Veebruari viimasel laupäeval, 27. veebruaril 2021 veetsid Eestimaa asendus- ja perekodude lapsed Tartus sisuka päeva, kuhu mahtusid

• uisutamine raekoja platsil;
• maitsev lõunasöök hotell Dorpati kokkade poolt tehtuna;
• põnev muinasjutunäitus „Elas kord …“ Eesti Rahva Muuseumis;
• närve kõditavad elamused tagurpidi majas ning
• Andrus Kivirähki samanimelisel raamatul põhinev lasteballett „Tilda ja tolmuingel“ Vanemuise väikses majas.

Iga sellel päeval osalenud laps sai mälestuseks armsad lambavillased kindad ning peale selle ootas igat peret ühine kingikott, kus leidus maiustuste ja muu põneva kõrval ka Andrus Kivirähki raamat „Tilda ja tolmuingel“. 

Kas lips või dressid?

Tartu-päevale tulijate seas oli nii koolieelikuid kui ka suuremaid lapsi ja noori. Varakult vaadati valmis riided, mida teatrisse selga panna, ja asjad, mida kaasa võtta. Garderoobi valimisel leidus nii dressi- kui ka lipsuusku tegelasi. Vanemate ja targemate toel leiti lõpuks siiski igaühele paslik ning soliidne teatririietus.

Igal lapsel olid sellele päevale omad ootused: ühed ootasid mõnusat uisutamist, teised tagurpidi maja uudistamist ja kolmandad teatrisse minekut. Laupäeva hommikul teele asudes oli aga igal juhul selge, et tuleb üks imeline päev, täis päikest ja kevade lõhna.

Kohe uisutama!

Enamikule lastest algas Tartu-päev raekoja platsi liuväljal. Paljudele oli see esimene kord jääl liuelda. 

Ka Anna-Liisa, Kevin ja Andres ootasid uisutamist väga. Natuke tegi neile muret soojemaks läinud ilm: kardeti, et kas jääd ikka on. Õnneks oli. Siis algas kauaoodatud uisutamine. Kõik liuglesid vapralt. Andres eriti: tema oli viimane, kes jää pealt ära tuli. Poisid said juba ka mõne triki selgeks, sõideti isegi tagurpidi. Nad rääkisid veel ka koduteel, kui kiiresti keegi jää peal liikus.

Kuivad kindad kulusid marjaks ära

Liuväljal kingituseks saadud lamba, rebase või siili pildiga käpikute üle oli kõigil lastel väga hea meel: uisutades said paljudel teised kindad märjaks ning siis oli ilus ja soe varupaar kohe võtta. Lapsed näitasid ning kiitsid oma pakse ja sooje kindaid õhinal kasvatajatele ning ka kaaslastele. Arnika ütles, et need on päris kindad. Ja tal oli õigus! 

Pere ühises kingikotis oli natuke näksimist teatrisse ning kodus lugemiseks Andrus Kivirähki raamat „Tilda ja tolmuingel“. Seesama, millel põhines ballett, mida vaatama mindi.

„Tilda ja tolmuingli“ raamatut nähes hakkasid lapsed arutlema, et see on vahva uus unejuturaamat. Ja olgu ette öeldud, et pärast teatris käiku soovisid paljud raamatu kiiresti läbi lugeda, et balletis nähtust paremini aru saada ning kirjatükki ja tantsuetendust võrrelda.

Raekoja platsil ootas osalejaid ka fotograaf Kristiina Männik-Kivi, kes tegi kõigist peredest ja lastest perepilte. Mõni laps oli alguses natuke kohkunud, sest pole sellist perepildi tegemise kogemust, et peab pildile minema, aga pärast jäid nemadki huviga ootama, millal fotosid näha saab. 

Friikad ja tort

Selleks, et pika päeva jooksul ikka jõudu jaguks, ootas kõiki lapsi mõnus lõunasöök. Laste sõnul oli Dorpati kokkade poolt valmistatud toit väga maitsev. Pakuti nende lemmiktoite, milleks on pasta, friikad, viinerid ja kananagitsad. Enamik valis friikartulid viinerite ja salatiga. Magustoiduks olid tort ning vahukoore, kama ja puuviljadega kreem. Kõik kiitsid toitu ja need, kes soovisid, said veel juurde.

Maja, kus samm kiskus viltu

Lapsed said uudistada tagurpidi maja, kus enamik neist ei olnud varem käinud.

Harjumaalt kohale sõitnud lapsed olid tagurpidi majja tulekust unistanud juba ammu, aga seda võimalust hoiti neile üllatuseks. Oh seda rõõmustamist, mis bussis lahti läks, kui nad alles Tartus, vahetult enne tagurpidi majja suundumist sellest minekust teada said!

Pärnu lapsed tegid tagurpidi majale kohe mitu ringi peale. Pidevalt kutsus küll üks ja teine kasvatajat vaatama, kui äge kõik on. Lapsed ütlesid, et see on lahedalt õudne: maja justkui kõigub ja kõik on tagurpidi. 

Tagurpidi majas sai nii palju nalja, kui laste jalad ei tahtnud sõna kuulata ja nad pidevalt viltusel põrandal ja lael pikali potsatasid ning samal ajal naeru kihistasid. Kõva häälega unistati sellises majas ööbimisest ja arutleti omavahel, et kuidas on võimalik niisuguses hoones üldse voodis magada, televiisorit diivanilt vaadata või perega söögilauas istuda. 

Sellest paigast sai enamiku lemmik, sest seal oli vahva pilte teha ja tasakaalu kaotada. Mõnel lapsel läks isegi natuke süda pahaks, aga see ei vähendanud nende vaimustust.

Reformvoodist kasvas välja voodireform

ERMi muinasjutunäitusel meeldis lastele eriti see tuba, kus võis laserite vahel ronida. Sealsete hästi suurte seente küljes olid kõrvaklapid, kus sai muusikat ja muinasjuttu kuulata. 

Kuna suur osa lastest oli ERMis esimest korda, vaadati muuseumis ka laiemalt ringi. Näiteks Harjumaal asuva perekodu lapsi huvitasid nii vanad mänguasjad kui ka tööriistad. Eriti põnevad tundusid lamba pügamine, rahvariided ja vanasti kantud lasterõivad.

Kõigi lemmikuks kujunes aga vedruvoodi: kui lapsed said teada, et vanasti magatigi niisugusel asemel, siis soovisid nad kohe ruttu oma mugavad voodid vedruvoodite vastu vahetada – kodudes nõuti järgmistel päevadel voodireformi!

Armsad tolmuinglid, kes sel korral ei kõnelenud

Teatrisse minnes oli laste ettevalmistus ja eelhäälestus erinev. Paljudele oli kodus juba selgitatud, et balletis ei räägita mitte sõnadega, vaid hoopis tantsuga. Väike Ljuba küll vahepeal etenduse ajal küsis, et millal tantsijad kõnelema hakkavad, kuid leppis vastusega et selles etenduses ei hakkagi.

Kuigi sel korral oli saalis pisut imelik istuda – keegi ei saanud endale naabrit kõrvale ja iga laps pidi, mask näo ees, etendust jälgima üksi –, ununesid need ebamugavused etenduse alguses ruttu ning lapsed vaatasid laval toimuvat huviga. Ballett oli meeleolukas ja haaras kaasa. Ka Vaiko Epliku muusika sobis lavastusse väga hästi.

Mitu poissi olid tulnud teatrisse väikese eelarvamusega. Pärast seekordse etenduse lõppu ütlesid aga poisid, et nad on nõus balletti vaatama teinegi kord. Balleti paeluvusest räägib ka tõsiasi, et üks poiss, kes muidu on äärmiselt püsimatu, suutis kõigile üllatusena kogu etenduse täiesti vaikselt ära vaadata.
Etendust nautisid kõik, aga eriti muidugi preilid. Kellele neist siis tants ei meeldiks! 

Ka väiksele Arnikale jäi esimene balletielamus eredalt meelde. Pimedas lendavad tolmuinglid tundusid talle põnevad, mis sellest, et etenduses ei räägitud: ta vaatas koos teistega kavast, millest jutt võiks olla. Arnikale meeldis ka teatrimaja. Tõepoolest: Vanemuise vana hoone on juba iseenesest suur vaatamisväärsus. See väärikas ehitis on ilus nii seest kui ka väljast.

Kas lugeda kava enne või pärast etendust?

Kuna balletis ei ole sõnalist osa, jäi mõnel lapsel tüki sisu pisut arusaamatuks. Õnneks võis iga huviline pärast kavast oma küsimustele vastuse leida. Paljud lapsed lubasid ka „Tilda ja tolmuingli“ raamatu kindlasti läbi lugeda. Need, kes jõudsid kavasse lisatud sisukokkuvõttega enne etendust tutvuda, said lavastuses toimuvast muidugi hõlpsamalt aru.

Lääne-Virumaalt tulnud vaatajad tegid seevastu põneva kokkuleppe, et nemad enne etendust kava ei loe, sest siis on kogu etendus nagu suur üllatus. Ja nii oligi. Ballett oli väga vahvasti välja mängitud ja lapsed vaatasid suure huviga. Eriti meeldisid neile lavastuses kasutatud valgusefektid.

Tulevane balletipublik võitis liikmeid juurde

Haiba lapsed istusid etenduse ajal hiirvaikselt ja nautisid vaatemängu. Vaheajal räägiti, kuidas keegi laval toimuvast aru sai. Algul tekkis lastel arusaamatus, kas tegu on rotiga, kellel puudub saba, keegi pakkus välja tolmulesta, aga kui selgus, et tegelikult on need hoopis tolmuinglid, leidsid lapsed, et need inglikesed on nii nunnud.

Paljud vaatasid balletti elus esimest korda ja see oli neile suur üllatus. Pärast jutustasid lapsed elavalt etendusel nähtud lustakatest tolmuinglitest ja sellest, kui ilusad olid kõik tantsud. Lastele meeldis ka see, et lavastuses oli kasutatud videograafikat. Tolmuinglite lendamine etenduse algul tekitas lastes suurt elevust.

Üks nelja-aastane poiss oli tantsuetendusest nii kaasa haaratud, et tantsis oma koha peal kätega õhus ning vaatas suurte silmadega, kuidas lahedad videolahendused lava seintel, kardinatel ja saalis liikusid.

Üldse mitte tittedele

Kui etendus sai läbi, oli aeg koduteele asuda. Harjumaal elavad lapsed olid etendusest nii lummatud, et lahti läks suur arutelu. Kellele meeldis Tilda, kellele tolmuingel, kes toetas härra Kikit, kellele meeldis Kõh ja kellele tolmuimeja. Nad elasid kaasa Tildale ja kurvale aednikule ning lootsid, et linn saab tagasi värvid ja mälestused.

Lastele oli see kasulik kogemus: nad nägid, et ballett võib olla väga ilus ja lummav. Nagu ütles üks laps: „Andrus Kivirähki raamatud on nii head, et isegi tema jutu põhjal loodud ballett on huvitav.“ Tagasiteel arutati ka Kivirähki raamatuid ning Kenneth arvas, et nüüd oleks aeg teha ballett „Võilill ja kaka“, sest nendest tegelastest rääkiv lugu meeldis talle väga.

Etendus oli suutnud lapsi korralikult vaimustada. Näiteks üks poiss, kes suhtus sellesse balletti eelarvamusega ning jorises kodus, et „läheme tittedele mõeldud etendust vaatama“, jälgis tantsuetendust huviga ja luges samal õhtul ka voodis kava läbi. 

Eriti eredaid elamusi pakkus see päev lastele, kes olid asendus- või perekodus alles vähe aega elanud ning polnud varem väga paljudel kultuuriüritustel osalenud. Mitu peret otsustasid Kivrähki raamatu läbi lugeda ja seejärel ka balletietendusel nähtu veel korra üle rääkida.

Lapsed jäid päevaga väga rahule ja koju jõudes oli uni magus. 

Ühtsemalt edasi

Kaugemalt tulnutel jagus pikal bussisõidul rohkem aega, et arutada ka maailmaasju ning muresid ja rõõme. Nagu tõdes üks Pärnu kasvataja: „Sellised väljasõidud annavad mõnusa energia. Meie õpime tundma lapsi ja lapsed õpivad tundma meid.“

Tartus käik jättis lastele väga hea mulje ja ärgitas tegema juba uusi plaane. Näiteks üks pere otsustas, et kohe, kui viirus tagasi tõmbub, minnakse taas vaimulinna uudistama. 

Kõik need elamused ja kingitused said võimalikuks tänu SEB Heategevusfondi annetajatele.