Valga Kurepesa juhataja Marika Drenkhan on oma ametis töötanud 28 aastat. Töö on talle südame külge kasvanud ning ta ütleb, et on kõik need aastad püüdnud lastekodulastele olla ema eest ja teha kõik, et nad suurena oma eluga hakkama saaksid.

Asenduskodu lastel on enamikul vanemad olemas. Miks nad siiski teie juurde elama satuvad?

«Inimestel on vale arusaam, et lastekodusse satuvad lapsed kergesti. Siia satuvad need, kelle vanematelt on kohus lapse hooldusõigused ära võtnud. Siia satub laps siis, kui ta on hooldamata, tema elu või tervis satub ohtu. Põhjuseks on tihtipeale vanemate alkoholiprobleemid või narkomaania. Meil õnneks narkomaanide lapsi ei ole.

Hättasattunud peresid püütakse küll aidata, neile määratakse tugiisikud, kes käivad neid õpetamas ja juhendamas, kuid sellest hoolimata ei suuda mõni vanem lapsele ikka normaalset elu ja järelevalvet tagada.

Lapse asenduskodusse saatmine on viimane variant. Eelnevalt otsitakse üles tema lähisugulased, püütakse leida hoolduspere. Kui see ei õnnestu, tuleb lapsel elama asuda asenduskodusse. Rõõmustab see, et asenduskodudes elavate laste arv tasapisi siiski väheneb. Ära ei kao aga asenduskodud kuhugi, sest alati on lastevanemaid, kes oma eluga ja laste kasvatamisega hakkama ei saa.»

Palju on Kurepesas praegu lapsi?

«25 last, kes elavad neljas peres, kaks neist uues majas ja kaks vanas. Seitse mudilast käib lasteaias, ülejäänud on kooliealised. Noorim on kaheksakuune ja vanim 18aastane. Pool meie elanikest on erivajadustega.

Vastu saaksime võtta kuni 31 last. Kõige rohkem on aga meil olnud 45 hoolealust. Personali on meil kokku kahe maja peale 25 inimest.»

Kui palju on hoolealuste seas orbusid?

«Enamikul on bioloogilised vanemad olemas. Jah, on kaks orbu, kuid asenduskodusse sattusid nad ikkagi juba siis, kui nende emad olid elus.»

Kas on ka endiste kasvandike lapsi?

«Kahjuks küll ja selle üle on kurb meel. Neid pole küll palju, kuid üksikuid siiski. Teismeeas asenduskodusse sattunud lapsed on väljakujunenud isiksused ning nende käitumismustrit, mida nad on oma vanematelt üle võtnud, on võimatu muuta. Meie suurim saavutus on, kui nad lõpetavad kooli. Paraku astub nii mõnigi neist sama rada, mida käis ta ema, ja nende lapsed ongi jõudnud meie majja.»

Kuidas lapsendamisega lood on?

«Sel aastal on lapsendatud üks hoolealune ja üks on ootel. Lapsendada saab last, kelle vanematelt on täielikult vanemlikud õigused ära võetud. Välismaale lapsendamise tendents järjest väheneb. Alles siis, kui Eestis sobivaid peresid ei leita, vaadatakse väljapoole.

Küll on aastate jooksul ka Valga lastekodust lapsendatud lapsi välismaale. Lapsendamise rekord oli kunagi aastaid tagasi vanas majas olles 20 last aastas. See oli just see hetk, kui hakati lapsendama ka kergemate haigustega lapsi. Viimastel aastatel on lapsendamisjuhte kaks kuni kolm aastas.»

Kas teie juurde on tagasi jõudnud ka mõni lapsendatud laps ?

«Üks kord on tõesti juhtunud, et lapsendatud laps jooksis pere juurest ära ja tuli ise lastekodusse tagasi. Õnneks tehakse nüüd peredega, kes soovivad lapsendada, tõhusat eeltööd – neid koolitatakse, kontrollitakse, hinnatakse. Olen tähele pannud, et pered, kes lapsendada soovivad, kaaluvad oma otsuse põhjalikult läbi. Oluline on, et uuel perel tekkiks lapsega side.»

On jõulupühade aeg. Kas lastel on ka lähedasi või tugiperesid, kuhu pühade ajal minna?

«Enamus veedab jõulud ja koolivaheaja asenduskodus. Üksikutel on sugulasi, kes neid pühade ajal enda juurde võtavad. Tugiperesid kahjuks meie lastel pole.»

Kuidas lapsed jõulud veedavad?

«21. ja 22. detsembril oli jõulupidu. Jõulupühal külastas jõuluvana kõiki meie peresid. Jõulude ja uusaasta vahel teeme ka koos hoolealuste ja personaliga piduliku lõunasöögi. Pühadeõhtud veetsid pered ühekoos ning sisustasid oma aja ise. Kindlasti osalevad lapsed üritustel, mis jõulude ajal ning koolivaheajal linnas aset leiavad.»

Kuidas teil toetajatega lood on?

«Neid ikka jagub, kuigi on mõne aasta taguse ajaga võrreldes vähemaks jäänud. Näiteks saatis Tallinki Duty Free kauplus meile kommikotid ja toetas ka rahaga. Ühed ettevõtlikud naised algatasid Facebookis kampaania, kutsudes üles meie lastele sokke kuduma. Kohale tulid lisaks sokkidele kindad, mütsid, sallid ja paljudesse pakkidesse olid ära peidetud ka maiustused. Ka need läksid kõik jõuluvana kotti.

SEB heategevusfond saatis pakid ja uuel aastal saame nende toetusel ka Jurmala veeparki külastada. Jõulupühade ajal külastas lapsi üllatusjõuluvana. Uuel aastal tuleb tanstuklubi JJ-Street meile esinema ning koos lastega tegevusi läbi viima. Toreda üllatuse tegi meile eraisik Kalle Lepik, kes annetas 1000 eurot ja kasutatud arvutimonitore. Ostisme lastele selle raha eest kaks arvutit.

Aastaid on meid toetanud Valga Lionsi klubi ja LC Tõrva Marid, kes mõlemad aitasid ka uue maja sisustuse ostmisel. Tõrva Marid otsustasid kevadel korraldada lastega matka ja grillipeo. Valga Lionsi klubi on juba hulk aastaid korraldanud lastele kadri- või mardijooksu ning vastlapäeva.»

Mis teile eriti muret teeb?

«Mure sama, mis igas asenduskodus: meil pole puudus asjadest, vaid vabatahtlikest, eelkõige meesterahvastest, kes oleksid valmis oma aega kulutama ja lastega väljaspool maja tegelema. Tore oleks, kui lastel oleks inimene, kellega suhelda, koos sporti teha, matkata või metsas jalutada. Just tegevuse järele tunnevad lapsed kõige rohkem puudust. Mõni jahimees võiks lapsed metsa viia ja neile näiteks loomade jälgi õpetada.»

Missugune inimene sobib lastekodus töötama?

«Suure südamega inimene. See, kes suudab leida tasakaalu, sest lapsi ei tohi haletseda, kuid ei tohi nendega ka väga range olla. Nemad pole süüdi, et nad on siia sattunud. Tuleb osata ennast kehtestada, samas neid mõista, sest asenduskodusse sattumine on lastele alati tragöödia. Eks meie ülesanne on neid aidata olukorraga hakkama saada ja toetada nii palju, kui suudame. Eesmärk on anda neile haridus ja oskused elus toimetulekuks. Siin töötamine on meile kõigile elustiil. Inimestel, kes siin töötavad, peab olema selleks kutsumus, meie personalist on üle poole töötanud siin väga pikka aega.»

Mis teile südamevalu teeb?

«Ema-isa ei suuda me iialgi asendada. Me ei meenuta siin hoolealustele nende eelnevat elu. Paraku ootavad nad ikka oma ema ja isa ning kõige hullem tragöödia on, kui ema lubab lapsele pühadeks järele tulla ja ta enda juurde võtta, kuid ei tule. See teeb hingele haiget.

Kõik nad igatsevad pere järele ja seda on tunda eriti siis, kui keegi siit pühadeks või koolivaheajaks koju viiakse või lapsendatakse. Need, kes jäävad, elavad seda mahajäetuse tunnet üha uuesti ja uuesti üle. Väikesed vaatavad igat võõrast, kes majja tuleb, lootusega, et see inimene just tema pärast on siia tulnud. Seda on valus vaadata.»

Mille üle rõõmu tunnete?

«Kui meie kasvandikul elus hästi läheb ja ta hakkama saab. Kui ta saab hariduse, leiab töö, loob pere. Eriline rõõm on aga sellest, kui ta aastaid hiljem tuleb siia oma kasvatajatädisid vaatama ja siin veedetud elu meenutama. Need on rõõmuhetked.»

Kuidas ise sellesse ametisse sattusite?

«Olen elukutselt lastearst ning pärast ülikooli lõpetamist suunati mind Valka, kus oli kaks valikut: kas osalise koormusega lastearst või lastekodu juhataja. Valisin viimase. Olin eelnevalt ainult ühe korra lastekodus käinud. Kaks kuud võttis aega, enne kui jõudsin selgusele, et pean nendele lastele olema ema eest ja tegema kõik endast oleneva, et neil oleks hea elada, et nende elu natukenegi parem ja rõõmsam oleks.

Kolmel korral olen tahtnud ära minna, kuid alati on juhtunud midagi ilusat, mis on sundinud mind otsust muutma. Nüüd olen siin, mul on kokku koos lihaste lastega 27 last, olen saanud juba 15kordseks vanaemaks. See ongi minu elu ja töö, millest rõõmu tunnen ja mis mulle rahuldust pakub.»

Allikas: valgamaalane.ee