Ühel kenal augustilõpu varahommikul alustas ligi 150 turva- ja asenduskodude noort koos saatjatega teekonda Helsingis asuvasse Linnanmäki lõbustusparki, et saada osa lustlikust ja meeldejäävast koolivaheaja lõpureisist. Reis sai juba üheksandat aastat järjest teoks Tallink Grupi toel, kes kattis ülesõiduga seotud kulud.

Üle Eestimaa kokku sõitnud reisiliste hommik algas varakult. Laevasõidu ajal olid paljud veel unisevõitu. Nii mõnigi startis kodust kella viie paiku varahommikul, mistõttu unetunnid jäid napiks. „Ootusärevus oli nii suur, et sain öösel magada vaid kaks tundi,“ ütles üks Elvast saabunud neiu. Kuid varajane tõusmine ei vähendanud noorte entusiasmi.

„Helsingi on suurem kui Tallinn, eks?“

Reis Soome oli paljude perede jaoks esmakordne kogemus, mida oodati pikisilmi – kes oli juba meelepärased atraktsioonid internetist välja uurinud, kes teadis rääkida Helsingi ja Soome eluolu kohta. Mõned pered olid varemgi SEB Heategevusfondi toel Helsingit külastanud ja lapsed, kes olid enne Soomes käinud, võtsid laevas orienteerumisel ohjad enda kätte. Osa peresid suundus otsejoones Rootsi lauda hommikueinet nautima, teised otsustasid esmalt laevaga tutvuda ja leppisid kadumise puhuks kokku kontrollpunkti.

Kuigi oli tunda ülevat meeleolu, möödus hommikune laevasõit rahulikult. Aktiivsemad veetsid aega päikesetekil. „Vot see on vaade! Täitsa turisti tunne on!“ kostis 13-aastase poisi suust, kui vanemad kaaslased pildistasid sadamast väljumist. Mõned lapsed olid otsustanud end maiustustega hellitada laeva kaupluses, kuid kiiresti jõuti üksmeelele selles, et kõige mõistlikum on poodi minna alles tagasi tulles. Oisust pärit poiss avaldas reisi eesmärgi: „Ma pean atraktsioonidel käima, ei tea, kas on üldse aega asju osta.“

10-aastane tüdruk ja 7-aastane poiss tegid teatavaks, et nemad on juba kogenud laevasõitjad, kuid nii suure laevaga ja välismaal oldi esmakordselt. Meresõidu hirmust ei lasknud lapsed end häirida, maiustades hea ja paremaga buffet-lauast.

Helsingis ootas lapsi kolm bussi, mis sõidutasid seltskonna otsejoones Linnanmäki lõbustusparki. Üheskoos uudistati Helsingi linnapilti ja täheldati, et kohalikel lastel on juba kooliaasta alanud. Samuti jagati ootusi lõbustuspargi külastuse kohta ning arutleti, et Soome inimesed ei paistagi nii erinevad Eesti inimestest. Ühe pere noorim küsis agaralt: „Helsingi on suurem kui Tallinn, eks,“ ning jätkas Soomega seotud faktide jagamist oma perele.

„Ärge muretsege!“ ja hirmude seljatamine

Lõbustuspargi kaart nina ees ja kodus välja vaadatud karussellide asukohad teada, võis lõbus seiklus alata! Noored koos saatjatega kadusid kui võluväel erinevate atraktsioonide rüppe, iga pere omasoodu, mis lisas väljasõidule tõelise perereisi väärtuse. Ühe lõbustuse juurest teiseni liikudes oli näha naerusuiseid lapsi oma saatjaid käeotsas kaasa vedamas. Mõni pere alustas seiklust rahulikust vaaterattast, nautimaks Helsingi panoraami, mõni pere otsustas kohe kõige närvikõditavamate atraktsioonide kasuks.

Kui esialgu tuli nooremaid lapsi mõnevõrra julgustada, siis hiljem ei suutnud saatjad uskuda laste vaprust ja iseseisvust, eriti kui mõni laps otsustas n-ö täiskasvanute atraktsioonile minna. 10-aastane poiss rõõmustas pärast vikerkaarevärviliselt ümber telje tsentrifuugivalt karussellilt tulekut: „Jalad läksid pehmeks ja pea käib ringi, aga nii lõbus oli!“ Saatja tunnistas, et selline väljasõit paneb usalduse proovile, kuid lapsed on kodust eemal väga asjalikud ja iseteadlikud ning probleeme on esinenud harva. Pealegi, kuna reisil on kaasas igast turva- ja asenduskodust umbes neli last, siis on tunduvalt hõlpsam kõigil silma peal hoida ning vahetult kogetud rõõme jagada.

10-aastane Triin pajatas, et kõik karussellid meeldisid talle, aga eriti see, mis viskas kõrgele õhku: „Alguses oli hirmus, me karjusime karusselli peal olles, aga pärast oli rahulik.“ Saatja mainis, et kindlasti oli lõbustuspargis omajagu eneseületuse hetki ja tegu oli õpetliku päevaga nii laste kui ka saatjate jaoks. Kui esialgu olid lapsed kartlikud, siis hiljem julgustasid nemad hoopis saatjaid ja tõestasid oma asjalikkust. Ikka ja jälle kostis laste hüüdeid saatjatele: „Ärge muretsege!“ – ning saatjatel ei jäänudki muud üle kui lapsi usaldada ja ergutada iseseisval avastusretkel. Lapsed õppisid vabanema hirmust ja pelglikkusest emotsioone väljendada. Karussellidel naerdi ja huilati vabaduse tundest, mis saabus esialgu hirmutavate atraktsioonide seljatamisega.

Kui nooremad reisilised vältisid kõige pöörasemaid atraktsioone, siis teismelised nautisid adrenaliini ja lõbu segunemist täiega. Eriliseks lemmikuks osutus 75 meetri kõrgusele tõstev ja seejärel vabalangemise kogemust pakkuv Kingi, mis koos marukiire atraktsiooniga Ukko kujunes parajaks julgustükiks. Noormehed arvasid, et see on hea kaitseliidueelne harjutus ja enam neist keegi kõrgust ei karda.

„Aega oleks võinud rohkemgi olla!“

Vaatamata peaaegu 4,5 tunnile lõbustuspargis veedetud ajale jõudis lahkumine ootamatult kiiresti kätte. Ühe pere kõige noorem liige võttis teejuhtimise üle ning kogu pere jooksis ummisjalu ajaloolisele 1951. aastast pärinevale puitraudteele, et seal kolm järjestikust sõitu teha, millele järgnes sõit 17 meetri kõrgusel Salama raudteel.

Paljude poiste meelispaigaks kujunes Linnutee hoone, mis pakkus rännakut kosmosesse. Teema oli niivõrd huvitav, et algatas kirgliku arutelu Linnutee kohta ja poisid leidsid, et sõit läbi kosmose oleks võinud pikem olla. Sellegipoolest oli kosmoselaeva sisemust kujutav hoone vägev ja tekitas ulmefilmi kangelase tunde.

Silvi ja paljude teise tüdrukute lemmiklõbustus oli õudustemaja, kus sõideti vaguniga mööda pimedaid ruume. Põnevust ja närvikõdi pakkusid nõidade ning võlurite kujutised. 14-aastasele Silvile meeldis õudustemaja lausa nii palju, et ta käis seal kolm korda, isegi kui teised pere lapsed enam ei viitsinud.

Ühe pere noormehed otsustasid, et lähevad autodroomiga sõitma, kannatamata enam pere naispoole janunemist pööraste „pidevalt pea alastpidi“ karussellide järele. Nõnda mindigi mõneks ajaks laiali, kuid probleemideta leidsid pereliikmed üksteist taas üles; ja kõigil oli väga tore olnud. Lõbustuspargis ära kadumist ei kardetud, sest keegi perest hoidis pidevalt omadel silma peal.

Bussidesse tagasi suundudes oli nii mõnigi pere veel niiskete riietega ja kõigile oli selge, et vahetult enne lahkumist oldi sõitmas käidud Vonkaputousiga, mille kulminatsiooniks oli 20-meetrine paadiga vette laskumine. Märjad riided ei heidutanud kedagi, pigem tegi asi nalja ja taevas sillerdav päike paitas reisilisi soojalt.

Lõbustuspargist ostetud jäätist nautivad neiud ei osanud soovida midagi muud kui vaid pikemat ajaveetmisvõimalust lõbustuspargis. Neiud lugesid kokku, et nemad suutsid oma pere vedada vähemalt kahekümnele erinevale atraktsioonile.

„See oli kõige lahedam lõbustuspark üldse!“

Tagasiteel sadamasse tunti rahulolu ja mõnusat rammestust. Lapsed ei jõudnud ära oodata, et saaks taas Rootsi laua maitsvaid roogi nautida, kuid keegi ei näidanud otseselt kärsitust välja. Omakeskis arutleti, et tagasisõidul võiks rohkem laevas ringi käia ja seati end laevalemineku järjekorras esimeseks. 18-aastane Martin ütles rahulolevalt: „Adrenaliin oli toitev, kuid nüüd tahaks süüa,“ ning koos hakati genereerima humoorikaid viise, kuidas võimalikult kiiresti laeva saada.

Oodates tulid jutuks nii Titanic kui ka Estonia ning arutleti madruse ameti heade ja halbade külgede üle. Laste silmadest kiirgas siirast rõõmu uute teadmiste ja päeval kogetu üle. Ühe pere poiss õhkas tänulikkusest: „See oli kõige lahedam lõbustuspark üldse! Kindlasti tahaks tagasi minna.“

Õhtuses buffet-lauas muljetati ning jagati isiklikku kogemust kõige lahedamatest hetkedest. Noored tiirlesid magusalaua ümber kui mesilased õienektari otsinguil. Paljud kogesid uusi maitseid ja proovisid hea meelega senitundmatuid roogi. Väike Triin tunnistas, et on tõeline maiasmokk ning alustas õhtusööki jäätisega. Pärast kerget soolast rooga lubas Triin saatjale, et naaseb lauda mõistliku koguse magusaga. Oma lubadust ta pidas ja pakkus kõikidele lauanaabritele lahkelt beseeküpsiseid: „Ise valisin!“

Olenemata vanusest valisid lapsed omale söögipoolist ise ja vaid mõnel üksikul juhul manitses saatja, et karastusjookidega ei liialdataks ning enne võiks ikka praadi süüa. Vaatamata väsimusele olid kõik lapsed abivalmis ja viisid harjumuspäraselt ise oma nõud lauast ära. Samuti polnud keegi ihne jagama oma toitu, kuigi laud oli lookas. Eriti hoiti lastega kaasas olnud saatjaid, kellele pakuti pidevalt koogi ja kohvi toomist. Tegu oli kindlasti iga reisilise jaoks erilise väljasõiduga, sest kui muidu tegelevad turva- ja asenduskodude vanemad keskmiselt kümne lapsega, siis seekord said saatjad tõelist kvaliteetaega veeta väiksemas pereringis.

Kustumatud elamused välisreisilt ja rahaga arvestamine

Lapsi vaimustas laevasõidul mere nägemine: paljud turva- ja asenduskodude lapsed on pärit sisemaalt ning merd nähakse väga harva. 7-aastane Marcus oli mures laeva uppumisohu pärast ning leidis, et tema sõidaks parema meelega rongiga Soome. Väikese uppumisteoreetiku müts võttis aga jutuvada vältel tuule alla ja sulpsatas merelainete keskele. Marcus konstateeris kindlalt, et enam ei lähe ta kunagi laevale mütsiga.

Lõbustuspargi külastus Helsingis õpetas lastele raha väärtuse erinevust Eestis ja välismaal. Fondi poolt sai iga laps lisataskurahaks kolm eurot. Ühe pere lapsed jõudsid arutluse käigus järeldusele, et ilmselt on Soome hinnad kõrgemad kui Eestis, sest seal on ka palk kõrgem. Teise pere lapsed arutlesid praktikavõimaluste üle Soomes ja arvasid, et väliskogemus tuleb kindlasti kasuks, kuid hea meelega seoks end siiski pikaajaliselt Eestiga. Tänu fondi toetusel toimunud väljasõitudele on noortel Soomega vaid positiivsed kokkupuuted.

Mõned lapsed olid ise varem raha kogunud ja selle reisile kaasa toonud, et laevalt kommi ja lõbustuspargist jäätist osta, kuid keegi ei jäänud põhjendatud ostudest ilma raha nappuse tõttu: „Taskuraha nuiamise peale ei anna, aga kui laps pakub ise, et teenib selle hiljem välja või kogub ja maksab tagasi, siis ei jää ükski arukas ost raha taha. Laste jaoks on oluline, et saaks midagi ise soetada. See annab hea iseseisva majandamise kogemuse ja pakub ainest hilisemaks võrdluseks Eesti ja Soome hindade vahel,“ selgitas üks pereema.

Kuigi lapsed kogesid reisi tasuta, ei jäänud neil märkamata pardakaartidel märgitud hommiku- ja õhtusöögimaksumus. Tõdeti, et reisimiseks on vaja raha koguda, kuid sellised värvikad elamused on igat summat väärt.

Tallinnasse saabuti päikeseloojangu saatel. Aleksander oli õnnelik, et tal õnnestus jäädvustada oranži-roosakirju päikeseloojang pildile. Lapsed olid kindlad, et öine uni tuleb eriti magus, sest lõbus ja emotsiooniderohke päev väsitas korralikult ära.

Reis lõbustusparki pakkus kustumatuid elamusi igale reisilisele. Kuidas saaks mitte pajatada teistele vägevast vaheaja lõpureisist, mis kätkes endas elamusi taeva all Helsingi panoraami imetledes ja kõrgusekartuse seljatamist, lõbusalt märjaks saamist atraktsioonil, seiklust läbi kosmose ning närvikõdi õudustevagunil. Laste õnnelik naer, vaimustus ja julgustükid käsikäes – see kõik jättis reisist osa saanutele vaid rõõmsaid mälestusi.

Stella Raudsepp
Vabatahtlik