Täname Teid tehtud heateo eest!

Hea annetaja, aitäh, et aitasite teoks teha laste jõulusoovid! Teil on võimalik jõulupuul piiluda, milline kingitus Teie toetuse eest jõulukotti pandi.
Vaadake klippi Pärnumaa pere jõuluõhtust, kus kindlasti on koos poisiga peategelaseks ka uhiuus tõukeratas:

Jagame siinkohal Teiega laste emotsioone:

„Need olid minu elu parimad…!!“

Neil päevil on jõuluvanal olnud palju tegemist ning tuhanded lapsed kogesid jõuluime olemust – kui midagi ikka väga-väga soovida, siis see lähebki täide!

Jõuluvana ootamine on väga ärev aeg. Millal ta juba tuleb? Kas ta toob mulle seda, mida ma soovisin? Äkki ta unustab mind? Kõikide nende küsimuste vahel tundub aeg venivat ja mida lähemale jõulud jõuavad, seda suuremaks muutub elevus.

Perekodus elav väike Gena näiteks ootas jõule juba sügisest saadik. Ei möödunud päevagi, kui ta poleks küsinud, kas jõuluvana ikka tuleb ja millal ta tuleb. Gena soovis saada endale drooni ning tema soov täitus. Poiss asus kohe drooni kokku panema ja kuigi esimesed katsetused läksid aia taha, ei kahandanud see sugugi tema entusiasmi. „Vaja oodata kevadisemat ilma ja siis kasutusjuhendi järgi proovida,“ oli plaan kindel.

Gena sõber Martin aga ei läbenud üldse oodata. Tema tõmbas kohe kingiks saadud jalgpallisokid jalga ning jooksis nende näitamiseks lausa lühikeste pükstega õue.

Peegli ees võtsid koha sisse aga suuremad tüdrukud, kes hakkasid üksteise peal katsetama kingiks saadud kosmeetikat ja juuksehooldustooteid.

Isegi hobused olid ehitud

Turvakodus jõulude ajal elavad lapsed pidasid jõulupidu Kurtna jõulumaal. Ettevalmistusi selleks tehti juba varakult – õpiti salme, otsiti välja parimad riided, poisid valisid lipsusid. Mõni ka muretses: näiteks 13-aastane Raul oli tõsiselt mures aasta jooksul tehtud tempude pärast ning leidis, et on küll veidi piinlik, kui jõuluvana peaks nende tegemiste kohta lisa küsima.

Kurtnas ootas kõigepealt käik talli, kus isegi hobused olid ära ehitud. Mõni laps sosistas salmi hobusele – et kas on ikka meeles. Saaniga küll tänavu sõita ei saanud, kuid uhke ehitud vankriga ikka. Ja siis ilmus peoruumi akna taha jõuluvana. Paraku oli ta natuke hädas ukse leidmisega, müdistas ja kolistas akna taga. Laste abiga leidis vana ikka ukse üles ja siis läks juba salmide ütlemiseks ning kingituste jagamiseks.

Oh neid emotsioone!

„Kas see kingitus on tõesti päriselt minule?!“ oli 6-aastase Karli esimene emotsioon saadud kingist. Enne veel, kui poiss paki avas, kallistas ta avamata kingitust.

14-aastane Maria hakkas kohe kingituseks saadud raamatut lugema ning paar päeva hiljem oli see juba läbi loetud ning järgmistele lugemishuvilistele edasi antud.

Alex, kes ootas küll väga koju minekut, teatas pärast pidu, et see oli nii super ja tema kink maailma parim. Alex lubas lausa järgmisel aastal turvakodusse tagasi tulla (kuigi päris südamesopis ta ju teab, et kodus oma perega koos on ikka kõige parem jõule pidada), sest siin täitus osa tema unistustest.

Laulev koer elab nüüd kaisus

Perekodus elav Arnika sai kingiks laulva ja rääkiva koera ning võtab kutsu endaga igale poole kaasa. Küll on see tal kaisus, küll kuulab tüdruk laule ja kordab kuuldut järele. Rääkima õppimisel on kingitusest palju kasu.

Arnika vend Tarmo rõõmustab nagu tõeline väike mees oma uue tööriistakohvi üle. Tarmot tegelikult mänguasjad väga ei köida, aga mutreid-kruvisid keerata meeldib talle üliväga. Ka meeldib talle õe laulva koeraga mängida.

Rainer sai kingituseks kõlari ja kasutab seda kogu aeg – teised lapsed saavad ka nüüd tema heast muusikamaitsest osa. Vahva on telefonist läbi kõlari teistele muusikat lasta.

Martin, Ermo ja Toomas said kingiks kinkekaardid ja käisid juba oma soove täitmas. Martin läks kohe esimesel võimalusel poodi ja tõi endale sealt playstation-mängu ja kõrvaklapid. Ermo aga käis nädalavahetusel kinos „Vaianat“ vaatamas ning ülejäänud osa kinkekaardi eest ostis joonistustarbeid. Ülirahul on ka Toomas, kes sai lõpuks ometi kinkekaardi abil ise valida hinnalise parfüümi, mida ta juba pikka aega oli soovinud.

Sõnadeta ütlemata suur rõõm

Rõõmustasid ka need lapsed, kes erivajaduse tõttu ei räägi ja sõnades oma rõõmu väljendada ei suuda. Näites Karel sai puldiga seinavalgusti. Talle tohutult meeldivad veerevad, pöörlevad ja heli tekitavad asjad. Alguses ei saanud poiss kohe aru, millega uue lambi näol tegemist on, aga kui ta taipas, hakkasid ta silmad kohe suurest rõõmust särama.

Hegle-Riin sai omale juuksetarvikud. Juba siis, kui kasvatajad rääkisid tüdrukule, mis pakis on, tõmbus tüdruku nägu laiale naerule: talle väga meeldib, kui keegi temaga n-ö tüdrukute asju teeb – lakib küüsi, värvib huuli jne.

Jane sai kingituseks peoprojektori. Jane armastab tohutult muusikat ja tantsida ning ühel õhtul on uue projektoriga tema toas juba diskot tehtud. Uue vidina omanik oli ise muidugi kõige õnnelikum – hüppas ja kilkas. Nii armas!

Kõik oli alles uus

Asenduskodus elavad kolm tüdrukut, kes on seal olnud alles lühikest aega. Nendele on kõik veel väga uudne ning muidugi hoidsid nad jõulupeol hästi kasvataja lähedale. Kasvataja abiga said aga nendelgi luuletused loetud ja pakikesed kätte. Kui teised lapsed tegid oma pakid kohe peol lahti, siis õed Liisi, Maria ja Lisete avasid need hiljem segamatult oma toas.

Oh seda rõõmu, kui pakkides oligi see, mida tüdrukud olid soovinud!

Väike Liisi oli oma nuku üle üliõnnelik. Ja kui veel selgus, et nukku saab ka toita ja potile panna! Liisi õde Maria meenutas, kuidas tema Liisit väiksena oli lutipudelist toitnud. Nukk aga elab sellest asjast peale õhtuti Liisi kaisus ja käib tüdrukuga ka lasteaias kaasas. „See on minu tita ja tita peab olema koos minuga,“ ütleb Liisi ise.

Liisi õde Maria sai kingiks nukuvankri ja sellega saab nukku sõidutada. Eks alguses tekkis küsimus, et kumb tüdrukutest nüüd titat saab sõidutada, kuid leidus ka lahendus – ühe tiiru teeb Liisi, järgmise Maria ja nii vaheldumisi kogu aeg.

Kõige vanema õe Lisete jaoks oli telefon väga suur üllatuskingitus. Teda ei olnud jõulupeo päeval lastekülas ja ta sai oma kingituse kätte hiljem. „Mul on nüüd samasugune telefon nagu teistel koolis,“ rõõmustas ta. Muidugi toksiti kohe sisse vajalikud telefoninumbrid ja helistati läbi kõik tuttavad. Ikka seni, kuni kõnekaart tühjaks sai. Aga sellest pole lugu, sest Lisetele saab ju ikka helistada. Nüüd on ka kasvatajatel süda rahul, sest nad saavad õhtuti Lisetele helistada ja temaga päevamuljetest rääkida. Nimelt õpib ja elab Lisete juba asenduskodust eemal.

„Mida asja?! Nerfi püss!“

4-aastane Tõnu pole vist küll ükski aasta olnud oma kingituse üle nii õnnelik kui tänavu. Tema sooviks oli saada Nerfi püss ja see oli tõesti ootamist väärt. Esimene tund aega ei võtnud Tõnu püssi pakendistki välja, vaid käis ja näitas uut lelu kõigile. Põhiline fraas, mida sel õhtul Tõnni suust kuuldi, oli: „Mida asja?! Nefri püss!“

Kaks venda said mõlemad kingituseks tõuksid. Poiste vaimustus oli mõõtmatu: üks hakkas kohe tegema plaane, kuidas tema hakkab tõukekaga trikke tegema ning ei suutnud kallist sõiduriista enam sülestki ära panna. Seevastu teine vend liikuski terve õhtu kodus ringi ainult tõukekal.

Lapsed vajavad positiivseid emotsioone mitte ainult jõulude ajal, vaid läbi aasta. Kui soovite olla järjepidev annetaja, siis panustades 1 euro kuus, kingite lastele eduelamusi, uusi kogemusi või toetate noore elukutse õpinguid. Andke oma väike panus, et asenduskodus elaval lapsel oleks samasugune toetav ja arendav keskkond nagu me oma peres kasvavatel lastel: www.heategevusfond.ee/joulupuu/pysiannetus

Aitäh laste nimel! Rahulikke pühi!