme pidevalt enda taastootmise pärast - oluliselt keerulisem on aga ellu jääda haigel väikerahval. Ja kuna isiklik eeskuju on oluline, lähen poodi leiva järele jalgsi, kuigi vihmasajus oleks seda mugavam teha autoga - unustamata muidugi kummikuid ja vihmajopet.
Kuna isiklik eeskuju on oluline, lähen poodi leiva järele jalgsi, kuigi vihmasajus oleks seda mugavam teha autoga - unustamata muidugi kummikuid ja vihmajopet.
KATI KÄPP MTÜ SEB Heategevusfond
Allikas: Järva Teataja