Laupäeval, 5. märtsil kohtusid 200 asendus- ja turvakodu pere teatrisõpra Pärnus, et vaadata Endla teatris lõbusat „Peeter Paani“ etendust.

Paljudele väikestele oli see esimene käik päris teatrisse ja veel koos bussireisiga. Muidugi olid nad enne pisut ärevuses ega suutnud ette kujutada, kui kaugele on vaja sõita. Üks Tallinna tüdruk küsis pärast tunniajast reisi, kas ollakse juba Tallinnast väljas, ja üks kuueaastane poiss arvas koguni, et sõidetakse Eestist ära.

Suuremad lapsed olid „Peeter Paani“ raamatut lugenud. Näiteks Tatjana teadis enne teatrireisi ka teistele rääkida, et etenduses on tegelaseks pisike roheline poiss, kes oskab lennata, keeldub suureks kasvamast ja elab kusagil imelikul maal.

Supelsaksad jääl

Kuna paljudele oli see päev võimalus esimest korda Pärnu linnaga tutvuda, otsustasid mitu peret minna enne etendust kuulsasse Pärnu randa. Tallinna laste turvakeskuse lapsed alguses talvisele plaažile mineku mõtte üle väga rõõmsad ei olnud, aga hiljem ei soovinud nad kuidagi jäält lahkuda. Ka Tartu laste turvakodu seltskond käis enne etendust mererannas jalutamas. Haiba lapsed jõudsid enne õhtusööki tutvuda peale ranna veel jahisadamas ja Vallikääruga.

Mis vahe on elul ja lavastusel?

Etendus avaldas kõigile muljet. Kiikla lastele tundusid eriti ehedad koerast lapsehoidja ja tiksuv krokodill, kes kõiki hirmu all hoidis. Äratundmisrõõmu valmistas neile seik, kuidas alati pärast kibeda rohu võtmist on hea peale ampsata midagi magusat, näiteks kommi. Tartu Mäe-kodu laste lemmikuks sai krokodill, ka Peeter Paani osatäitja tundus neile armas. Elva lapsed imetlesid vahvaid mereröövleid ja indiaanlasi.

Kui paljudele tüdrukutele meeldis eelkõige Wendy ja laste saabumine tagasi koju, siis poistele avaldasid muljet kõvad püstolipaugud. Need kõlasid nii valjult, et pärast esimesi laske olid paljudel lastel hetkega käed kõrvade peal ja üks Haiba poiss jõudis ka jalad imekiiresti tooli peale tõmmata.
Kui etenduse lõpus näitlejad lavale kummardama tulid, küsis väike Andre kõva häälega: „Kuidas Konks jälle laval on? Ta sai ju surma.“ Pärast etendust rääkis kasvataja poisile üle, mis vahe on elul ja lavastusel.

Avastamist jätkust neilegi, kes olid varem seda lavastust (näiteks klassi ühiskülastusel) näinud. Üks Pärnu poiss sai alles sel korral aru, et röövlipealik on Sepo Seeman, kellel tegelikult on käsi olemas ja kellele konks on ainult etenduse ajaks külge pandud.

Vaheajal sai puhata, mõelda ja möllata

Tallinna Pihlaka maja lastele meeldis etendus sedavõrd, et nad ei tahtnud vaheajal oma kohalt lahkuda, vaid olid nõus kohe edasi vaatama. Paljud lapsed uurisid vaheajal teatri seintel olevaid näitlejate pilte ja kavalehti. Leides kavast mõtte „Iga kord, kui mõni vastsündinu esimest korda naeratab, sünnib maailma uus haldjas“, arvas Tallinna poiss Marko, kellel on neljakuune vend, et maailmas on palju haldjaid.

Need lapsed, kes soovisid vaheajal ennast vabalt tunda, võisid sammassaalis rõõmsalt kilgata ja naerda. Mängiti, aeti üksteist taga ja arutati etenduse põnevamaid kohti. Lapsed said olla lapsed, ilma et teatri keskkonnale omane vaoshoitus neid kammitseks.

Tuttav täht oma lastekülast

Pärnu lasteküla lastele oli see etendus väga eriline, sest üks nende kodu 11-aastane poiss mängis laval. Etendust oli vaatamas ka tema õde, kes ütles, et talle meeldiski kõige rohkem tema enda vend: see, kuidas ta kaksikutele otsa jooksis, ning see, et tema vend oli laval nii tubli.
Oma pere poisi osalemine etenduses oli Pärnu lasteküla lastele üks suurim tõmbenumber, paljud neist vaatasid seda etendust juba mitmendat korda.
Pärnu lastekülas kasvav noor täht sai suurepäraselt hakkama. See ei olnudki nii lihtne, kuna sel päeval oli tal esimest korda kaks etendust. Kuid pikast tööpäevast hoolimata mängis ta hästi ja pidas etendused professionaali kombel vapralt vastu.

Autogrammiga kätt ei tohi pesta

Etendus kestis üle kahe tunni. Seejärel said lapsed saalis näitlejatega kohtuda: tehti oma lemmikuga perepilti ja küsiti autogramme. Näiteks Männi turvakodu lastel õnnestus saada autogramm Peeter Paanilt, koeralt ja isalt.

Väike Liza oli väga õnnelik, et sai koera paitada ja temaga tutvust sobitada. Elel jätkus aga julgust öelda Konkskäele, et too on üks naljanina. 

Ema ja lapse turvakodust tulnud poiss sai oma raamatusse autogrammi Peeter Paanilt, kes kirjutas sinna „Ole mõnus!“. Poiss sai autogrammi veel kahelt näitlejalt. Ta oli üliõnnelik ning ütles, et see on tema kõige tähtsam raamat, et ta hoiab seda kogu elu ja näitab koolis ka!

Haiba lapsed võtsid autogramme isegi käe peale. Seetõttu ei saanud paljud pärast oma kätt pesta, sest muidu oleks autogramm ju ära kustunud.

Tartlased sõitsid tagasi koos Peeter Paaniga!

Tartu teatrihuviliste õhtule pani ilusa ja spontaanse punkti see, et peategelast Peeter Paani kehastanud näitleja Sander Rebane sõitis nendega samas bussis. Tõsiasi, et sa oled ühes bussis koos päris ehtsa Peeter Paaniga – „Appi!“, „Ei või olla!“ –, võttis oimetuks kõik lapsed. Milline õnn! Ja kuigi näitleja sõitis ainult Viljandini, oli see lastele tõeline ime.

Hilja õhtul koju jõudes olid kõik päevaga rahul. Üks Kiikla noormees, kes üritusi muidu väga valib, oli teatriskäigu üle õnnelik ja arvas tagasiteel nii: „Noor olla on ikka päris tore, aga mõne nädala pärast on sünnipäev ja jälle saan aasta vanemaks.“

Üks Pihlaka kodu poiss ütles järgmisel päeval, et tema hakkab kindlasti ise tegema etendusi ja paneb teatri hinnaks 10 eurot, ta teeb seda väljas ja ajab inimesi naerma. 

Kohe koju lugema

Iga pere oli saanud õhtusöögil kingituseks täispika „Peeter Paani“ raamatu, kuhu hiljem koguti ka näitlejate autogramme. Loomulikult sai sellest teosest paljudele ihaldusobjekt.

Kiikla lapsed registreerisid tagasiteel ennast kingituseks saadud raamatu lugemise järjekorda, samasuguse lugemishuviliste saba moodustasid Tartu Mäe-kodu lapsed. Ka paljudes teistes tekitas etendus kange tahtmise lugeda laval nähtu ja kuuldu raamatust üle.

Triin Lumi
Tegevjuht
MTÜ SEB Heategevusfond