Vähendamaks uppumissurmasid, viisime sellel suvel läbi annetuste kogumise „Kingi asendus- ja turvakodu lastele ohutu ja rõõmus suvi!“. Kogutud rahaga koolitatakse asendus- ja turvakodudes viibivaid lapsi ja asutuste personali, et nad oskaksid ohte vältida ja vajadusel abivajajaid aidata.

Projekti kokkuvõtmine toimus Tallinna loomaaias Rebasemäe piknikuplatsil, kus lastekodulastele ja neid saatnud täiskasvanutele tutvustati veeohutuse põhitõdesid, päästevahendeid ja esmaabivõtteid uppunu abistamiseks. Laste suureks rõõmuks olid kohal ka vetelpäästekoerad. Üritusest sai osa enam kui 300 last Haapsalust, Viljandimaalt, Ida-Virumaalt, Tartumaalt, Kesk-Eestist ning Tallinnast ja Harjumaalt.

Südasuviselt kuumal juulikuu päeval, mil on ka ujumisperioodi kõrghetk, oli just õige aeg üle korrata teadmised veeohutusest ja rääkida sellest, millele kõik lapsevanemad lastega vee ääres olles tähelepanu peaksid pöörama. Õpitubadele eelnes väike loeng, millele järgnesid praktilised ülesanded, mida kõik koos mänguliselt ja lastele arusaadavas keeles lahendati.

G4S Rannavalve vetelpäästjad näitasid lastele päästevõtteid ja tuletasid meelde ohutu rannapuhkuse reegleid. Selleks, et õpitu paremini meelde jääks, korraldati aja peale võistlus vigastatud inimesele abi andmises. Vetelpäästjad kuulsid lastelt väga värvikaid arvamusi, mida rannas võib teha ja mida kohe üldse teha ei tasuks: „Rannas ei tohi uppuda, sest siis tuleb rannavalve. Saab pahandada…“ või „Mina tean, mina tean! Vees ei tohi pissida, aga mul ükskord ikkagi juhtus…“

Vabatahtliku Reservpäästerühma liikmed selgitasid ohutu paadisõidu põhitõdesid. Päästjatel olid kaasas süst ja kummipaat ning turvaliseks sõiduks vajalik varustus – veekindel kott, hauskad, aerud jmt. Üheskoos harjutati ka päästerõngaga tegutsemist ja viskeliini kasutamist, lapsed said selga proovida päästeveste ning arutleda selle üle, miks neid vaja on. Kõige enam köitis lapsi loomulikult kanuus istumine – paljude jaoks oli see esmakordne võimalus. 6-aastast Elarit lummas päästerõnga ja viskeliiniga harjutamine sedavõrd, et ta läks ise omal käel nende vahenditega päästmist harjutama. Ja oh seda õnne ja rõõmu, kui poiss sooritas edukalt varem ettenäidatud harjutuse – viskas täpselt päästerõnga ümber palli!

Suurt elevust tekitasid vetelpäästekoerad, kellest said kohe laste suured lemmikud, sest asenduskodus tunnevad lapsed tihtipeale puudust kontaktist koduloomadega. Mõned lapsed istusidki ainult nende juures, silitades ja kammides kutsusid ja mõlgutades mõtteid, kuidas nad suureks saades tahavad ka võtta endale ühe niiiiii suuuuure ja karvase sõbra. Vaimustunud suurtest koertest ja päästevestidest, hakkas nii mõnigi laps unistama vetelpäästja elukutsest.

Esmaabitarkust jagasid Tallinna kiirabi meedikud, kes selgitasid, mida teha siis, kui sõber on rannas minestanud, kuidas pulssi katsuda ja hingamist kuulata ning haava siduda. Lastele meeldis väga see õpituba, sest seal sai mannekeennuku peal proovida kunstliku hingamise tegemist, õppida haavasidumist, kannatanu keeramist jpm.

Hiljem harjutasid lapsed ka bussis teiste peal haavasidumist – kõik vabad käed ja jalad said kaasa antud sidemetega kinni mähitud. Ka sääsekupud seoti kinni ning lapsed kommenteerisid: „Ise tehtud, hästi tehtud ja see on ju väga vajalik oskus kogu eluks.“ Nooremad lapsed hoidsid meediku seotud näidissidet nagu reliikviat alles. Kui järgmisel päeval oli Dmitril käsi küünarnukini kinni seotud ja kasvataja küsis, mis juhtus, andis poiss muheledes vastuseks lihtsa ja loogilise selgituse: „Ei midagi, proovisime eile loomaaias õpitut, peame ju teadma, kuidas sõbrale õigesti abi anda!“

Loomulikult said lapsed ka loomaaias ringi käia ja loomi uudistada. Väiksemad seisid pikka aega pea iga puuri juures. Muidu alati vaikiv või väga tasaselt ja üksikute sõnadega rääkiv 5-aastane Julia seletas seekord õhinal sellest, milliseid loomi ta nägi.

Lapsed armastavad loomi väga ja nii mõnigi ei tahtnud kohe kuidagi koduteele asuda, sest kõiki loomi sooviti üha uuesti ja uuesti näha. Ka lapsed ise tegid kasvatajatele ekskursiooni, rääkides loomadest põnevaid asju ja olles väga uhked, et said suurtele giidiks olla.

Enne koduteele asumist täideti kõhud maitsvate pannkookidega, mida kokad valmistasid suurtel vokkpannidel – see oli suureks va

helduseks iga päev kodus kasvatajate poolt pakutavale. Sergei uuris kasvatajalt: „Kui palju sa toidu eest maksma pidid, me sõime ju nii palju!“ – „Meid kostitati,“ vastas kasvataja. „Kas ma võin siis veel süüa!?“ rõõmustas poiss, tõdedes samas, et kõhtu küll enam midagi ei mahu. „Aga nii maitsev on! Eriti need pitsamaitsega saiad ja pannkoogid!“ kiitis ta.

Nii mõnigi laps nõudis tagasi koduteel olles vastust küsimusele, millal jälle saab viskeliini ja päästerõngast viskama.

Aitäh kõigile toetajatele, korraldajatele ja vabatahtlikele, kelle abiga veeohutuse päev teoks sai.

Triin Lumi

Teleuudiseid toimunud veeohutuspäeva kohta saab vaadata:
uudised.err.ee/index.php?06284222
kanal2.ee/vaatasaateid/Suvereporter-?videoid=9079