Jaanuaris külastas 150 last Tartu, Tallinna, Ida-Virumaa ning Jõgevamaa turva- ja asenduskodudest Pärnu Endla teatrit, kus vaadati Lewis Carrolli kuulsa raamatu põhjal lavastatud lasteetendust „Alice Imedemaal“.

Alice’i toimetamised Imedemaal on ikka ja jälle oma veidrate juhtumistega laste meeli köitnud. Suuremad on näinud filme ja lugenud raamatut ning nüüd avanes hea võimalus võrrelda oma tõlgendust teatrilaval olevaga. Tuletati meelde värvikaid tegelasi nagu Kübarsepp, Irvikkass, Valge Küülik, Märtsijänes, Tõuk ja Ärtuemand. Lapsed olid ootusärevad: kuidas see lugu teatrilaval maha mängitakse, kuidas Alice väikseks või hoopis suureks muudetakse?

Juba teatrimaja oli elamus omaette!

Kuigi teatris on enamiku perede lapsed käinud üsna sageli, astusid paljud üle Endla teatri läve esimest korda. Pärnusse jõudes tuli ühe pere lastele elavalt meelde suvine Lottemaa külastus. Siis aga sai ju meres ujuda! Nüüd oli meri asendunud suure jääväljaga – uljalt proovisid enne etendust rannal uitajad jääd lõhkuda, kuid nähes suuri jääkamakaid, saadi aru, et see tegevus on küll mõttetu.
Ka teatrimaja avastamine oli kogemus omaette: kus on minu istekoht, kust ma saan istmepadja, kuidas leida WC-d jne. 

Kevin, kellel on endal näitlemispisik, kaalus mõtlikult: kummasse teatrisse suurena tööle minna – kas Viljandi Ugalasse või Pärnu Endlasse? See küsimus jäi esialgu lahendamata. Selle asemel kutsus poiss kasvatajat rõdukorrusele vaatama Jüri Arraku maali Lydia Koidulast – see pilt köitis poissi väga. Koos uudistati ka näitlejate fotosid ja uuriti kavast järele, kes etendusel üles astuvad.

Kas Alice tõesti lendab ise?

Kui etenduse alguses saalis pimedaks läks, hoidis mõni väiksem laps, kellele teatrikogemus päris uus, kasvataja käest värisedes kõvasti kinni. Näidend oli aga põnev ja nõudis lastelt kogu tähelepanu, sest tegevus toimus otsapidi ka saalis ja terve lava oli siginat-saginat täis. Kui mõnel lapsel oligi enne sõidu ajal häälekalt paha tuju olnud, siis Alice’i maagilises võlumaailmas hajus torssis olek nagu nõiaväel.

Pisemad küsisid etenduse ajal usinalt nähtu kohta aru. Kas laval selle kardina taga on päriselt vesi? Kas Alice lendab ise või teda tõstetakse millegagi? Kas nähtamatu kass on tõeliselt olemas? 

Tanja ja Ele arutasid, et nad võiks samuti sattuda sellisele maale, kus asjad käivad hoopis teistmoodi. Kohta, kus toimub kogu aeg põnevaid seiklusi ning ka tegelased on veidralt kummalised. Aleksandrale läks väga hinge see, et Libakilpkonnaga toimusid maa peal uskumatud füüsilised muutused ja ta ei saanud enam minna tagasi merepõhja oma koju ega kooli, mida ta nii-nii väga igatses. Libakilpkonn jäi paljudele meelde: ta rääkis vahvalt oma koolist, kus õppeaineteks on lisaks pesupesemisele sugemine ja hurjutamine ning kiitmine, nahutamine, jorutamine ja pragamine…

Iga laps leidis oma lemmiku

Martinile ja Mihhailile meeldis hirmsasti Ärtu Emand, kes kamandas kogu aeg, et kõigil tuleb pead maha võtta. Tegelikult jäid kõigile pead alles. Andra meelest oli Irvikkass üks väga omapärane olend, sest temast oli näha ainult suur naeratav nägu.

Svetlana, kes käib balletiringis, vaatas huviga just tantsunumbreid, nagu Allangi, kes on samuti tantsupoiss. Mariole jäid meelde naljakamad tekstid, sest ka ta ise on hea huumorisoonega. Kevin, kes tahab saada näitlejaks, hoidis silma peal näitlejate tööl ja koostööl. Talle avaldas erilist muljet see koht, kui Alice auku kukkus: näitleja Fatme rippus seal efektselt köitega kõrge lava kohal…

Andrias, kes oli kogu sõidu omaette hoidunud, rääkimata sõnagi, jutustas pärast teatrit oma fantastilistest elamustest silmade särades. Talle jättis kogu etendus väga sügava mulje, pealegi oli ta ära tundnud oma vanad head tuttavad teleekraanilt. 

Ka üks teine laps, kes muidu kardab meeletult valju muusikat, pimedust ja pauke, nautis Alice’i etendust väga ning käis hiljem oma kavaga julgelt näitlejatelt autogramme küsimas.

Raamatud, autogrammid ja unenäod

Iga pere sai kingituseks „Alice Imedemaal“ raamatu. Palju kihinat-kahinat tekitas see, kui pärast etendust sai näitlejatelt autogramme küsida – ja just sellesse imeilusasse uude raamatusse!
Kevin ei saanud kuidagi aru, miks ta ei saa Irvikkassilt autogrammi küsida. Sestap tuli läbi arutada, kuidas virtuaalne tegelane üldse seinale ilmus. See selgeks tehtud, oli poisil silmanähtavalt hea meel ka Kuninganna ja Soldati autogrammide üle. 

Väiksema fantaasiaga laps saab nüüd raamatut lugedes etendusest maagiat juurde ammutada: kindlasti tulevad kohe meelde lavalt meeldejäänud tegelased.

Tagasiteel vajusid paljud unne ning sattusid etenduse mõjul Alice’iga sarnasesse või veel vahvamasse unenäomaailma…

Teatriõhtud mõjuvad ikka nii, et kui on olemas asjakohane raamat, siis loetakse see õhinal uuesti läbi. Nii mõneski peres sai ka „Alice Imedemaal“ igaõhtuseks raamatuks, mida lapsed ja kasvataja enne magamaminekut kordamööda ette lugesid.