Lein seostub meile enamasti surmaga, kuid leinal on ka oluliselt laiem tähendus. Kõigi meie vanemliku hoolitsuseta laste igapäevaelu on seotud kaotuse ja leinaga, sest oma vanemad on nad hüljanud, tihti on laps vahetanud ka kooli või elukohta. Kuidas täiskasvanu lapse kõrval saab last tema kaotuses toetada, oligi teemaks aprilli lõpus toimunud kahepäevasel koolitusel Pärnus, mille viisid läbi mänguterapeut Emma Baxter Inglismaalt ja psühhoterapeut Sirli Kivisaar Eestist.

Hüljatud lastega iga päev töötavad inimesed said teada, et lein on loomulik protsess, mida ei saa peatada või ära lõpetada ning erinevas vanuses lapsed tajuvad surma erinevalt. Kui 5-aastase lapse jaoks on surm ajutine ja kuni 10-aastane ei usu, et surm temaga juhtuda võib, siis alates 10. eluaastast hakkab laps aru saama enda surelikkusest. Varateismelisel võib tekkida ka häbi, kuna ta tunneb ennast lähedase surma tõttu teistest erinevana.

Lapse leina faasid saab jagada kolmeks: protest, valu ja lootus. Esimeses faasis käitub laps nii, nagu midagi ei oleks juhtunud, ta võib näida tundetu ja hoolimatu. Teises, valufaasis, näitab enamus lapsi välja emotsionaalse valu sümptomeid ja levinud on ka vihatunne. Viha on tervislik tunda, seda ei ole vaja alla suruda, kuid viha väljendusviisid võivad olla kahjulikud. Koolitajate sõnul ei pruugi nimetatud kolm faasi ilmneda täpselt sellises järjekorras, kuid need võivad ilmneda seni, kuni lootusest saab leina peamine tunnusjoon.

Laps kaotab huvi igapäevategevuste ja -sündmuste vastu, tal on unehäired ja isukaotus, hirm üksinda olemise ees – need on vaid mõned lapse leina sümptomid. Samuti võib laps jäljendada surnud inimest või rääkida sellest, et soovib surnuga liituda, laps võib tõmbuda sõpradest eemale ja langeda võib tema õppeedukus. Pikema aja jooksul võib laps käituda oma eale mittevastavalt ja tegutseda kui oluliselt noorem laps.

Leinava lapse jaoks võib mäng olla võimsaks tervendajaks. Mänguterapeut Emma Baxteri hinnangul suureneb mängu mõju veelgi, kui keegi – armastav lapsevanem, hooldaja või terapeut – hinnanguvabalt seda mängu juhib. Mängu käigus tugevnevad täiskasvanu ja lapse omavahelised sidemed ja suhtlemine muutub aktiivsemaks, samuti suureneb lapse teadlikkus oma tunnetest ja süveneb turvatunne. Hoiduma peaks liigsest rääkimisest ja tagantkiirustamisest, samuti peaks vältima otseseid küsimusi ja interpreteerimist.

Paljud koolitusel osalenud inimesed kirjutasid tagasisides, et nad pidasid leina vaid kalli inimese kaotuseks. Koolituse järel aga mõistsid nad, et lein ei ole seotud ainult lähedase surmaga ja et kõige suurem kaotus lapse jaoks on abielulahutus. Turva- ja asenduskodude töötajad tõdesid ka seda, et paraku unustatakse argiaskelduste juures ära, et kasvatatakse leinavaid lapsi, kes vajavad erilist hoolt. Kuid oli ka neid, kes tulid koolitusele teadmisega, et iga kaotus võrdub teatud määral leinaprotsessi läbielamisega ja kes olid seetõttu juba enne koolituse toimumist motiveeritud sel teemal teadlikumaks saamisest.

Asendus- ja turvakodude töötajad tõid välja ka selle, et oluline on olla lapsele toeks tema kriisihetkedel, kuid eelkõige peab töötaja mõistma enda tundeid ja emotsioone seoses leina ja kaotusega, alles siis saab ta parimal moel last aidata.

Kati Käpp