Kodanikuühiskonna ideaalpilt ühtib hästi tööka ja tragi projektijuhi Peetri unistusega, kes soovib, et teda võetakse pisutki kuulda, kui tal midagi on öelda, aga näe, kuulatakse hoopis teisi, kes ei olegi nii targad kui tema. Pille tunneb samamoodi, neid mõlemaid ühendab omavahel peale ühise unistuse olla kuulatud veel abielu ja koolijõmpsikas Anu, kes ühel õhtul kurvalt peale kooli teatab: „ Issi-emme, ma sain koolis täna kahe, sest mul jäi töövihik koju." Isa vastu: „ Miks sa jälle õppimata jätsid, kas ma pole sulle öelnud, et kodused tööd tuleb ära teha." Ema on sama meelt.

Nüüd unistab väike Anu, et teda kuulataks ja mõistetaks, sest kehva hinde sai ta töövihiku puudumise pärast, kodused tööd olid tal tehtud. Et selles peres juhtunu näide iseloomustab paljuski seda, millises seisus on kodanikuühiskond Eestis on ehk vaid pisut liialdatud, sest vaadates ühiskonnaelu näeme ja kuuleme, kuidas inimesed üksteist küll kuulevad, aga ei kuula.

„Meile meeldib palju rääkida, kindlasti on raskem üksteist kuulata. Mina kutsun seda suhtlemise puudeks", kõneleb Kodanikuühiskonna Sihtkapitali (KÜSK) juht Agu Laius, kes elab Jüri alevikus ja juhib kohaliku volikogu tööd, kus üksteise mitte kuulamist tuleb ka aega ajalt ette. „Ja kui inimesed ei kuula üksteist tähelepanelikult polegi kokkuleppimine milleski võimalik".

Paljudele ilmselt ei tundu üllatavana väide, et sinnani on veel üksjagu maad, kuhu enamus Euroopa riike on koostööoskuse osas jõudnud. „Aga juba on olemas päris häid näiteid ühisest tulemuslikust tegutsemisest ja dialoogi pidamise oskusest ka meil", arutleb Agu, kes kiidab viimasel ajal mittetulundussektorisse tulnud noori inimesi.

„Noored on avatud erinevatele ideedele ja suhtlemiskultuur on parem. Nad oskavad tunnustada teisi, kes on eriarvamusel ja sellisel põhimõttel peaksid töötama kõik vabaühendused ja miks mitte kogu ühiskond".

Eesti Kodanikuühiskonna Sihtkapital (KÜSK) rahastab kasumit mittetaotlevate organisatsioonide projekte, mis oma sisult õpetavad inimesi üksteist kuulama ja omavahel rääkima, et sünniks kahepoolne dialoog.

Heategevuse keemia

Muutused on toimumas ja KÜSK annab muudkui hoogu juurde, sest kui mittetulundussektor on seespidiselt tugev, edeneb ka kodanikuühiskonna areng. KÜSKi tegevuse rahaline maht projektide toetamisel kasvab 2013. aastal 1,8 miljonilt eurolt pisut enam kui 3 miljoni euroni. Agu Laius tunneb heameelt selle üle, et kodanikuühiskonna vallas tegutseb üle 30 000 vabaühenduse, millest umbes pooled on KÜSKi sihtgrupiks.

Vaatamata sellele, milline on vabaühenduste omavaheline dialoogipidamise oskus, teevad nad ikkagi väga tänuväärset tööd. Nii võib öelda kokkuvõttena isegi siis, kui nende hulgas on n - ö mõni must lammas ehk siis ühing, mille eesmärgiks on heategevuse sildi all saada isiklikumat laadi kasu.

Kui filosoof Thomas Hobbes oli seda meelt, et inimene ei tee head ilma selle eest midagi vastu saamata, siis Agu Laius on kokku puutunud väga paljude inimestega, kes on valmis ilma tasu saamata tegema vabatahtlikku tööd, sest heategu tõstab tegija enda kõrgustesse enesetunde poolest.

„Näiteks supiköökide juures tegutsevad inimesed, seal ei olegi midagi vastu oodata. Vabatahtlikud töötavad selle nimel, et puudust kannatavad inimesed saaksid kõhu täis", toob Agu Laius näite praegu järjest suuremaid mõõtmeid võtvast Toidupanga tegevusest. Aga Hobbesi filosoofia ei ole kadunud kuskile. „Ikka kahtlustatakse, et miks ta töötab vabatahtlikuna või miks ta annetab. Aga see on ju ühiskonna loomulik osa, et kes saab paremini hakkama mõtleb solidaarselt ja hoolivalt ka teiste peale", on KÜSKi juht veendunud.

Heategu ei pea olema suur, piisab sellest, kui tehtu aitab kaasa, et keegi saab kogeda midagi südamlikku, oodatud ja head. Ülemöödunud aasta lõpus võttis SEB heategevusfondiga ühendust noormees, kes ütles, et tal annetada turvakodu lastele raha ei ole, aga ta võib olla neile jõuluvanaks. Nii on saanud väikelaste turvakodu Tallinnas omale juba teist korda jõuluõhtuks toreda jõuluvana.

Kui rääkida turvakodu ja hooldekodu asukatest, siis eks vahest piisabki sellest, kui veeta tunnike koos näiteks hooldekodu memmega ja lihtsalt ajada temaga juttu, lugeda ajalehte või tuua talle midagi poest. Oma vaba aja ja isikliku tähelepanu kinkimise näol abivajajatele on paljud ühiskonnad maailmas jõudnud, aga eks selle poole liigume meiegi, on Agu Laius kindel.

Esmalt on vaja turgutada seda, et inimesed osaleksid rohkem ühiskondlikus tegevuses ja ka vabatahtlikus töös. Et me kõik tahaks kaasa mõelda ja arutleda ühiste probleemide üle ja neile ka reaalset lahendust leida. Agu Laius ei jäta toonitamata, et oluline on tahta ka neid lahendusi ise ellu viia, mitte üksnes nõuda riigilt või omavalitsuselt.

Annetamise keemia

Eestlased on annetamises Euroopa viimaste hulgas, kuid järjest enam on hoogu saamas asjade ja raha annetamine.

Eestis oli 2009.aastal Praxise koostatud uuringu järgi annetajate osakaal ca 5,4% elanikkonnast, sama näitaja oli Suurbritannias 56%. Kui vaadata maailma tervikpilti, siis Austraalia ja Uus-Meremaa on kõige "annetavamad" riigid maailmas, kus keskmiselt 57% vastanutest on annetanud, aidanud või teinud vabatahtlikku tööd.

Kui uuringut uskuda, siis eestlaste annetusraha pärineb ca 70 000 inimeselt. „Andmed tulevad maksuameti deklaratsioonidest, mille kohaselt 5.4% deklareerib annetusi. Need on enamasti inimeste pangaarvetelt tehtud ülekanded, heategevusürituste ja - ettevõtmiste annetused seal ei kajastu", selgitab Agu Laius.

MTÜ Eesti Pagulasabi eestvedaja Kristina Kallas meenutab, kuidas eestlased eelarve lõhki annetasid. 2012. aasta kevadel andsid inimesed oma raha ühe pagulaspere kokkuviimiseks Eestis. Lugu sai alguse Eestist varjupaika taotlenud lapsevanematelt, kes selle ka said. Perel ei olnud raha, et oma kolme last ja vanaema teisest riigist siia kaasa tuua ja nii pidi pere lahus elama. „Me kogumise Facebooki ja e-maili teel levitatud teatega kampaania korras raha, et maksta kinni nelja inimese viisad, kindlustuse ning lennupiletid Eestisse".

Kampaania oli Kristiina silmis üliedukas, sest oodatud 1200 euro asemel annetati abistamiseks 2300 eurot. „Ülejäänud rahast tasusime sama pere vanaemale vererõhu mõõtmise aparaadi eest ja ülejäänud summa on veel meie arvel ootamas uusi abivajajaid", rääkis pagulaste eest seisja, kellel on möödunud aastast veel mitmeid teisi häid mälestusi eestlaste abivalmidusest.

MTÜ Naerata Ometi on kogunud mitukümmend tuhat eurot erivajadustega perede jaoks, et saaks aidata saada ravi või olla toeks olmeprobleemide lahendamisel. „Viimasel ajal oleme paljusid aidanud ka riiete, kodutehnika, mööbli jms vajaliku näol, mida inimesed on meile annetanud ja oleme need siis edastanud puudustes peredele", rääkis MTÜ eestvedaja Kuno Kompus.

Arvestades heategevuslike ürituste mahtu aastas, mis suunatud heategevuseks, võib arvata, et annetajaid on reaalselt palju enam kui ametlikult teada. Kasvõi Eesti suurim ja tuntuim heategevusprojekt Jõulutunnel on kogunud 30 - 40 000 annetajat. Viimane kord aidati ühiselt intellekti- ja vaimupuudega inimesi ja nende peresid, kelle elukvaliteeti saab tõsta päevakeskus, kus nad saavad turvaliselt aega veeta ja omale sobivat tegevust leida.

„Annetuste teemaga ja süsteemi korrastamisega oleme hakanud viimasel ajal rohkem tegelema, suunama ühinguid seda läbimõeldult ja professionaalselt tegema.", kõneleb KÜSKi juht ja tunnistab, et annetamise edendamisel ei ole ka seni palju sihipärast tehtud. Kuid kodanikuühiskond on hetkel kiirel arenguteel ja Agu on kindel, et liigume tublilt edasi.

Signe Heiberg
Rae Sõnumid

Allikas: Delfi