Ma tean üht poissi, kes oli 6-aastane, kui ta koos 4-aastase õega perest esimest korda ajutiselt eraldati. Vanematele anti võimalus muuta oma elukombeid ja -korraldust. Ema käis lapsi turvakodus kord ka vaatamas, aga see oli samas ka viimane kord, kui lapsed oma ema nägid. Mõned päevad hiljem suri ema raske kuriteo ohvrina.

Iga laps vajab suureks kasvamiseks turvatunnet, stabiilsust ja kodu. Kodu, kust leida lohutust, abi ja toetust ka siis, kui kõik ei lähe nii nagu vaja. Laps vajab eelkõige armastavaid vanemaid. Kahjuks on see paljude laste jaoks vaid unistus – Eestis kasvab enam kui tuhat last institutsioonis.

Trauma salvestub hinge

Millised on peamised olukorrad, millega on kokku puutunud asendushooldusel elav laps? Mida on see poiss ja tema õde kogenud, mis jälje on see neisse jätnud? Teadusuuringud aju arengu kohta näitavad, et aju muutub väärkohtlemise ja hooletussejätmise tagajärjel.

Mitteverbaalne parem ajupoolkera alustab tööd juba enne sündi ja salvestab kogu lapsega toimunu. Peresisene trauma mõjutab kogu isiksuse arengut – areneva lapse meelt ja keha, aju ja hinge, suhteid teistega.

Ma tean seda poissi. Ta on praegu kümnene ja elanud koos noorema õega kolm aastat oma uues peres. Kohanemine on olnud raske. Abi on saadud pikaajalisest teraapiast ja armastavatest, turvalistest ja toetavatest inimestest kodus – emast ja isast.

Kõik ei ole veel hästi, sest varases lapsepõlves omandatud ellujäämissüsteem on visa muutuma.

Uuringud aitavad seletada, miks trauma tagajärjed vaid armastuse mõjul ei kao. Traumaatiline mälestus on ajatu, see ei kao aja jooksul ning need kogemused salvestatakse mällu teisiti kui argipäevajuhtumid. Lapse mälestused üleelatust talletatakse, neid kogemusi ei saa teadlikult muuta ja need tulevad hiljem meelde traumaatiliste päästikute kaudu.

Ohutunnet tõlgendatakse kui reaalselt ohus olemist, mitte kui mälestust ohus olemisest. Seega reageerib keha ohule ja ka võimalusele, et midagi halba hakkab juhtuma, mitte ainult sündmusele.

Ma tean seda poissi. Koos õega on ta leidnud ema ja isa, pere, kus teda tingimusteta armastatakse. Edasi liigutakse väikeste sammudega ja lapse eripära arvestades – eile oli tema kõrval psühholoog ja päevakavas tunnike füsioteraapiat, täna logopeed ja õhtul õpiabi.

See pere ei arva, et nad on laste päästjad, aga nad on veendunud, et just need lapsed on andnud neile endale võimaluse saada paremaks. Need ema-isa on endale alati soovinud suurt perekonda, praegu kasvab seal neli last – bioloogilised ja mittebioloogilised läbisegi. Usun ja loodan, et selle poisi ja tema väikese õe lugu on õnneliku lõpuga.

Kui toetaja ise jääb kimpu

Osalesin mõni aeg tagasi Eesti asendus- ja turvakodude töötajatele korraldatud supervisioonil, kus tähelepanu all olid lapse arengut toetavad teemad ning kasvataja isiksus ja roll selle kõige keskel. Grupitöö alguses valgusid ühel asenduskodus töötaval keskealisel kasvatajal silmad vett täis ja ta jagas kolleegidega, et ta oli 6-aastane, kui ta lastekodust lapsendati.
Kui õhtusel ümarlaual rääkisime vabamas vormis lastest institutsioonis ja nende vajadustest, oli sama kasvataja üllatunud: “Ma ei saa aru, mis neil lastel seal tänapäeva lastekodudes viga on? Mitte midagi neile ei sobi. Neil on ju ometi kõik olemas: ilusad peremajad ja mitte sellised kombinaadid nagu vanasti, nüüd ju ka ilusad riided, aga nad ikka ei oska seda hinnata.“

Ja nii meie “institutsionaalsed lapsed“ iseseisvasse ellu astudes läbi kukuvadki ja neid toetavad täiskasvanud ei mõista, mis neil lastel ometi viga on, kõik oli ju ometi olemas… Kas kasvataja oli teadlik sellest, mis tõi lapsendamise loo meenutamisel talle endale pisara silma – kas kontakt selle isikliku toaga, mis kasuvanemate juurde kolimisega “kaasnes“ või hoopis suhe ja tingimusteta armastuse leidmine kasuvanemate näol?

See on vaid üks näide sellest, kuidas traumeeritud lapse kõrval olev professionaalne tugi asendushoolduses on kimpus oma käsitlemata ja käsitletud kaotustega – need takistavad lapse kogemuse mõistmist ja nii pole võimalik märgata last tema käitumise ja käitumata jätmise sees.

Lihtne on ju panna kõik probleemid kasvatamatuse ja halbade geenide arvele. Selleks, et last aidata, peab mõistma, kust on pärit need lapsed, kes meil asendushooldusel viibivad – tahe anda armastust on suur asi, aga kui laps on kogenud vaid kaotust ja hüljatust, siis üksnes armastusest ei piisa. Vaja on tunda kõiki protsesse ja aidata lapsel jõuda selleni, et ka tema armastust tunneks.

Kui lasteombudsman tegi ettepaneku kehtestada asenduskoduteenuse miinimumstandard, siis näen, et teraapia ja psühholoogiline abi peab olema selle standardi vältimatu osa. Vastasel juhul astuvad institutsioonidest igal aastal iseseisvasse ellu kümned noored, keda pole õigel ajal märgatud ja aidatud ning kes kopeerivad ja taasetendavad oma traumakogemust erineval moel kogu oma elu jooksul edasi.

Triin Lumi mittetulundusühingu SEB Heategevusfond tegevjuht

Allikas: Meie Maa