Märtsi alguses külastasid mitme Eesti turva- ja asenduskodu lapsed SEB Heategevusfondi eestvõttel Viljandi Ugala teatrit. Sedapuhku vaadati uuenduslikus kuues „Lumekuningannat“ – igihaljast lugu sõprusest ja armastusest. Enne etendust osalesid lapsed näitleja töötoas, pärast kohtusid laval olnud näitlejatega ning meisterdasid igaüks endale martsipanist maasika.

Teatris käisid sel korral Siimusti, Viljandi, Elva, Kiikla ja Tallinna perekodude ning Taheva Sanatooriumi lapsed.

Enne teatrisse minekut loeti õhtujutuks Anderseni „Lumekuninganna“ muinasjuttu, et kohapeal oleks lihtsam aru saada ja põnevam jälgida seda, mis lavastaja on etenduses erinevalt raamatus olevas loost hooooopis teisiti teinud. 

Mõnel perel algas see märtsi esimene laupäev väga vara. Pikk rongisõit sujus probleemideta, rongis loeti veel raamatut ja tuletati tegelasi meelde. Lapsed olid rõõmsas tujus ja ootusärevuses.

Kuidas saada heaks näitlejaks 

Kõigepealt osalesid lapsed töötoas, mille viis läbi Ugala näitleja Vilma Luik, kes rääkis lastele oma tööst. Arutleti koos, kuidas näitleja ette valmistub ja milliseid oskusi ta vajab lisaks näitlemisele. Esineja pööras tähelepanu sportlikule eluviisile ja vajadusele hoida oma keha terve ja vormis ning õpetas lastele, kuidas publiku ees keskenduda. Koos tehti liikumis- ja hääleharjutusi ning mängiti mänge, mis arendavad kujutlusvõimet ja pakuvad rõõmu koostegemisest.

Suuremad lapsed kuulasid näitlejat suure huviga ja esitasid talle küsimusi. Ka kasvatajatele oli see ettekanne äärmiselt huvitav, vaheldusrikas ja elav. Paljude väiksemate jaoks on näitleja elukutse veel üsna kauge teema. See-eest võtsid perede pisimad rõõmuga osa erinevatest tegevustest. Vahva oli see, et kaasa sai teha sellistes mängudes, mida lapsed enne proovinud ei olnud: tuli tunnetada oma keha, usaldada partnerit ja kiiresti reageerida. Ja läks vaja ka julgust, et mõni ülesanne kaasa teha. Töötoas osalejad jäid ülirahule ja rääkisid pärast õhinal ka teistele, mida nad seal tegema pidid.

Kui oli aeg teatrisaali sisse astuda, jagasid kasvatajad lastele piletid kätte ja suuremad pidid ise oma kohad üles otsima ning said sellega väga hästi hakkama. Peale esimest vaatust oli juba muljeid kui palju! 

Headus võidab kurja

Etenduses oli juttu sõprusest kahe lapse vahel ja see tekitas väikestes vaatajates äratundmisrõõmu ja sooje tundeid. See lugu pani lapsi mõtlema, kui palju hingesoojust ja armastust võib üks hea sõber anda. Sõbrad on ju need, kellega on kõige lõbusam maailma avastada ja koos aega veeta!

Ilus Lumekuninganna oli aga sõbra täielik vastand – külm ja kalk – ning püüdis lapsi tülli ajada. Hoolivast ja südamlikust poisist sai päevapealt üleolev ninatark, kelle tegemisi juhtis külm mõistus. See on väga õpetlik lugu heast ja kurjast. Ikka ja alati peab headus võitma kurjuse, tuletas see lugu meelde.

Lapsed olid vaimustatud. Ühel meelel öeldi, et see on etendus, mida nad võiks veel teist kordagi vaadata.

Muinasjutud muinasjutus

Enamikus peredes, kus on väikesed lapsed, loetakse õhtuti muinasjutte, tänu sellele oligi laste jaoks suur üllatus, et selles loos oli palju teisi tuttavaid muinasjututegelasi. Neile meeldis väga, et etenduses oli mitu muinasjuttu. 

Laval toimuv oli laste arvates tohutult põnev ja nad jälgisid kõike üksisilmi ja ilma nihelemata kuni lõpuni välja. Arvestades seda, et etendus kestis üle kahe tunni, oli see mõne pere kasvandike jaoks suur saavutus omaette, nentis üks kasvataja. 

Etendus oli visuaalselt efektne, särtsakas ja kõigile arusaadav. Selle sisu ja ülesehitus erines H. C. Anderseni muinasjutust, aga oli väga huvitav ja näitlejad tegid oma tööd hiilgavalt. Kõige rohkem meeldisid lastele Hea Hunt ja Vanaema, kes viskas lausa „hundiratast“. Kõigile oli eeskujuks Gerda käitumine. Tüdruk pani mängu kõik oma oskused ja ületas kõik raskused, et venda päästa. Kõlama jäi mõte: head mõtted, kindel eesmärk ja koostöö võidavad kõik hirmud ja raskused. 

Raimo ütles kasvatajale sosinal, et ei ole viisakas etenduse ajal magada… Üks laste kõrval istuv mees oli nimelt pealtnäha tukkuma jäänud. Raimo sai aru, et näitlejad on niipalju vaeva näinud, et see kõik vaatajateni tuua ning sellest mitte hoolida pole ilus.

„Ei taha võõraste autosid!“

Pärast etendust oli lastel võimalus teha koos oma lemmiknäitlejatega pilte ja küsida autogramme igale majale kingitud Anderseni muinasjuturaamatusse „Lumekuninganna“. 

Mõnes peres oli enne läbi arutatud, kas jäädakse näitlejatelt autogramme küsima. Esiteks tuli lastele selgitada, mis on autogrammid ja miks neid antakse. Andre ütles, et tema kardab ja ei taha võõraste „autosid“…

Kohtumine näitlejatega tekitas nii mõneski teatrisõbras pisut ärevust ja alguses olid lapsed väga häbelikud, kartes näitlejatele läheneda. Kui aga üks söakam tüdruk lõpuks otsa lahti tegi, julgustas see ka teisi. Ka paar aremat last olid lõpuks lava ees ja kogusid õhinal autogramme. Tore oli vaadata, kuidas see nende enesekindlust tõstis ja näod särama lõi. Koos näitlejatega pildile jääda oli vahva. 

Fotograaf oli kohal ka pärast lõunasööki kohvikus. Mõni laps oli ka seal pildistamisel tagasihoidlik ja häbenes, julgemata naljapilti teha. See „fotosessioon“ meeldis kõige enam Angelikale, kellele meeldibki just üksi poseerida. 

Magusad martsipanimaasikad

Ugala maja keldrisaalis asuvas töötoas said lapsed Bonifatiuse gildi meistrite juhendamisel meisterdada martsipanist maasikaid. Kui ühe pere kasvataja lastele ütles, et minnakse maasikaid tegema, siis küsiti, kas need on puust maasikad... Aga ei, täitsa söödavad! 

Lapsed said ka maasika-traditsioonist Viljandis rohkem teada. Nimelt, linna tänavapildi muudavad rõõmsamaks suured punased betoonist maasikad. Põhjuse sellele on andnud naivist Paul Kondase maal „Maasikasööjad“, mille tegelaskujudega Viljandi elanikud pidavat sarnanema. Aga kõige tihedam maasikate hooaeg on maikuus, mil linna külastavad lapsed üle Eesti: maasikanoppimise tuurid on hoopis lasteekskursioonid, kus kolme tunni jooksul vaadatakse noorte giidide juhendamisel üle ilusaimad paigad ja külastatakse vahvamaid ettevõtteid. Maasikatuur lõpeb kevadeti Bonifatiuse gildi majas, kus iga laps saab endale koju kaasa oma kätega meisterdatud maasika. 

Martsipanist maasika valmistamine oli kõigile jõudumööda ja see tuli väga ilus. Mõned lapsed lubasid selle jätta mälestuseks ja üldse mitte ära süüa. Teised pistsid mammu nahka juba uksest välja astudes. Paar last aga hakkas unistama, kuidas nad seda kodus söövad ja mis maitse küll võib sellel maasikal olla. Lapsed said ühe kogemuse võrra rikkamaks. Ja muidugi maitses „töövili“ väga magusalt hoolimata sellest, kui kaua pärast valmimist see suhu pisteti! Alati on ju tore oma kätega midagi ära teha ja siis kas edasi kinkida või endale maiustamiseks jätta.

Kaunim linn on Eestis… Viljandi!

Üks pere tuli teatrisse jalutuskäiguga läbi linna ja läks ära tiiruga läbi Lossimägede, nii et neil oli hea võimalus „Maasikate otsimismängu“ teha. Linnast leiti kuus suurt maasikat! Teine pere otsustas Viljandisse tagasi tulla, kui lumi läinud, ja siis kõik maasikad üles otsida.

Mõne pere teatrihuvilised said võimaluse esmakordselt Viljandi linna külastada. Nauditi kaunist vaadet järvele, roniti lossivaremetel, jalutati rippsillal ja kiigati sisse Pärimusmuusika aita. See oli tore, sest võimalus mööda Eestimaa erinevaid paiku rännata on laste jaoks alati sündmus. Ja ilm oli selleks imeline! Eestis on nii palju kauneid linnu ning Viljandi vaated on unustamatu elamus just esmakordsel linnaga kohtumisel. Siia on alati tore tagasi tulla – kas maasikaid otsima, teatrisse, muusikat kuulama või niisama uudistama.

Ühes peres tuli kohvikus istudes muu hulgas jutuks, kui palju selline teatris käimine ühele lapsele maksab. Kui kõik hinnad – pilet, kohviku külastus ja kava – sai kokku löödud, olid poistel hetkeks imestusest suud lahti. Kõik said aru, et see ei maksa sugugi vähe, ja kõik kinnitasid, et on ikka superhea, et on fond, kes turva- ja asenduskodude lastele teatriskäike ja muid põnevaid ettevõtmisi võimaldab.

Kuhjaga muljeid ja kogemusi!

Koduteel muljetati elavalt, kes oli kõige lahedam tegelane ning kiideti üksmeelselt uudset lahendust ja lahedat lavakujundust. Muidugi nopiti välja ka teised muinasjutud, mis olid etendusse sisse pikitud: seal olid ju „Punamütsike“, „Printsess herneteral“ ja „Keisri uued rõivad“. Lumekuninganna imeilusad riided ja peakate meeldis eriti tüdrukutele väga. Poiste suur lemmik oli Hunt – tegelane, keda „Lumekuninganna“ raamatus sellisel kujul pole, aga kes selles etenduses märkimisväärse panuse andis.
Lastele meeldis, et laval olid noored ja energilised näitlejad. Tagasiteel arvasid paljud, et oleks võinud ikka kõikide käest autogrammi võtta. Ju lastel oli esimene kogemus ning nad olid natuke ettevaatlikud, aga samas õppisid, et ei pea kartma ega valehäbi tundma. See oli etendus, mida paljud tahaksid ka teist korda vaadata. Erinevad teatrikülastused on need, mida selle imelise maailmaga kokkupuutunud lapsed alati väga ootavad, sest iga teatriskäik annab kuhjaga mõtlemisainet ja pakub elamusi, mis aitavad lastel oma emotsioone väljendada ja iseennast ning ümbritsevat maailma paremini mõista.