Ott Arder on kirjutanud liigutavad luuleread, pärides, kas teame, mis on kõige ilusam asi, no see kõige ilusam asi... Ja esitatud küsimusele vastust otsides jõudis kirjanik tõdemuseni, et olgu ilusaim asi siis pesa, aga peamine ikka see, et on ema ja isa.

Nädalapäevad tagasi käisin külas ühes asenduskodus, kus on hiljuti ametisse asunud uus juht, asutusele on pandud uus ja kõlav nimi ning seal on just valminud uued peremajad. Kõik on uhiuus ja näiliselt kõige paremas korras. Aga mis on muutunud laste jaoks, kellele see on kodu? Kohtumisel rääkis sotsiaalasutuse juht innustunult: «Kuigi asenduskodus vahetuvad pere sees tihti lapsed ja ka kasvatajad, on meie lastel vähemasti üks stabiilne kodukeskkond olemas ning meil Eestimaal on ses mõttes kõik hästi!»

Ma olin üllatunud ja kuidagi häiritud seda väidet kuuldes. Koduteel mõtisklesin selle üle, kui suur võib olla erinevus mõistes, mis peitub nelja tähe taha, millest saab kokku panna sõna KODU, ning kui eri maailmades lapsed tegelikult kasvavad.

Enamikule meist on kodu keskkond, kus elavad inimesed, kes minu tegemistele igati kaasa elavad. Kodu ei ole pelgalt seinad ja põrandad, vaid koht, kus vanemad on oma lastele olemas. Ka mina tahan oma kolmele tütrele luua kodu, mis on last igati toetav, vahel ehk isegi pisut ülehoolitsev. Tähtis on ka kodu mõistes peituv vanavanemate tugi. Nii loome oma lastele võimalused turvatunde tekkimiseks ja nii õpivad nad toime tulema elus ette tulevate tagasilöökidega.

Asenduskodus kasvavatel lastel puudub see üks inimene, kes oleks alati lapse jaoks olemas ja kellega saaks tekkida turvaline kiindumussuhe. Laps on ümbritsetud küll headest täiskasvanutest, kes panustavad tema heaks 24 tundi ööpäevas, ent töötajatel on vahetustega töö, inimesed on erinevad ja vahetuvad. Paljudele meist on raske isegi ette kujutada, et minu ema oleks minu ema vahetustega.

Miks on ikkagi nii, et kui räägitakse lapse vajadustest, siis vanemliku hoolitsuseta laste puhul seatakse teenäitajaks majad, mitte laste vajaduse inimese järele, kellega tekiks kiindumussuhe? Kõik teavad ju, et ainuüksi toidust, peavarjust ja rõivastest ei piisa lapsele normaalse arengu tagamiseks - lapsed vajavad kindla inimese armastavat hoolitsust ja tähelepanu, et kasvada teistega suhteid luua suutvateks täiskasvanuteks.

Kardan, et paljud tavakodude lapsed on silmitsi samade probleemidega kui vanemliku hoolitsuseta lapsed. Nende vanemad pingutavad, et lapsel oleks oma tuba, kuid materiaalseid väärtusi teenides distantseerivad end ise oma lastest. Olmelised asjad ei kasvata meie lastest edukaid täiskasvanuid. Turvalisuse ja läheduse puudumine hävitab millegi, mis on lapses väga oluline - tema enesekindluse - ja see teeb lapsest juba eos kaotaja. Ma väidan, et just kodusoojuse puudumine on see, miks osa laste stardipositsioon on teistest mitu meetrit tagapool.

Kutsun lastekaitsepäeval üles märkama, et ehk paneme ka meie oma kodus liiga suurt rõhku lastetoa ülesvuntsimisele, uute mänguasjade soetamisele või parima huviringi valimisele.

Lapse tingimusteta armastamine ongi ehk kõige suurem väljakutse, mis on samas kõige võimsam ja vajalikum eeldus lapse õnnelikuks kasvamisel. Kindlasti peaksime meie, täiskasvanud, ka iseennast hoidma, et suudaksime hoolida teistest. Olen kuulnud inimesi ütlemas, et ainult armastusest ei piisa, aga mina ütlen hea sõbra sõnadega, et ilma armastuseta ei saa.

Triin Lumi, SEB Heategevusfondi juht

Allikas: Postimees