Menukal joonisfilmisarjal põhinevast jääetendusest „Jääaeg Live! – Mammuti seiklus“ Saku Suurhallis said 17. jaanuaril osa ka 175 asendus- ja turvakodude last Ida-Virumaalt, Kesk-Eestist, Valgamaalt, Tartumaalt, Haapsalust, Pärnust, Järvamaalt, Viljandimaalt, Harjumaalt ja Tallinnast.

Kaasahaaravas ja tõelises mammuti-mõõtu etenduses elati kaasa lemmiktegelaste pöörastele seiklustele, millele lisas vaatemängulisust asjaolu, et see kõik toimus jääl. Meisterlikud uisu- ja akrobaatikatrikid, võitluskunst, jalustrabavad tehnilised lahendused, pürotehnilised efektid ja videoinstallatsioonid koos tantsude-lauludega pakkusid lastele unustamatu elamuse.

Etenduse külastus sai teoks SEB Heategevusfondi, Live Nation Estonia ja Stage Entertainment Touring Productionsi meeskondade koostöös.

Mis on jääaeg?

Enne etendust valitses nii mõneski kodus juba mitu päeva ootusärev meeleolu ning tehti „vanade sõpradega“ kohtumiseks valmistudes usinalt eeltööd. Milline laps siis ei teaks filmi „Jääaeg“ tegelasi? Kuidas aga Manny ja Elly, Sid ja Diego, Virsik, Buck ja teised uiskudel hakkama saavad, valmistas omajagu peamurdmist.

Suure vaimustusega vaadati „Jääaja“ multikad uuesti üle, arutledes ühtlasi selle üle, mis on jääaeg ja millised loomad tol ajal elasid ja kuidas maailm muutunud on. Fantaseeriti, miks jää võis hakata sulama ja mis kõik oleks võinud juhtuda. Maakaarti uurides sai selgeks, et osake maakerast on praegugi jää ja lume all ning polaaraladel elavad tänapäevalgi loomad – kuigi mammuteid seal kindlasti enam ei ole… Sellised arutelud andsid tegevust mitmeks õhtuks. Ja eks ikka natuke sai selgemaks ka meie maakera ajalugu ja kujunemine.

Vaadates etenduse videoklippe, arutleti elavalt selle üle, kuidas on võimalik nii suur loom nagu mammut õhku tõsta ja nii mõnelgi tekkis õigustatud küsimus: kas mammutid on tõesti nii suured loomad? Ootused ning lootused olid kõrgel.

Eestimaine „jääaeg“ ja ühistranspordi võlud

Etendus langes päevale, mil siinmail valitses „jääaeg“. Ühe pere kasvataja kirjutas, et sõit Saku Suurhalli algas kukkumistega, kuna väljas oli nii libe. 7-aastane Jaana ei saanud kahte sammugi astuda, kui plärtsatas oma ilusa kleidikesega veeloiku – pisut märjaks kiskusid ka lapse silmad, aga uus kleit selga ja edasi! 9-aastasel Reinol läks natuke paremini, tema jõudis bussini ja siis pots!, aga ka Reinol polnud sellest midagi – uued püksid jalga ja edasi! Ikkagi sõit Tallinnasse, mida kõik nii ootasid.

Mitme pere sõidule lisas seikluslikkust ühistransport. Laste arvates on nii vahvamgi – saab näha huvitavaid inimesi ja harjutada iseseisvust, kuna tuleb jälgida õigeaegset mahaminekut, osata küsida piletit sihtkohta jne. Tee peal said lapsed ja kasvataja ajada juttu „maast ja ilmast“. Ühe kodu lapsed „harisid“ oma juhatajat noorte muusika valdkonnas: iga kord nende maitse küll ei ühtinud, kuid see lõbustaski lapsi kõige enam, kui juhataja tegi nägusid ja küsis, et kas see on ka muusika…

Üks kasvataja tunnustas lapsi majandusliku mõtlemise eest. Kui Tallinnas oldi valiku ees, kas takso või ühistransport, valisid lapsed viimase, sest makstes sel korral roheliste kaartide eest rohkem, saab tulevikus kokku hoida. Kasvataja tõdes, kui hea oli sellist arutelu kuulata, sest tema ise ei sekkunud eriti viie lapse argumenteerimisse. Nii saadigi rohelised kaardid ja igaüks valideeris ähmis näoga oma kaardi ise. Saadi hakkama!

Teine pere otsustas Tallinnasse sõita rongiga. Rongi kasuks otsustati seepärast, et siis saavad lapsed rohkem ühistranspordi sõitmise kogemusi. Raudteejaamas tuli aga tund aega oodata, kuna rong hilines tehnilise rikke tõttu. Lapsed muutusid juba ärevaks ja küsisid pidevalt, et mis siis saab, kui rongi ei tulegi. Siinkohal sai pereema võimaluse rääkida aja planeerimisest ja sellest, et ühistranspordiga sõitmisel tuleb alati lisaaega varuda. Külma peletamiseks tuli keksida ja hüpelda. Sellest õppisid lapsed omakorda, et alati tasub end talvel pigem soojemalt riidesse panna, sest iial ei tea, mis võib juhtuda… Lõpuks tuli ka rong ning asuti Tallinna poole teele.

„Kas seal ikka tiiger ka on?“ uuris 6-aastane väikemees bussi oodates kasvatajalt. „Aga mammut?“ päris järgmine pisike sõber. „Mulle meeldivad need… noh… triibulised – kas nad on ka kohal? uuris kolmas. Kasvataja ei osanud suurt midagi kosta ja vastas hoopis nii: „See on üllatus!“ Seda fraasi pidi kasvataja pika bussisõidu vältel oma tosin korda kasutama, sest lapsed tunnevad oma lemmikkangelasi une pealt, oodates põnevusega nende kõigiga kohtumist.

„Saku Suurhall on ikka väga-väga-väga suur maja!“

Saku Suurhall avaldas lastele muljet oma massiivsusega. Paar poissi olid seal varem käinud, aga suurem osa mitte. Lepiti kokku, mida teha, kui keegi peaks ära kaduma. Iseseisvumise õppetunnid jätkusid ka hallis sees. Mõnes peres ei istunud kõik lapsed koos ning said igaüks ise oma koha üles otsida. Soovijad said istuda oma sõbraga eraldi ja tunda end tähtsamana, kui kasvataja pilku kogu aeg peal ei ole.

Juba enne etendust leidsid lapsed rippuvad redelid ning mõte hakkas tööle, mis seos on nendel etendusega. Tuldi mõttele, et Scrat võiks seal ronida või hoopis robotoravad... Tuletati meelde ka eelmise aasta etenduse õhutrikke ning arvati, et selleks need seal ongi. Tegelikult ronisid sinna üles aga hoopis valgustusmehed.

8-aastane Toomas Tartumaalt vaatas südamevärinal lae alla ronivaid tehnikuid. „Kuidas nad julgevad, kuidas? See peab väga hirmus olema ja tal on sedasi turnides kindlasti silmad ka suletud! Kas nad kukuvad alla?“ muretses ta.

11-aastane Kennet mõõtis aga toimumiskoha suurust: „Kord olid siin hobused sees, neid oli kohe väga palju. Nüüd on mammutid ja nemad mahuvad ka vabalt ära! Saku Suurhall on ikka väga-väga-väga suur maja!“

Nii mõnelegi juba teismeliseikka jõudnud lapsele oli see elu esimene teatrikülastus. Üks 12-aastane tütarlaps koguni ehmus selle peale, kui tuled ära kustutati ja algas vali muusika.

Hiigelsuured ja hiiglama head

Ja siis tuligi mammut oma elusuuruses ja tema järel teised tuttavad tegelased. Kui enne arvas mõni laps, et ballett, olgugi et jääl, on üks igavesti igav asi, siis sellised mõtted ununesid nüüd kohe. Etenduse tegelaskujud nägid välja nii reaalsed, et ei tahetud kuidagi uskuda, et seal inimesed sees on.

Lapsed jälgisid etendust teraselt, 10-aastasele Elerile, kes õpib koolis prantsuse keelt, jäi näiteks etendusest kõrvu üks prantsuskeelne väljend, mille ta lahkesti teistele ära tõlkis.

Tehnilise poole pealt huvitas lapsi, kuidas küll nii suured mammutid liikuma suudeti panna. Seda tuli kasvatajal etenduse jooksul mitu korda selgitada. Mammutid olid tõesti väga suured ja jätsid lastele kustumatu elamuse. Lapsed imestasid ka selle üle, kuidas said linnukostüümis isikud nii kiiresti kostüümist välja akrobaatikat tegema ning seejärel taas märkamatult kostüümi tagasi. See tundus nii ebareaalne!

Mõni koht aga hirmutas pisemaid just oma reaalsusega. Näiteks kotkas, kes lendas lae all, tundus nii reaalne, et pisike Anette puges kasvatajale sülle, et kaitset saada, kui lind peaks tema juurde lendama, ning ka väiksemad poisid istusid toolile kohe sügavamalt sisse ja hoidsid kinni… Väiksemate laste jaoks oli just tegelaste suurus see, mis kõige rohkem üllatas. Väike Kevin küsis kasvatajalt, et aga äkki nad ongi päris ja mis siis saab, kui saali tulevad…

4-aastane Andre ahhetas vahetpidamata, et „kasvataja, vaata, jälle tuleb suur loom!“. Teine väike 4-aastane küsis iga aplausi järel, et ega see ometi veel ei lõpe… Üks tüdruk ütles, et ta „läks etendusse nii sisse“, et tundis ennast ka jääajas.

5-aastane Tuuli sõnastas aga mammutimaailma anatoomiatarkuse: „Väike mammut Virsik on niiiii hea südamega. Sellepärast nad ongi nii suurte kehade ja peade ja jalgadega, et see suur ja soe ja hea süda keha sisse ära mahuks.“

„Kuidas see küll tehtud on?!“

Villu jälgis just lavastuse tehnilist poolt – kuidas valgustust suunati ja kuidas suured loomad liikusid ning lava liikumist arvutiprogrammiga. Elavalt arutleti pärast selle üle, kuidas need loomad küll liikuma on pandud. Lapsi pani imestama ka see, kuidas nende kostüümidega üldse uisutada näeb. Hiljem tegelasi lähemalt nähes selgus, et igal tegelasel on kusagil võrk, kust näitleja välja näeb.

Poistele avaldas kõige suuremat muljet just akrobaatiline osa, mis pani suurest rõõmust käsi plaksutama. Tüdrukutele läks hinge väike Virsik, kelle seiklustele nad täiest hingest kaasa elasid. Üks tüdruk isegi küsis, et kas kallistama ei või minna, sest ta on nii armas!

Suuremad arutlesid selle üle, kuidas jõudsid näitlejad nende suurte kostüümidega toime tulla (mille nad küll pärast teada said) ja olid tõeliselt vaimustuses kõikidest trikkidest ja lavakujundusest. Tagasiteel arutleti selle üle, kuidas ikka on võimalik kõiki selliseid asju päriselt teha ja välja mõelda. Leiti, et multikat vaadates ei tule selle peale üldse, kuidas kogu kujundus tehtud on ja toimib.

See etendus oli nii võimas, et ükski laps ei pidanud pettuma. Jääl uisutasid ringi kõik need laiskloomad ja mammutid, opossumid ja tiigrid, kes filmidest tuttavad on. Igaüks leidis oma lemmiku üles. Kaasahaarav müdin ja madin, toredad muusikalised vahepalad, vaimukas dialoog ja tegevus nii maapinnal kui õhus haaras väikseid „Jääaja“-huvilisi niivõrd, et kõik vaatasid laval toimuvat ainiti, suud imestusest paokil. Ühe pere kõnetu teatrilembene tüdruk koputas aeg-ajalt kasvatajale õlale ja tõstis heakskiidu märgiks üles oma mõlema käe pöidlad. Ja kui etendusse süvenenud kasvataja unustas korraks mõnele numbrile plaksutada, tuletas piiga talle seda õrna küünarnukimüksuga meelde.

Ka vene emakeelega lapsed, kes sõnalisest osast täpselt aru ei saanud, nautisid suurejoonelisi kostüüme, sõud ja lavakujundust. Abi oli kasvataja selgitusest, mis ja miks laval toimub ning nii jaksasid nemadki vaadata ja oodata, et mis edasi saab. Kiire ja rütmika muusika saatel sooritatud piruetid ja akrobaatilised numbrid panid kõigil lastel põnevusest silmad särama. Vaadati suud ammuli, vahepeal näpuga üksteisele midagi näidates ja seletades.

„Ema mamont laulis väga ilusti“

Tatjanale meeldis lavakujundus ja selle vaheldumine. „Tagaseinas kujutatud jäämäed, koopad ja rohelus ning õitsvad lilled, need olid nagu päriselus. Nii sarnane oli kõik pärisloodusega, kus need loomad seiklesid,“ ütles ta.

7-aastasele Dašale jätsid kõige sügavama mulje jääl uisutanud loomad. Ta vist pidas neid algul päris elukateks. Igal juhul seda rõhutas ta etenduse muljeid jagades kõige enam: „Kujutad sa ette, seal suurte kostüümide sees olid inimesed! Ja nad veel uisutasid!“ Kõige rohkem meeldisid talle mammutid, õigemini „elevandid“, nagu ta neid nimetas – ema, isa ja eriti armas väike „elevandipoeg“.

Poistele jäi meelde Sidi tulejumala tants, kus ka tuleefekte oli. Tüdrukutele meeldis väga oravate tants tammetõruga. Paaril väiksemal lapsel tekkis küsimus, kus praegu sellised suured ja karvased elevandid on. Kasvataja seletusest selgus, et mammutid elasid väga-väga ammu ja nendest on ajapikku arenenud sellised elevandid, keda nüüd loomaaias näha võib. Küsimusi tekitasid ka dekoratsioonid: lapsed tundsid huvi, kas laval on päris kividest ehitatud kalju. Saatja seletas neile, et see on tehtud hoopis penoplastist või paberimassist, mis on hiljem värvitud nii, nagu see oleks kivi.

12-aastane Sofia võttis etenduse süžee ja saadud elamuse kokku nõnda: „See jutt oli sellest, et laps mamont tahtis minna magama, aga sisse lendasid linnud ja varastasid ta ära. Ema tahtis ta ära päästa, aga ei saanud, sest lind tegi emale haiget. Seal olid ilusad tantsud ja ema mamont laulis väga ilusti…“

Etendus innustas lapsi trenni tegema ja õppima

Paljudes kodudes tõdeti, et uisutamine tõusis laste seas jälle aukohale, sest neile jättis sügava mulje näitlejate uisutamisoskus – paljud õhkasid, et tahaks ka ise nii hästi uisutada osata. Kuigi lastele meeldib üldiselt niigi uisutamas käia, pole lisainnustust kunagi liiga palju. Vene emakeelega kasvataja aga arvas, et sellised kogemused innustavad ehk ka rohkem eesti keele õppimisel pingutama, sest saadi paremini aru, miks eesti keelt vaja on. Mitte sellepärast, et keegi nii ütleb või et head hinnet saada, vaid sellepärast, et siis on võimalik tänu keeleoskusele saada midagi rohkemat, näiteks meeldivat elamust.

Nataljat võlusid iluuisutajad, nende kostüümid ja muidugi meisterlikkus. Koduteel päris ta: „Kas me saaksime kuhugi jäähalli uisutama minna? Nii tahaks õppida ja proovida uisutamist siledal jääl!“ Ta teatas, et kui järgmisel päeval on kergliiklusteel libe, siis paneb ta uisud alla, sest eeskuju on nakkav.

Ka Jaana, kes on lastekülas elanud alles pool aastat, rääkis tagasiteel, et tema tahab nüüd uisutama hakata. Kodus elades tal uiske ei olnud ja ta tahaks õppida samamoodi liikuma. Ta saab aru, et kõik nõuab pikalt õppimist, kuid on positiivne: selleks, et kombinatsioonid välja tuleksid, selleks peabki palju tööd tegema.

Tatjana selgitas teistele: „Kui laval esined, siis peab igaühel oma osa hästi peas olema, nagu jääetenduses oligi. Nii kole on, kui sõnad meelest lähevad või miskit laval sassi läheb. Mina käin ka näiteringis ja püüan alati kõik selgeks õppida, sest kes tahab meid muidu vaatama tulla…“ Natalja parandas: „Pärisnäitlejatel ei lähe kunagi sõnad meelest ja laval tegevus sassi.“ Selle turvalise teadmisega vajusid lapsed vaikselt unne ja ärkasid alles koduõues.

Dmitrile aga meeldisid väga õhuakrobaadid. „Lihastrenni tuleb kõvasti teha, muidu nii tugevaks ei saa!“ teadis ta.

Päris tuli, päris jää ja päris töö päris lähedalt nähtuna

Ka tulevärk laval oli lahe, neid sädemeid pritsivaid vulkaane on ju ennegi nähtud kasvõi sünnipäevatordil, kuid see, et PÄRIS TULI oli laval, see oli midagi enneolematut, mis võttis mõne mehe lausa vilistama. Elevust tekitas ka jää katsumine – oli tõesti PÄRIS JÄÄ.

Etenduse lõpus avanes turva- ja asenduskodude seltskonnal võimalus minna lavale ja oma multifilmisõpru ja lemmiktegelasi kohe PÄRIS-PÄRIS lähedalt vaadata ning nendega koos pilti teha. Julgemad puhusid ka mõne sõna juttu, kuigi üksteisest suurt aru ei saadud. Ent mõni laps sai proovida ka oma inglise keele oskust. Lapsed said patsutada ja kallistada peagu kõiki tegelaskujusid. Oma lemmiktegelastega ühe pildi peale saamine oli laste jaoks väga oluline ja seda rõõmu ja ärevust oli näha ka veel siis, kui pildistamine juba möödas oli.

6-aastane Jasmin koges: „Ülevalt tundusid nad nii väikesed, aga all olid nad nii suured, täpselt nagu päris.“ Aga see „päris“ mõjus mõnele pisemale ka aukartust äratavalt. See 6-aastane poiss, kes nii huviga oma tiigrit ootas, seisis igaks juhuks kasvataja selja taha ja põgenes pildistamise ajaks hiiglasliku mammuti eest turvalisse kaugusse.

Näitlejate märgi kasukaid katsudes nägid lapsed oma silmaga, et esinejate jaoks oli selle etenduse andmine ikkagi raske füüsiline töö.

Nii mõnigi „Jääaja“ fänn sai endale meeneks ka kaisuka või tuledega karusselli, millega mängiti koduteel, kuni uni tuli ja „Jääaja“ muljed unenäos oma kuju võtsid.

Maailm avardub

Sellised väljasõidud aitavad kasvatajatel lapsi paremini tundma õppida ja näha neis uusi külgi, kuna kasvataja saab väiksemas ja vabamas seltskonnas tähelepanu pöörata kõigile lastele.

Teatris käimine avardab laste maailmapilti, aidates neil mõista ka seda, et kui tahetakse elus kuhugi jõuda, on vaja palju tööd teha ehk lapse puhul õppida. Ja õppimisega on nagu maja ehitamisega: kui vundament on tehtud hästi, püsib ka sellel olev maja tugevalt. Etenduse külastamine lisas lastele ka sotsiaalseid oskusi, näiteks linnatranspordiga liiklemise osas.

Üks pereema ütles, et tal on siiralt hea meel vaadata oma lapsi, kes unustavad etenduse ajaks igapäevased mured ja rõõmud, elades tegelastele kaasa. Tore on ka see, et lapsed, ka vanemad poisid, õpivad tänu sellistele kogemustele hindama ja armastama balletti ja tantsuetendusi, mis ei jää spordivõistlustele sugugi alla.

 

Triin Lumi
MTÜ SEB Heategevusfond