Jaaninädala esmaspäeval võtsid sada turva- ja asenduskodudes peatuvat last üle Eesti SEB Heategevusfondi eestvedamisel ette sõidu Laitse Graniitvillasse, et osa saada innustavast skulptuuritöötoast skulptor Tauno Kangro juhendamisel. Meistriklassis osalesid lapsed Eestimaa erinevatest piirkondadest: Tartust ja Tartumaalt, Tallinnast, Jõgevamaalt, Pärnust, Viljandimaalt, Ida-Virumaalt, Haapsalust, Harjumaalt jm.

„Kas tõesti õpetab meid päris kunstnik?“

Henriette, Annabel, Kati ja Tormi ootasid skulptuuritöötuppa minekut pikisilmi. „Kas tõesti läheme päris kunsti tegemise töötuppa?“, „Kas tõesti õpetab meid päris kunstnik?“ uurisid lapsed õhinal.

Sõidule eelnenud päeval räägiti peredes lastele Tauno Kangrost ja näidati tema tööde pilte. Mõne pere lapsed olid eelmisel aastal skulptuuritoas juba käe valgeks saanud. Artjom oli vaimustuses, et saab jälle kujusid tegema minna. Mullu töötoas käinud lapsed oskasid teistele rääkida, mida tegema hakatakse. Osale lastest oli graniitvilla tuttav telerist vaadatud saatest – nüüd oli põnev kõike oma silmaga näha.

Üks pere korraldas teel Laitsesse kultuuriteemalise viktoriini, kus olid muidugi ka päevakohased küsimused skulptor Tauno Kangro tehtud tööde ja väljapanekute kohta. Viktoriini lõpetuseks meenutasid lapsed, kes ka eelmisel aastal töötoas osalesid, seda väljasõitu ainult ülivõrdes – tore ja uus kogemus, vahva koht, lahe sell see Tauno! Just suur ja heasüdamlik mehemürakas suutis lastele jätta unustamatu mulje.

Skulptuuride töötoas osales ka kolm raske puudega last koos kasvataja ja sotsiaaltöötajaga. Pika sõidu Laitsesse aitas lühemaks teha joogipeatus Türil, vastutulevate autode värvi määramine, raudtee ülesõitude lugemine, puude nimetuste meelde tuletamine... ning pikk tee ei olnudki enam nii pikk.

Oluline oli ISE tegemine!

Saabudes haarasid laste tähelepanu õues seisvad kujud, mida püüti jäädvustada mobiilidega pildistades. Esimeste hulgas kohale jõudnud said kiikuda ning rahulikult ümbrust ja maja uurida nende laste juhendamisel, kes graniitvillas juba teist korda olid.

Kui kõik olid kohal, tervitas skulptor noori kunstisõpru ja selgitas, mis päeva jooksul toimuma hakkab. Lapsed said ruumides ringi vaadata ja kohaneda, sest vaatamisväärset oli palju. Siis asuti töölaudade taha ja lastele anti vahendid kätte ning selgitati, mida teha. Kõigepealt tuli skelett ette valmistada ja tunnetada, kuidas materjal näppude vahel toimib. Oli lausa näha, kuidas ideed hakkasid ilmet võtma.

Kihinat-kahinat tekitas see, et inspiratsiooni ja mõtteainet sai ammutada päris modellidelt, kes võtsid mitmesuguseid poose, kehastudes erinevatesse rollidesse. Kennethil jäi suu lahti, kui üks meesmodell pea peal seisis. Osa lapsi kasutas oma fantaasiat. Suuremad aitasid väiksemaid naelte löömisel ning traatide väänamisel. Lapsed ütlesid pärast, et said aru, et traadist karkassile on inimese kuju palju lihtsam modelleerida, kuna traat annab võimaluse panna kuju täpselt sellisesse poosi, nagu „looja“ soovib.

Kohe alguses oli näha, et tööd tulevad väga erinevad. Vahva oli vaadata, kuidas väikesed ise võtsid pihku haamri ja naela ning üritasid seda töö alusesse lüüa. Oluline oli ISE tegemine! Kõik lapsed olid töösse kaasatud ja keegi ei jäänud kõrvale. Mitu juhendajat julgustas lapsi kõrvalt ja andis nõu. Nii mõnigi algaja skulptor kaasas oma töö täiustamisse Tauno Kangro enda. See, kuidas kunstnik lastega kontakti leidis, oli muljetavaldav. Kõik, kes tema poole pöördusid, said kiita ning ta oskas just selle lapse töös leida ja välja tuua huvitava või ilusa asja.

Kangro: „Igale lapsele tuleb anda võimalus oma anne üles leida!“

Töötoa korraldus oli algusest lõpuni hästi läbi mõeldud: materjalid, mis algul tundusid oskust ja kogemust nõudvad, olid laudadele enne valmis seatud. Vahvad põlled lasid lastel tunda end tõeliste kunstnikena ja fantastiline ümbrus lisas indu. Lastele oli tegevus jõukohane ja kus oma rammust puudu jäi, seal aitas täiskasvanu. Toetavat ja innustavat juhendajat oli kogu aeg kuulda ja vajadusel sai ka teda või abilisi appi paluda. Vahepeal oli selline tunne, et sada haamrikest toksis meeleolukalt ühes rütmis.

Skulptor Tauno Kangro hindas noorte tehtud töid individuaalselt ning tõi välja iga lapse loomingu tugevused ja eripära: „Kõik lapsed on andekad – nad on andekamad, kui me seda üldse arvate oskame. Igale lapsele tuleb anda võimalus oma anne üles leida!“ ütles Kangro.

Üks 9-aastane poiss soovis lugevat inimest teha, kuid raamatu valmistamine ei õnnestunud kuidagi ning siis tegi ta hoopis oma inimesele mõõga kätte. Tegu oli lapsega, kes tavaliselt sellistes olukordades ärritub ning töö pooleli jätab. Seekord aga nii ei läinud ning lapsel oli oma töö ja saadud tunnustuse üle silmanähtavalt hea meel. Samuti võeti „ebaõnnestumisi“ – kui kunstis üldse midagi sellist on – naljaga. Näiteks oli ühe tüdruku kujul esialgu tulnukapea, ühel poisil jällegi väga suurte jalgadega mees. Üheskoos naerdi ja katsetati edasi.

Vitja, kes on juba mõnda aega kunstiringis käinud, oli vana rahu ise. Alguses võttis ta kaua hoogu – mõtles oma töö põhjalikult läbi. Lõpptulemusena oligi ta peaaegu et kõige viimane, kes skulptuuri valmis sai. Aga tulemus oli seda väärt – kuju oli kenasti proportsioonis ja silmale ilus vaadata.

Kevin sai inspiratsiooni Graniitvillas toimunud laulusaatest ja voolis laulja, Kätlin tegi tantsija ja Silveri kuju oli sportlase moodi. Täiskasvanute abiga värvitud kujud tundusid üsna ehtsad. Lapsed said kogemuse, et suudavad oma kätega teha traadipusast skulptuuri, mis on nagu päris kunst.

Raido ja Kairi tegid oma skulptuure täie innu ja tõsidusega ning ka neil tulid väga ilusad tööd. Teele jaoks olid mõned ootamatud asjad algul hirmutavad, näiteks meesmodelli käes olev mõõk, toolidele pandud rebasenahad ja mõned kujud. Kartus aga hajus sõbralikus ja töises õhkkonnas peagi.

Mõned tüdrukud tahtsid teha printsesse ja poistel valmisid printsid. Nii lapsed kui ka kaasas olnud täiskasvanud said palju uusi teadmisi, kuidas on võimalik modelleerida ja vormida plastiliinist inimese kuju ning milliseid abivahendeid selleks kasutada. Kõik lapsed tundsid loovast tegevusest rõõmu, mida suurendas nähtav tulemus.

Tunnustust jagav kunstnik ja loov õhkkond

Oma skulptuure voolides oli mõnel väiksemal osalejal alguses pisargi silmas, kuna esimene plastiliinitükk ei lasknud end kohe selliseks voolida nagu laual olev valmis skulptuur. Ühtlasi osutus näo voolimine oodatust raskemaks ning mõne noormehe palgele tekkis puna naisekuju figuurikust esile tõstes. See oli paljudele esimene kord voolida inimkeha seda tunnetades ja selline teadlik lähenemine osutus parajaks pähkliks. Selguse tõi kahtlejate mõtetesse Tauno ise, kes lihtsate sõnade abil mõtestas lahti inimkeha proportsioonide jaotusreeglid, suunas osalejate pilku graatsilistele modellidele, selgitades nende liikumist. Ta kiitis laste isikupärast lähenemist ja julgust küsida. See andis kõigile palju „jõudu“ ja töö sujus ladusalt ja pühendunult. Üheskoos tõdeti, et ülioluline tegur, ilma milleta ei tekigi inspiratsiooni, on õhustik meie ümber!

Valminud skulptuuridele sai võtta Tauno Kangro autogrammi ning tal jätkus kõigile lõpuni tähelepanu ja tunnustust. Vastu sai Tauno tänulikke kallistusi lastelt. Skulptor kiitis ja tunnustas lapsi väga. Eriti meeldis lastele see, et skulptor hindas nende töid isiklikult. Lapsed said vahetut tagasisidet ja tundsid ennast andekatena – mida iga laps ju ongi.

Ruumides, kus lapsed said ringi vaadata, pakkusid suurt huvi ka skulptori teised tööd. Nüüd, kui endal töö valmis ja ise voolimist kogetud, arutleti elavalt selle üle, kuidas erinevad skulptuurid on tehtud.

Õppetund: iga isetehtud asi on eriline

Koduteel tuli lastel veel mõtteid, mida kõike oleks võinud plastiliinist voolida ning leiti, et peab ka järgmisel aastal tulema oma ideid teostama. Sel päeval nägid pereemad-kasvatajad oma lastes uusi külgi: kõik väljendasid oma ideid erinevalt ning kellegi töö polnud samasugune. Igaühe looming näitas just selle lapse olemust ja fantaasiamaailma. Lapsed õppisid käelise tegevuse kaudu ka end paremini väljendama.

Tagasiteel rääkisid lapsed elevusega, mida Kangro nende töö juures esile oli toonud ning arutati, kellele omatehtud skulptuuri kinkida. Oma töid hoiti väga õrnalt ja oli näha, et lastele läks korda, mida tehti. Üks laps, kes muidu väga kuskile minema ei kipu, kirjutas pärast muljetest rääkides, et edaspidi ta ei keeldu, kui avaneb võimalus veel mõnest üritusest osa võtta. Koju jõudes olid lapsed õnnelikud ja uhked oma tehtud tööde üle, mis leidsid toas väärika asupaiga ja teenisid ära teiste kiidusõnad.

Kiitus Tauno Kangrolt paitas kõigi laste meeli ja pani neid tundma ennast erilisena. Lapsed õppisid ka tähele panema pisiasju, mis esmapilgul ei tundu olulised (looduse võrdlemine sõidu ajal bussiaknast), tegutsemist meeskonnas (ootama rahulikult teiste järgi, et koos edasi minna) ja kuidas iga isetehtud asi on eriline, kui oskad vaadata (kuidas Kangro iseloomustas laste töid). Oluline õppetund oli ka see, et ei pea enda tööd esile tõstma ja teiste oma maha tegema (või vastupidi), vaid kõik on andnud endast parima ja väärivad kiitust tehtu eest.