Ott Arder kirjutas liigutavad luuleread, et kas teame, mis on kõige ilusam asi, no see kõige ilusam asi? Ja esitatud küsimusele vastust otsides jõudis selleni, et olgu ilusaim asi siis pesa, aga peamine ikka see, et on ema ja isa.

Nädalapäevad tagasi käisin külas ühes Eestimaa asenduskodus (lastekodu), kus on hiljuti ametisse asunud uus juht, asutusele pandud uus ja kõlav nimi, seal on just valminud uued peremajad – näiliselt kõik uus ja kõige parimas korras. Aga mis on nende muudatuste läbi selles asenduskodus viibivate ja elavate laste jaoks muutunud, kelle jaoks on see asutus koduks? Kohtumisel rääkis sotsiaalasutuse juht innustunult: „Kuigi asenduskodus vahetuvad pere sees nii lapsed kui ka tihtipeale töötajatena kasvatajad, siis meie lastel on vähemasti üks stabiilne kodukeskkond olemas ning meil Eestimaal on ses mõttes kõik hästi!“

Ma olin üllatunud ja samas häiritud seda väidet kuuldes. Koduteel mõtisklesin, et kui suur on vahe mõistes, mis peitub nelja tähe taha, millest saab kokku sõna KODU ning kui erinevates maailmades võivad meie Eestimaa lapsed kasvada.

Paljudele meist on kodu keskkond, kus elavad inimesed, kes minu tegemistele igakülgselt kaasa elavad. Kodu ei ole seinad ja põrandad, vaid koht, kus vanemad on oma laste jaoks olemas. Ka mina tahan oma kolmele tütrele luua kodu, mis on last igakülgselt toetav, vahel ehk isegi pisut ülehoolitsev. Vähetähtis pole ka kodu mõistes peituv vanavanemate tugi. Nii loome oma lastele võimalused baasilise turvalisuse tekkimiseks, ja nii saavad nad õppida ka toime tulema tagasilöökidega.

Kahjuks piirdub paljudele Eestimaa lastele kodu mõiste hoonega, asutusega. Asenduskodus kasvavatel lastel puudub see üks inimene, kes oleks alati lapse jaoks olemas ja kellega saaks tekkida turvaline kiindumussuhe. Laps on ümbritsetud küll headest täiskasvanutest, kes panustavad tema heaks 24 tundi ööpäevas, ent töötajatel on vahetustega töö, inimesed on erinevad ja vahetuvad. Paljudele meist on raske isegi ette kujutada, et meie ema oleks meie ema vahetustega.

Miks on ikkagi nii, et kui räägitakse lapse vajadustest, siis vanemliku hoolitsuseta laste puhul seatakse teenäitajaoks eelkõige uued peremajad, mitte laste vajaduse inimese järele, kellega tekiks kiindumussuhe? Kõigile on ju teada, et ainuüksi toidust, peavarjust ja rõivastest ei piisa lapsele normaalse arengu tagamiseks - lapsed vajavad kasvamiseks kindla inimese armastavat hoolitsust ja tähelepanu, et kasvada teistega suhteid luua suutvateks täiskasvanuteks. Asenduskodus elavatel lastel on olmetingimused uutes peremajades ehk paremadki võrreldes mõne tavaperega, aga seinad ei saa armastada. Ka kasvataja tööjuhendisse ei saa sisse kirjutada tingimusteta armastust laste vastu, nad teevad seda parimal võimalikul moel laste huvisid silmas pidades. Asenduskodu on selline kodu, kus lapsed kasvavad kellegi teise töökohas.

Eestis elab asenduskodudes üle 1000 lapse – samas ma kardan, et paljud tavakodude lapsed on silmitsi samade probleemidega, kui vanemliku hoolitsuseta lapsed. Nende vanemad pingutavad, et lastel oleks kindlasti oma tuba, kuid sedasi materiaalseid väärtusi teenides distantseeruvad ise oma lastest. Olmelised asjad ei kasvata meie lastest edukaid täiskasvanuid. Lapsed vajavad kasvamiseks ja arenemiseks eelkõige lähedaste inimeste loodud turvalisust ja lähedust. Selle puudumine hävitab miski, mis on lapses väga oluline – tema enesekindluse ja see teeb lapsest juba eos kaotaja. Ma väidan, et kodusoojuse puudumine on see, miks osade Eestimaa laste stardipositsioon, ükskõik mis tegevuse puhul, on teistest meetreid tagapool.

Iga laps on väärt, et saada osa tingimusteta armastusest. Tahame ju kõigi Eestimaa laste puhul, et nad elus hästi hakkama saaksid ja oleksid õnnelikud – targad, terved, heade sotsiaalsete oskustega ja oma tegemistes edukad. Lastekaitsepäeva eel kutsun üles märkama, sest ehk paneme ka meie oma kodus liiga suure rõhu roosade tubade ehitamisele, uute mänguautode soetamisele, parima huviringi valimisele. Aga see, mida laps eelkõige vajab, on ju meid endid, armastust ja lähedust meiega. Lapse tingimusteta armastus ongi ehk kõige suurem väljakutse, aga samas kõige võimsam ja vajalikum eeldus lapse õnnelikuks kasvamisel. Kindlasti peame meie täiskasvanud ka iseennast hoidma, et jõuaksime hoolida teistest – nii jõuame oma lapsi kasvatada ja märgata nende muresid-rõõme ning samuti tähele panna teisi lapsi ja inimesi, kes võivad olla hädas. Olen kuulnud inimesi ütlemas, et ainult armastusest ei piisa, aga mina ütlen hea sõbra sõnadega, et ilma armastuseta ei saa.

Triin Lumi

(ilmunud Postimehes 1. juunil 2012)