Laupäevane talveilm Tähtvere pargis oli parim, mida taevataat noortele suusasportlastele üldse saata sai: paar külmakraadi, tuulevaikus ja taevas sillerdav päike. Seda mõnusat ilma nautides võttis Tartu maratoni eel toimunud lastesõitudest (500 m kuni 5 km rajal) osa ka 150 turva- ja asenduskodudes peatuvat last.

Juba nädal enne võistluspäeva hakkasid Tartu lapsed elavalt huvi tundma, kuidas see maraton ikkagi välja näeb, kui pikka maad peab sõitma ja mis siis juhtub, kui rajal jaks otsa saab. Kui maratoniks polnud osa lapsi enda sõnul veel oma sportlasekarjääri tippvormi saavutanud, siis rajal olles lubasid nad seda kompenseerida entusiasmiga!

Tartlastest lõpetas esimesena Marko, kel oli 500 m pikkuselt rajalt tulles medal kaelas, nägu naerul ja väsimusest polnud märkigi. Reibas noorsuusataja tegi pealekauba veel mitu ringi ja ei tahtnud suuskadest kuidagi loobuda, selgitades uhkelt, et suusatamine on tal juba geenides – nimelt olevat ka tema vanaisa olnud staažikas maratonisõitja.

Ülejäänud lapsed läksid koos 2 km pikkusele rajale. Andre lõpetas sõidu esimeste seas ja oli rajalt naastes omadega päris läbi. Kui tulles jooksis ta teiste ees ning vadistas sama kiiresti ja lakkamatult nagu edasi liikus, siis pärast sõitu lonkis ta rivi lõpus ja lobises mõnda aega vähem – suusasõit oli poisiga oma töö teinud.

Kui teised olid juba mõnda aega tagasi lõpetanud, saabus ka Evelin. Tuli välja, et ta oli oma grupist maha jäänud ja rajal segaduses olles liitunud nelja kilomeetrit sõitvate suusatajatega – nii lõpetas neiu vapralt hoopis pikema raja, olles enda üle väga uhke. Kõiki lapsi ootas rõõmsa üllatusena finišis medal, diplom ja kommikott.

Pärast pingutust maitses Ahhaa-keskuse lõunalauas pakutav kehakosutus iseäranis hästi, aga tartlastel polnud lõunasöögiks pikalt mahti, sest hinges kripeldas hirm, et äkki Aura veekeskus jookseb veest tühjaks või tabab maja mõni looduskatastroof, mis võib nende ujumisplaanid nurjata. Kui vabatahtlik Diana basseinides möllavaid lapsi sauna sooja kutsus, kuna laste huuled olid juba tooni muutmas, siis vastati, et need peavadki olema lillad ja kiirustati järgmist torust allakihutamist sooritama.

Viljandimaalt pärit kolmele tüdrukule oli see esimene kord end maratonil proovile panna, nendest Diana oli üldse alles teist päeva elus suuskadel. Elevus oli suur juba hommikust peale: hambad said kibekiirelt pestud ja hommikusöök kadus kõhtu kui nõiaväel. Põksuva südamega oodati maja ees bussi, suusad uhkelt käes. Maratonil lõi tüdrukutes välja tõeline võistlusvaim ja neid ei heidutanud ka mõned kukkumised suusarajal. Kõik tahtsid võita ja olid rõõmsad finišijoonel saadud medalite üle.

Pärast hoogsat maratoni jagus lastel veel energiat lõbutseda veekeskuses, kus vuhiseti torudest alla, ujuti basseinides ning nauditi saunamõnusid. Tagasiteel koju teatas Brigita uhkusega, et õde õpetas teda täna ujuma – ja selle tähtsa teadaande peale tuli tal suust piimahammas välja ...

Harjumaalt kohale sõitnud lastest läks 1 km stardi eel kaduma Artur, keda kasvatajad tulutult kõikjalt taga otsisid. Kui poiss hiljem üles leiti, tuli välja, et kärsitu sportlasehakatis oli iseseisvalt rajale läinud, selle edukalt läbinud ja saanud oma esimese esikoha, mille üle ta väga-väga õnnelik oli!

Ida-Virumaa osalejad peavad suusamaratoni oma lemmik-spordiürituseks ja iga laps tahtis olla parim. Endale sobiva distantsi valisid lapsed vastavalt oma võimetele ise. Polina oli esmakordselt suuskadel ja muretses alguses, kas ta suudab ikka kogu raja läbida. Kui ta aga nägi oma sõpru rajalt tagasi tulemas medalite ja kingikotikestega, naeratus suul, andis see talle jõudu ja usku ning tüdruk läks ruttu starti – hirmutundele ei jäänud enam ruumi!

Pärnakad rääkisid tagasiteel koju, et see oli tõeline tippsündmus – see oli nende esimene maraton ja juba see fakt iseenesest oli nende jaoks väga oluline. Kasvataja jagas rõõmu, mida tundis, kui nägi oma lapsi uhkete nägudega starti minemas – kui kõlas stardipauk, avanes võimas vaatepilt, kus igaüks suusatas nii, kuis vähegi jõudis ja oskas. Kui lastele finišis medalid kaela riputati ja kotike maiustustega üle anti, oli nende rahulolu ja rõõmu lausa lust vaadata.

Sel õhtul panid pärnakad magama minnes medalid padja alla, see olevat üks kindel paik reliikvia hoidmiseks! Ja väiksemad lapsed, kes Eestimaa erinevates paikades kodus võistlejatele pöialt hoidsid, lubasid usinalt harjutama hakata, et järgmisel talvel juba ise võistlejate rivis seista.

Laste ja saatjate muljed päevast kogus kokku

Triin Lumi