SEB 16. Tartu rattamaratoni lastesõitudel osalesid laupäeva pärastlõunal paari tuhande ratturi seas ka üle 50 turva- ja asenduskodus peatuvat last Tallinnast, Raplamaalt, Tartust ja Ida-Virumaalt.

Sportlikud üritused on olulised - täiskasvanud saavad pakkuda lastele võimalusi liikumiseks ja kui suured näitavad eeskuju, tulevad lapsed heal meelel kaasa. Nii olidki täna rajal kõrvuti oma emade-isadega sõitnud lastega ka meie asendushooldusel olevad lapsed.

Osalemine võistlusel, kus on stardipauk, kaasvõistlejad, piiritletud rada ja finiš ning medal ja auhinnakott, avaldab lastele kindlasti rohkem muljet, kui nii mõnigi julgeb välja näidata. Võitjaks tuli sport! Ent parimaks auhinnaks oli saavutustunne, mida kõik ühiselt jagasid, olenemata sellest, kes oli eespool ja kes jäi tahapoole. Kui alguses oligi lastel, nagu võistlustel ikka, sees hasart teistele ära teha, siis võistluse lõpuks oli see unustatud ja igaüks jutustas õhinal omaenda ainulaadsest kogemusest: kes kukkus, kes libises, kes põrutas midagi ära, ja kes oli endavanuste, patsiga tüdrukute, roosa rattaga võistlejate või sinise kiivriga poiste hulgas kõige kiirem. Mõnele ei piisanud 5-kilomeetrisest võistlusrajast ja nad läksid seda ka teist korda läbima – ausat mängu hinnates teist auhinnakotti ei võetud.

4-aastane Rainer, kes alustas maratonipäeva varahommikul Tallinnast, arvas pärast 400 meetri läbimist, et otsustab maratonirada pikendada 186 km võrra ning võib vabalt võtta ette kodutee tagasi Tallinnasse oma väikese punase rattaga.

Kasvataja Inna oli kurb, kui avastas, et tema ratta kumm oli stardi eel katki läinud. Kuigi tal oli kange tahtmine oma maja lastega koos rajale minna, tuli nüüd distants laste kõrval läbi sörkida, aga seda suurem oli kasvataja rõõm oma laste tubliduse üle.

Üks 13-aastane noormees, kes ei olnud varem rattaga sõitnud ja eelnevalt sellistel üritustel käinud, õppis rattasõidu suure tahtejõuga ära vaid kolme päevaga. Nii mõnegi lapse jaoks uudses ja ärevusttekitavas olukorras oli suur abi kaasas olnud kasvataja julgustusest ja toest – see võistlus tõestas taas kord, et üheskoos ja üksteist aidates suudetakse toime tulla igas olukorras.

Sillamäe asenduskodus on rattamaratonist saanud vahva sügisene traditsioon – maratonirajal oldi sel aastal juba kolmandat korda! Enne sõitu tehakse korda rattad ja vaadatakse üle varustus ning tublimad teevad suure innuga trenni. Harjumaalt pärit väiksemad lapsed olid alguses registreeritud 1 km peale ja suuremad lapsed 5,1 km distantsile, aga võistlustuhin suurenes starti minemise eel ning nii mindi kõik koos ja läbiti pikk distants.

Kui kõik olid oma sõidu lõpetanud, oodati õhinal loosi. Peaauhinna, omaenda jalgratta võitis üks 2. klassis õppiv Tartumaa turvakodus peatuv tüdruk. See kingitus läks väga õigele inimesele, sest tüdruk oli võistelnud laenatud rattaga. Kuigi need, kellele loosiõnn seekord ei naeratanud, olid pisut kurvad, tunti kaaslase suure võidu üle head meelt. Sellel ilusal päeval polnud kadeduse jaoks enam kohta!

Sportlik puhkepäev tõi lastele palju rõõmu – eriti uhked oldi oma medalite üle. Lapsed olid õnnelikud, et said endale ja teistele tõestada - medalid ja kinkepakk olid ausalt välja teenitud.

Triin Lumi