Augusti teisel nädalavahetusel, mil toimus Narva Energiajooks, võttis kindluslinn suuri ja väikesi jooksusõpru vastu suhteliselt pilvisena. Tuul ajas linna kohale ühe pilve teise järel, aga vihmasajust jäid jooksjad õnneks puutumata.

Kui turvakodudes peatuvad lapsed üle Eesti Narva kohale jõudsid, lõpetasid just oma jooksu need vaprad spordinaised- ja mehed, kes olid startinud mõni aeg varem poolmaratoni rajale. Meie pundist keegi seekord nii pikale rajale ei läinud, kuid 7 km distantsi mõõtsid paljud lapsed koos kasvatajatega ära.

Osa jooksusõpru oli varem Narvas käinud, aga paljud külastasid kaunist piirilinna esimest korda. Elus esmakordselt Narva sattunud Evelin (12) vaatas linnuses teisele poole jõge ja ahhetas: „Kas see ongi Venemaa?! Saate aru, ma tõesti näen siit Venemaad!“

Peale Narva ja Sillamäe laste oli teistel seljataga pikk bussisõit: näiteks Tartust tulijatel ligi kolm tundi. Sellest hoolimata oli elevus jooksurajale saamisest ütlemata suur. Kõige pisematele oli linnuse külje all maha märgitud paarisajameetrine rada. Lastejookse juhtis Põhjasõja aegadest välja astunud noobli peakatte ja uhkete rõivastega mees, kes rääkis nii eesti kui ka vene keelt. Tuleb meeles pidada, et Narvas on tavaliselt peaaegu võimatu ainult eesti keelega hakkama saada: enamus linnaelanikest räägib vaid vene keelt. Jooksupäeval kohtas eesti keele kõnelejaid küll rohkesti, kuid nemad lahkusid ilmselt võistluste lõppedes linnast.

Lastejooksude auhindadest rõõmustasid lapsed kõige enam täispuhutavate rannapallide üle. Kui kõige pisemad jooksuhuvilised olid oma meetritega ühele poole saanud, anti start 7 km rajale, kus võis kõndida või joosta koos ajavõtuga või ilma. Need, kes olid Maijooksul jala valgeks saanud, ütlesid, et Narvas oli rada oluliselt raskem: paar järsku tõusu võtsid päris hingeldama. 17-aastane Sass kõndis raja läbi ja arvas, et ega joosta ei olekski vist jõudnud, sest suitsetamine on võhma tublisti vähendanud. Tema järeldus oli, et peaks suitsetamist vähendama, sest joosta ju tahaks ...

Võistluspäeva õhtupoolikul oli Narva linnusemüüride vahel võimalus jälgida põnevat Põhjasõja lahingut, milles venelased rootslased Narvast minema lõid. Tegemist oli tõeliselt suurejoonelise vaatemänguga, kuhu kuulusid pilkupüüdvad kostüümid, sõjariistad, telklaager jms. Püssid ja kahurid tegid nii kõva pauku, et täiskasvanud kiljusid ja paar väiksemat last suurest ehmatusest lausa nutma hakkasid. Etendus oli igatahes võimas ja andis aimu sellest, kui aeganõudev sõjapidamine aastasadu tagasi oli.

Mul on hea meel, et Narva-jooksuga sai nii mõnelgi lapsel löödud mitu kärbest ühe hoobiga: jooksu/kõndimise rajal kogunes hulk vajalikke samme ja peaaegu käega sai katsuda Euroopa Liidu idapiiri, mille tagant algab Venemaa.
 

Kati Käpp