2. juulil külastas 350 turva- ja asenduskodude last koos saatjatega Lottemaad, veetes selle suve ühe päikeselisema päeva koos kõigi laste suurte lemmikute koeratüdruk Lotte, kass Bruno, kärbes Jaagu, onu Klausi ja teiste teemapargi unustamatute tegelastega.

Ühine väljasõit on lastele juba ise elamus omaette, mida kannatamatult oodatakse. Reisiks hakatakse varakult ette valmistama, uurides põnevusega, mis kohapeal ees ootab. Osa lapsi on Lottemaal juba käinud, ent see on koht, kuhu tahetakse ikka ja jälle tagasi minna.

„Lottemaa! Lottemaa!“

Ühes peres oli umbes kuu aega tagasi lastega juhuslikult Lottemaast juttu ning räägiti, kui vinge oleks seal ükskord ära käia. Kui selleks nüüd võimalus avanes, oli lastel tunne, nagu oleks nad tellimise peale kutse saanud.

Teises peres oodati koos puhkuselt tulnud kasvatajaga õhinal minekut kogu eelseisva nädala. Väike Ruslik oli mures, kas tema ikka saab minna, sest eelmisel aastal teda ju kaasa ei võetud, kuna poiss oli siis vaid 2-aastane. Küll hakkasid väikemehe silmad särama, kui ta teada sai, et ta ikka saab kaasa – ta hõiskas pool õhtut uhkelt „Lottemaa! Lottemaa!“.

Kolmandas kodus hakkas minek teatud mõttes juba kolmapäeval. Kui kasvataja hommikul poistele meelde tuletas, et järgmisel päeval minnakse Lottemaale, siis tõusis väike elevus. Räägiti sellest, millised atraktsioonid seal on ja et väga vahva, et nüüd saab minna. Varajasem tõusmine ei olnud hommikul mingi probleem.

Osa lapsi oli Lottemaal esimest korda. Teised, kes külastasid teemaparki teist korda, teadsid nüüd juba palju rohkem oodata. Pärast eelmise aasta külastust oskasid nad jõuluvanalt endale Lottet, Brunot ja teisi „Leiutajateküla Lotte“ tegelasi kingituseks soovida ning nüüdseks on kõik multifilmid mitu korda läbi vaadatud. Lapsed avaldasid kohe soovi, kelle majja nad esimesena minna tahaksid. Nii et nende seekordne külastus oli palju teadlikum – uhke tunne oli soovitada toredaid tegevusi teistele, kes Lottemaal enne käinud polnud.

Mõne lapse jaoks aga oli see esimene pikk reis elus ehk täiesti uus kogemus. Osa lapsi, kellel teistsugune kultuurikogemus, polnud Lottest enne kuulnudki, sellest hoolimata oldi põnevust täis, pärides rongilt maha tulles ühtepuhku: „Gdje eto sobatška?“

Ühes peres õppisid koolilapsed atlasest kaarti lugema, et leida kõige otsem tee Lottemaale. Üks pere aga sai Lottemaa asukoha tõttu lubada endale „luksust“ sõita kohale jalgratastega. Hommikul oli küll paras segadus, et õigeks ajaks kohale jõuda: kellel oli veel kiiver puudu, kellel rattalukk, kellel joogipudel… Sõidutempo oli seltskonnal aga päris kiire – samas ju hea ettevalmistus augustikuiseks rattamatkaks!

Lend üle Lottemaa

Kui Lottemaa paistma hakkas, kasvasid lastele nagu tiivad selga – nad lausa lendasid väravasse, kus tulijaid tervitas kärbes Jaak, kes pani lastele käepaelad. Avastamistuhin oli nii suur, et lapsed tahtsid jooksujalu kõike näha ja katsuda.

Leiutajatekülas sai lasta liugu, sõita karusselliga, meisterdada Oskari kuuris mänguasju, uudistada planetaariumis taevalaotust, sõita staadionil autoga ja tõsta sangpommi, vaadata etendust „Kärbes Jaagu pulm“ jpm. Lastel oli piisavalt aega majades ja tegevustubades tegutseda, lennumasinaga sõita, jutte kuulata, etendust vaadata, seiklusrajal turnida ja niisama ilusat ilma nautida. Lapsed kohtusid oma lemmiktegelastega, saades peale Lotte ja Bruno lähemalt tuttavaks mesilase Susumu, Bruno isa Mati, Lotte ema Anna ja paljude teiste Leiutajateküla vahvate tegelastega. Ilm oli ilus ja paljud pered jõudsid maha pidada ka pikniku mererannas, kus julgemad said end kas jalgupidi või üleni vette kasta.

Kohale jõudes võttis väike Artjom kasvataja käest kinni ja sõna otseses mõttes vedas teda edasi. Et nüüd lähme sinna ja nüüd sinna! Lapsed olid rõõmsad, et said kasvatajatele teejuhtideks olla, sest nendel oli nii mõnigi asi juba tuttav ja meeles. Kui enamasti on ju nii, et täiskasvanu juhib mingit liikumist, siis seekord oli asi vastupidi. Ja nii siis liigutigi ühest punktist teise, vaadates, kus mida vaadata on ja kus mida teha saab.

Alguses jäid tee peale turnimisrajad, kus tuli kõigepealt reeglid selgeks teha. Kuigi mõni etapp nõudis osalt lastelt pisukest eneseületamist, said uudishimu ja soov saada raja läbimise kogemus hirmust võitu. Ronimisrajale oleks võinud jäädagi, kuidagi ei tahetud sealt lahkuda – ikka veel ja veel ja veel! Siin said kõik lapsed oma võimeid ja oskusi proovile panna. Eriti meeldis lastele sõita köisraudteel. Kui päeva algul oli järjekorras trügimist, õppisid lapsed peagi ilusti natuke ootama ja seisma järjekorras, et meelisatraktsioonile uuesti turnima pääseda.

Jäneste maja pakkus palju treppidest ülesjooksmist ja keeruliumäest allalaskmist. Lotte lennumasinaga õhku tõustes arutati, miks terve Leiutajateküla rahvast tühi on. Lapsed käisid uurimas ka interneti avastamise torni – see on ikka päris kõrge ja sealt näeb kaugele!

Lapsed olid väga vaimustuses teatrist: nende silmad lõid särama, kui nad tuttavaid tegelasi nägid ja oh seda õnne, kui päeva jooksul õnnestus etendust veel teist kordagi näha. Poes oli tore leida tuttavaid nukke, mis kodus juba olemas. Õnnelikud oldi ka siis, kui sai endale Lotte einega kaasas olnud üllatuse ise valida – populaarsed olid mullitajad, mida võrreldi ka teistega, et kas on ikka ühesugused…

Mere ääres õnnestus paljudel ka Lotte endaga pilt teha, lennumasinast saadi põnevad elamused, mis ei lähe niipea meelest. Samas ärgitas lennumasin ka arutlema selle üle, mis on ikkagi reaalsus ja mis mitte – nii et nutikust jagub! Pisematelegi meeldis väga lennumasin. Aleksandr ei saanud kuidagi aru, et kuidas see kuur ikka õhku saab tõusta. Kasvataja selgitas siis, et kuur ei lendagi, vaid et kui vaatad sellist filmi, siis lihtsalt tundub, nagu lendaksid kõrgele. Pisematele aga jäigi ilus usk, et nad said lennata üle Lottemaa.

Palju lahedaid asju ja tegelasi

Staadionil sai teha sporti. Mõnel lapsel ei tulnud välja hüpe üle lati – see oli koht õppida, et kui ei anna alla, kuulad nõuandeid ja harjutad mitu korda, siis ongi hea tulemus käes. Oli kohe näha, et isegi selline väike saavutus on laste jaoks midagi erilist, andes enesekindlust juurde. Õhinal tõsteti ka kangi nagu tõelised jõumehed kunagi. Elevust valmistas ka ühe ringi kohukese jooks, sest siis anti kõigile kohukest – keegi ilma ei jäänud ja kaotajaid selles jooksus ei olnud!

Sõbraliku energia alal räägiti säästlikust tarbimisest; selles kohas on kerge rääkida ka tõsisematel teemadel, sest lapsed ise esitavad küsimusi „miks“ ja „kuidas“. Poistele meeldis väga elektrijaama makett, mille ehitust nad tagasiteel huviga arutasid. Väga kaasahaarav oli ka planetaarium.

Kõigile meeldis väga ka Lotte maja, mis oli nii armas ja ehe ning kus sai liugu lasta. Eriliselt sooja tunde jättis mudilastele Lotte ema. Ja imeline tunne oli hoida käest kinni sõbralikul koeratüdrukul endal, kes multifilmidest on juba saanud niisama omaseks nagu mõni pereliige. Väiksemad nautisid liutorudest allalaskmist – mudilased õppisid endale kiiresti tekki istumise alla panema ja alt uuesti üles tulema.

Väga lahedad olid ka kohalikud tegelased, kes majades aitasid lastega tegevusi läbi viia, joonistasid, rääkisid juttu ning olid muidu ka väga muhedad. Bruno majas käidi muusikatunnis. Seal sai ise kaasa teha ja pärast pildistada end koos Brunoga. Üks väike poiss sai üle oma maskotihirmust – suured kostüümis tegelased ei hirmuta teda enam.

Kärude üle rõõmustati väga. Mäng „kes keda veab“ kestis kogu aja Lottemaal olles. Kui lapsed parasjagu üksteist ei vedanud, siis said nad kotte vedada. Ka kasvatajad said hobuse rolli täita.

Hea oli vahelduseks natuke ehitada. Tõukeratastega sõideti kaua ja hüpati ning kareldi. Üks poiss, kes armastab nii väga just selliseid masinaid, kus saab peal istuda ja jalgadega tõugata, lausa lendas seal ja oli nii rahulolev.

Rannas said lapsed avada ka oma sellesuvise ujumishooaja. Sellega seoses õppisid lapsed vahet tegema merel ja järvel: mere vesi on soolane, aga kodujärve vesi, kus suviti ujumas käiakse, on mage. Paar päeva pärast Lottemaad käis üks pere Peipsi järve ääres ja siis arvasid lapsed, et kindlasti on selle vesi ka soolane. Hiljem uuriti kaardilt järele, et Peipsi pole meri, vaid järv, kuigi oma suuruse poolest meenutab ta veidi merd. Ujumas käimise juures oli õige aeg üle rääkida ka see, mida peab meeles pidama vette minnes: ohutus eelkõige!

Lottemaa kohvikus said lapsed kannatlikkust harjutada, sest toitu tuli üsna tükk aega oodata. Seda aega sai ära kasutada jutustamiseks ja lapsed mullitasid kingituseks saadud mullitajatega.

Ärakadumise ja mittekadumise õppetunnid

Nii mõnigi mudilane sai ka ärakadumise kogemuse, sest rahvast oli väga palju. Üks väike tüdruk aga ei saanud ise arugi, et ta 15 minutit kadunud oli... Ärakadumise vastu on parim rohi rohkem väljas käimine, arvas teda saatnud kasvataja.

Teine kasvataja kirjutas oma tagasisides, et Lottemaa külastus kujunes justkui koolituseks, kus õpiti üksteist jälgima, et mitte ära kaduda. Lapsed õppisid ka üksteisega arvestama. Paljud asenduskodus elavad uuemad lapsed polnud nii suurt rahvahulka enne näinud ega kogenud. Sestap käidi teistega käest kinni hoides sõbralikult ringi ja suheldi vaatamata keelebarjäärile tulemuslikult. Nii liitis Lottemaa kokku ühe pere vanad ja uued olijad!

Ühes peres toetati alates 8-aastaste laste soovi liikuda Lottemaal eraldi täiskasvanutest. Reeglid pandi paika ja lastele anti võimalus olla omapead. Reeglitest peeti kenasti kinni, kuid peagi ühineti uuesti täiskasvanutega, kuna puudu jäi julgusest, et omapead asju vaadata ja proovida. Usaldus tasus ennast ära ja lapsed said kogemuse võrra rikkamaks. Kasvatajaid natuke üllatas, et lapsed kasutasid oma väljakaubeldud „vabadust“ nii lühikest aega.

Teises peres lepiti pisikestega kokku, et kui minnakse ühest kohast teise, hoiavad nad kasvatajal kogu aeg käest kinni. Vahetevahel läks see reegel küll meelest ära, eriti siis, kui oldi tükk aega juba kusagil põnevas kohas oldud, kust üldse ei tahetud ära minna ning kasvatajal tuli lastele meelde tuletada, et neil on pooled asjad veel nägemata.

Päev oli pikk ja palav ning väiksemad väsisid õhtupoolikuks üsna ära. Pikk jalutuskäik parklasse muudeti lõbusamaks toreda kõnnimänguga, mis pisemate mõtted väsimuselt eemale viis.

Üks pisike tüdruk läks aga otsima koeratüdruk Lottet, kuna Lotte on kodus tema kaisutuduloom. Piiga kadus vaikselt, kuni ühel hetkel teatati, et väike armas lokkis juustega tüdruk, kelle nimi algab A-tähega, ootab lepatriinu juures…

Üks väike poiss, kes ei räägi tavaliselt suurt midagi, läks onu Klausi muinasjuttu kuulates kaduma. Järsku läks Klausi kohver lahti ja kadunud poiss tuli naerunäoga välja, nagu polekski midagi juhtunud. Talle väga meeldis peidus olla! See oli kõigile sõnagi lausumata selge.

Lotte polegi nii väike nagu limonaadipudelil!

Kenule on viimasel ajal hakanud meeldima näitlemine ja ta oli etendusest suures vaimustuses. Mihhail oli aga ronimisvõimaluse üle ülirõõmus: elava poisina meeldib talle hirmsasti turnimine ja aktiivsed tegevused ning midagi sellist ei olnud ta varem näinud ega kogenud.

Danielile meeldis eriti suur allalaskmise toru ja ilusad kõrged värvilised majad ja tornid. Kõige kõrgemal korrusel ta ei julenudki püsti tõusta, lehvitades kaaslastele käpuli maas olles. Roger ei pidanud sedapuhku kellelegi tõestama, et ta on kõva mees ja lustis täiega lennuaparaadil. Mari Liis, kes ei ole kuigi suur suhtleja, laadis vahepeal oma akusid metsa all ja sõi mustikaid.

Nikitale meeldis lennusadam, teda huvitasid kõik masinad ja kõik kohad, ta pidi kõike ise katsuma ja järele proovima. Paula nautis muusikatundi täie mõnuga, enne seda tegi ta ka ise ühe muusikalise etteaste: ise organiseeris endale lava ja mikrofoni.

Eliisele oli üllatuseks, et teater saab toimuda ka õues. Tüdrukule jättis ereda mulje ka sigade maja, kus oli ema ja väikelapse tuba. Timmu oli lummatud planetaariumist, kuulates ja vaadates suu lahti.

Kristjan leidis endale sõbraks kärbes Jaagu. Jaak hoidis valvsalt lapsel silma peal. Nüüd, kui kodus on akna peal mõni kärbes, ei luba Kristjan teda maha lüüa, sest see on kindlasti kärbes Jaak, kes tuli talle külla – Jaak ju lubas Kristjanile, et külastab teda aeg-ajalt. Ja nii on hakanud teisedki lapsed rohkem putukaid hoidma.

Martin, Andra, Aleksandra ja Mihhail oleksid hea meelega jäänud terveks päevaks Bruno majja mängima – seal oli hulk heli tegevaid muusikariistu ning puust meisterdatud autosid ja masinaid.

Aina aga ütleb, et Lotte on temaga nüüd kogu aeg raamatus kaasas. Amirile jättis sügava mulje karu Eduard, kes kogu aeg asju kaotab. Poiss korjab nüüd kõik maha ununenud asjad üles ja viib kuuri. Ja kui Eduard neile külla tuleb, saab ta kaotatud asjad tagasi.

Nii mõnigi laps imestas, et Lotte polegi nii väike, nagu tundub Lotte limonaadi pudelil, vaid täitsa suur tüdruk. Üks neiu avaldas arvamust, et suureks saades hakkab ta Lotteks. Teine lubas hakata Lottemaa lennumasina uueks juhiks niipea, kui seda Lottemaal lubatakse. Üks terane laps imestas, kuidas kärbes Jaak saab mitu korda päevas abielluda, küsides, kas nii see abiellumine käibki… Ja teine uudistas sea perekonda, kes oli kõige rahulikum ja vaiksem kogu Lottemaal, küsides, kas nad on haiged…

Priit viis bussis läbi viktoriini Lottemaa kava alusel, testides kõigi numbrimälu. Sandra aga jäi ootama lepatriinuga koos tehtud pilte.

Kasvataja: „Mis meeldis?“ – Lapsed: „Kõik meeldis!“

Kui lastelt küsiti, mis neile kõige enam meeldis, ei osatudki eriliselt välja tuua, vaid tuli meeldinud asju järjest nagu kahurist.

Peres, kus on puudega lapsed, oli suur saatjate arv. Nemad said endale ise sobiva marsruudi ja jalutamise kiiruse valida, vaadates seda, mis parasjagu meeldis ning puhates siis, kui oldi väsinud. Kahe vaimupuudega lapse jaoks oli kaasas eraldi inimene, kes lapsi kogu aeg jälgis.

Lapsed nautisid kõike, mida nad nägid ja kuulsid, vastates pärast küsimusele „Kuidas meeldis?“ nagu ühest suust: „Hästi meeldis! Väga meeldis! Suurepärane!“ – „Aga mis eriti meeldis?“ uuris kasvataja. „Kõik meeldis!“ vastasid lapsed. Pisut aega hiljem jagunes koor siiski ka eraldi häälteks. 10-aastane Alina teatas, et iga asi oli omamoodi huvitav. 13-aastane Renno kiitis, et etendus oli lahe ning 10-aastane Hans ütles, et lennumasin oli lahe. Lapsed pärisid vaimustunult, millal uuesti Lottemaale saab…

Isekoostatud menüü – vahva ja vajalik majandamiskogemus

Sel korral sai iga osaleja fondilt 7-eurose toidutalongi. Menüüst sai juba kodus või teel olles lastega koos välja valida, mida soovitakse süüa. Lapsed said võimaluse oma toidukupongi eest ise ostu sooritada. Oluline oli see, et nad saaksid isemajandamise kogemuse, millal süüa, millist toitu valida ning kuidas tooted kokku panna.

Toidutalongide kasutamine oli väärt kogemus. Lastele meeldis väga ise valida, mida nad tahavad, arvestades raha, mis neil oli võimalik kasutada. Kuigi võimalusel valivad lapsed ise poes riideid või toitu, on iga selline kogemus on väga õpetlik.

Nii avanes lastel võimalus ennast ka matemaatiliselt proovile panna, arvutades toidutalongid kokku nii, et saada restoranist võimalikult hea ja soodne pakkumine ning mitte lasta rahal raisku minna. Nad said sellega suurepäraselt hakkama – see oli mõne lapse jaoks esimene iseseisev ostmiskogemus elus. Mõni laps vajas küll julgustamist, et ise ostma minna, kuid peagi oli tal põhjust enda üle uhke olla.

Nii mõneski peres arutati talongide tõttu läbi, milline menüü valida, et lõunasöök oleks võimalikult rikkalik. Selline arutlemine õpetab last elus hiljemgi kalkuleerima, et ühe kindla asja asemel võib sama raha eest saada mitu erinevat valikut.

Kasvatajad tõdesid, et seekordne käik andis hea kogemuse ratsionaalsusest ja eelnevast kodutöö vajalikkusest. Juba kodus väljaprinditud menüü alusel valiku tegemisega said lapsed kenasti hakkama. Kuigi algul tahtis enamik „burksi“, siis päeva lõpuks saadi aru, et sellest oleks kõht tühjaks jäänud. Ühiselt talonge kasutades saadi nii soe söök lõunaks kui ka magustoit pärast lõunat. Ühised lahendused, mis sündisid laste endi aruteludes, pakkusid silmnähtavat rahuldust.

Põnevus, meelelahutus ja uued kogemused käsikäes

Paljud kasvatajad täheldasid, et lapsed käituvad väljasõitudel hoopis teistmoodi kui kodus: nad on palju täiskasvanulikumad ja asjalikumad. Kasvatajatele aga annab see võimaluse näha oma laste erinevaid võimeid uutes situatsioonides.

Tagasisides tõsteti esile, et suuremad lapsed said seekord rohkem vabadust: sel aastal lepiti kokku aeg ja koht, kuhu hiljem koguneda ning lapsed said iseseisvalt ringi jalutada ja toimetada. Nii õpivad lapsed aega planeerima, kokkulepetest kinni pidama ja ka iseseisvust.

Oluline õppetund sellelt väljasõidult oli ka teistega arvestamine. Nii mõnigi väiksem kippus avastamistuhinas ka ära kaduma, ent leiti ühisel nõul ja jõul kohe kiiresti üles. Koos väljaspool kodu käies loovad lapsed tihedamaid sidemeid nii omavahel kui ka kasvatajatega. Üks kasvataja, kes oli vahepeal lastekodu elust eemal olnud, täheldas, et just selline väljasõit, kus viibitakse väljaspool rutiini, oli hea viis soojendada üles vanu sidemeid lastega ja luua uusi nendega, kes olid vahepeal juurde tulnud.

Lottemaal käik aitas mõjutada ja arendada laste mõtlemisvõimet, tundeelu ja väärtushinnangute loomise aluseid. Läbimõeldud teemapargis on kõik oluline olemas – kasvatajal jääb üle vaid leida viis, kuidas seda selgitada, kui sul on kümmekond erinevate huvidega last, kes kõik tahavad korraga kõike kogeda. Üks kasvataja arvas, et mõnikord võiks Lottemaal korraldada teemapäevi koos kohalike giididega, kes mõningaid elulisi ja tähenduslikke teemasid selgitaksid.

Kui mõni vanem laps, kes Lottemaal juba käinud oli, kippus esialgu avaldama ka arvamust, et mis seal ikka teha on, eelmisel aastal sai ju käidud, siis pärast selgus, et uut ja põnevat oli päris palju: õhupallisõit, teatrietendus ja võrkkiiged olid paljude laste lemmikud. Võrkkiiged meeldisid ühe pere lastele lausa niipalju, et reisi-järgsel hommikul tuli peaaegu kõikidelt peremajadelt soov ka oma aeda võrkkiiged saada.

Enne lahkumist andis heategevusfondi esindaja lastele üle ka väikesed Lottemaa meened – Lottemaa mündi ja põrkepallid igale osalejale. Raha ja põrkepalle imetleti kaua ja oldi mures, et need ära ei kaoks. Nüüd on väga põnev koos lastega Lotte-multikat vaadata ja suurt-suurt äratundmisrõõmu näha!