Jaanuari lõpus käisid turva- ja asenduskodude lapsed Rahvusooperis Estonia vaatamas Gyula Harangozo võrratut kogupereballetti „Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi“. Enne etendust oli soovijatel võimalik käia lava taga ekskursioonil ja osaleda balleti töötoas.

Teatripäeva eel tuletati peredes meelde Lumivalgekese igihaljast muinasjuttu. Ühes peres vaatas vabatahtlik Ukrainast koos lastega Lumivalgekese videoid ja luges raamatut ette ning lapsed tuletasid meelde, mis on pöialpoiste nimed.

Teises peres luges Marek luges koos kasvatajaga terve nädala muinasjuttu, arutades tegelaste üle. Tartumaa perest luges Marko ise raamatut, sest mine tea, ballett ikkagi – hea on ennast toimuva ja tegelastega põhjalikult kurssi viia.

Miks välisjalanõudega lavale ei lasta

Enne etendust käisid lapsed lavatagusel ekskursioonil. Giid rääkis huvitavalt lavatagusest maailmast. Uudistati, kuidas valmivad dekoratsioonid ja kostüümid. Lastel oli võimalus pähe proovida uhkeid peakatteid. Koridorides aga askeldasid grimeeritud pöialpoisid...

Lapsed oleks väga tahtnud ka lavale minna, aga giid selgitas, et lavale ei tohi välisjalanõudega astuda ja seal võib olla ainult varvaskingade või vahetusjalanõudega. Lava peab tantsijate jaoks olema väga puhas!

Lastel oli võimalus osaleda ka töötoas, kus räägiti balletist ja õpetati selgeks mõned põhisammud, näiteks jalgade õiged asendid. Töötuba läbiviivad professionaalsed tantsijad said lastega hea kontakti ja lapsed tegid kõik aktiivselt kaasa.

Kui etendus algas, jäid kõik lapsed hiirvaikseks, kogu tähelepanu oli laval kuni etenduse lõpuni. Kõik oli nii ilus – dekoratsioonid, baleriinid, lavaline kujundus.

Etendus täis trikke ja imesid

Enamik lapsi teadis, millest ballett räägib, aga etendus ise ületas ootused, haarates kaasa ka kõige püsimatumad. Mõned lastest olid Estonias seda etendust juba kord varem näinud, teades enam-vähem, mis laval toimuma hakkab.

Ballett oli täis trikke ja visuaalseid üllatusi. Publik oli erilises meeleolus, lapsed elasid tantsijatele kaasa ja plaksutasid ennastunustavalt. Muusika oli väga kaasahaarav ning tegelased ilmekad ja äratuntavad. Ei olnud pikka eelmängu, vaid lugu läks kohe lahti. Lastel oli etendust lihtne jälgida ja nad said toimunust hästi aru ja muidugi tekkisid igaühel omad lemmikud.

Martinile meeldis see, kui Toriseja jäi kinni tünni ja kuidas teised teda välja aitasid tirida. See oli tema jaoks väga naljakas. Tüdrukute lemmik oli Õnneseen, kelle osatäitja mängis fantastiliselt: kogu aeg säras ja suhtles publikuga. Marek elas kaasa just Ninatarga sekeldustele. Markot panid Ninatarga toimetamised vahel küll pead raputama, aga südamest naerda sai temagi. Pöialpoisid olid kõikide laste suured lemmikud. Ka imekaunis Lumivalgeke meeldis kõigile väga. Marek oli pärast nii uhke, et sai temaga koos pilti teha ja raamatusse autogrammi.

Marekit pani mitu korda ahhetama lavakujundus, mis kohati oli lausa mitmetasandiline. Põnevust lisasid paugud, tuli ja toss. Monikale meeldisid väga tantsude seaded, mis andsid imetabaselt edasi tegelaste karaktereid. Eriti jäi meelde võõrasema rollisooritus.

Kui lapsed pärast etendust eredamaid hetki meenutasid, toodi välja, et see lugu rääkis sõprusest ja koostööst, oskusest teha nalja ja olla lõbus, olla hea ja teistele mitte halba teha.

Ballett viib mõtted argipäevast eemale

Etenduse lõpus aplodeeris kogu saal kaua näitlejatele. 5-aastane Aleksandra plaksutas nii kõvasti, et kätel hakkas valus. Kasvataja soovitas tüdrukul vahepeal põlvede peale plaksutada.

Keidy: „Tänu etendusele sain oma mõtted argipäevast eemale. Teadsin seda muinasjuttu hästi ning huviga vaatasin, kas tunnen kõik pöialpoisid ära. Imestasin, et ilma sõnadeta, balleti kaudu on võimalik kõike nii hästi edasi anda, tegelaskujud ära tunda, kogu muinasjutust aru saada. Eriti lahe oli Unimüts, kes igale poole magama jäi. Õnneseen oli nii lahe ja lõbus, et naeratus tuli kohe ka enda näole.“

Marleen: „Mulle meeldis väga laval olev suur võlupeegel, kuhu Võõrasema kogu aeg vaatas ja teada sai, et Lumivalgeke on kauneim kogu maal. See kõik oli nii hästi lavastatud. Põnev oli vaadata laval olevaid dekoratsioone, sest olime ju enne etendust käinud lavataguse maailmaga tutvumas. Nägime isegi enne etendust pooleldi grimeeritud pöialpoisse ja siis korraga olid kõik 7 mehikest laval. Etenduse lõpp oli väga huvitavalt lahendatud. Ninatark lööb suure raamatu kaane Võõrasema kohal kinni ja sellega on muinasjutt lõppenud.“

Seda vaataks küll uuesti!

„Lumivalgeke“ pakkus positiivseid emotsioone ja sooje tundeid. Kummitama jäi pöialpoiste tunnusmuusika, mida koju sõites laulda ümiseti. Tagasiteel muljetati elavalt Lumivalgekesest ja pöialpoistest. Ühele lapsele meeldis üks pöialpoistest, teisele ilutulestiku eriefektid, kolmandale aga hoopis kuri kuninganna, eriti tema kostüüm. Ja muidugi Lumivalgeke!

Marek pani kasvatajale südamele, et kui pakutakse veel selle etenduse pileteid, siis peab kindlasti minema, sest tema tahaks seda väga uuesti näha! Kui mõni laps enne arvas, et ballett on igav, siis pärast „Lumivalgekese“ vaatamist on tal juba teine arvamus. Kõik lapsed ütlesid, et see oli super ja arusaadav.

Lumivalgekese autogramm

Lapsed said koju kaasa ka ilusa kava-raamatu, kuhu koguti usinalt autogramme. Järgmisel päeval vaatasid kasvatajad koos lastega vahvad pöialpoisid kavast veel kord üle, tuletati meelde poiste nimed ning kleebiti pildid raamatusse. Lumivalgekese pilt leidis aukoha autogrammi kõrval.

Järgmisel tööpäeval tormasid Tallinna turvakodu kõige väiksemad kasvatajale vastu, käes „Lumivalgekese“ kava. Üksteise võidu näidati pilte ja teatati, kes on hea ja kes on paha tegelane. Üritati kirjeldada, miks mõni oli hea ja teine mitte. Lapsed ütlesid, et kuninganna olevat olnud väga ilus, aga kuri. Nad kiitsid ka kleite ja muusikat ning dekoratsioone. 4-aastane Sandra aga tõi järgmisel päeval kasvataja töölauale mänguõuna, salakavalalt naeratades, kas teab midagi ka mürgitatud õunast...