Sõltuvalt sellest, kas vaadata andmetele optimisti või pessimisti pilguga, pakub Eesti heategevus nii igati rõõmustavat kui ka päris nukrat pilti, millest mõlemad on tõesed, kirjutab presidendi vabakonnanõunik Urmo Kübar viimaste aastate annetamisstatistikat uurides.

Optimist saab oma vaatenurga poolt märkida, et olulisemad trendid on kasvavalt positiivsed. 2017 tähistas nõnda Eesti heategevuses mitut (järjekordset) rekordit.

Kokku annetati siinsetele vabaühendustele üle 35 miljoni euro, enam kui neli miljonit rohkem kui aasta varem. Kõik märgid näitavad, et ka peagi lõppevast tänavusest aastast võib oodata uut tipptulemust – kas ja kui palju mullune summa ületatakse, ei selgu küll enne järgmist suve, kui vabaühendused on oma aruanded maksuametile esitanud.

Umbes 40% annetustest tehakse anonüümselt – näiteks heategevusliinidele helistades või korjanduskastidesse – või siis pärinevad välismaalt. Ülejäänud 60% sisse vaadates on näha, et juba mitmendat aastat veavad annetussumma kasvu üksikisikud. Kui ettevõtete annetatav summa on võrreldes viie aasta tagusega isegi pisut vähenenud, siis inimeste annetused – kellele ju valdavalt needsamad ettevõtted maksavad praegu keskmiselt 30% kõrgemat palka – kasvasid sama ajaga rohkem kui kolmveerandi võrra.

Tubli sammu edasi tegime läinud aastal ka rahvusvahelises võrdluses, mida pakub 144 riiki uuriv World Giving Index. Küsimusele, kas viimase kuu jooksul ollakse heategevuseks raha andnud, vastas Eestis varasema 20-22% asemel seekord jaatavalt juba 27% inimestest. Maailma arvestuses tõusime sellega viimase kolmandiku algusest esimese poole lõppu. Naabritest oleme ees Lätist ja Venemaast (kumbki 21%), maas aga Soomest (39%) ja Rootsist (57%).

Igal aastal on meie suurimate annetuste saajate hulgas mõned ühekordsed “sähvatajad” – mullu näiteks Rahvuskultuuri fond 1,2 miljoni euroga, millest lõviosa moodustas Rain Lõhmuse enam kui miljoni-eurone aktsia-annetus. Üldjoontes on pilt annetajate lemmikute osas aga stabiilne.

Aastaid on seda juhtinud SOS Lasteküla, kelle mullu kogutud 2,4 miljonit eurot on siinne kõigi aegade rekord. Talle kannule on jõudnud vähiravifond “Kingitud Elu”, kellele eelmisel aastal annetati 1,8 miljonit.

Pessimist juhiks siinkohal aga tähelepanu, et mullusest enam kui 4-miljonilisest annetuste kogusumma kasvust jääbki 2,7 miljonit kolme nimetatud organisatsiooni arvele. Tõsi, optimistlikum vaade samale faktile ütleb, et raha “turul” on ning töökamad saavutavad ka tulemusi.

Laias laastus samas suurusjärgus ongi vabaühendusi – vastavalt umbes 800 ja 700 –, kellele tehtud annetuste summa läinud aastal kasvas ja neid, kellel see kahanes.

Siiski peab paika, et heategevusraha jaguneb Eestis väga ebaühtlaselt. Veidi ümardades võib öelda, et 60% heategevusrahast jaotub 6% vabaühenduste vahel, samas kui 60% organisatsioonidest jagab omavahel 6% annetatud rahast. Kolmandikul kõigist vabaühendustest, kes annetusi saavad, jääb sellest laekuv summa alla 2000 euro aastas, mille eest neilt ilmselt suuri tegusid mõne ühiskonnas olulise probleemi lahendamiseks pole põhjust oodata.

Omaette küsimus on, milliste probleemide lahendamist heategijad oma annetuste eest ootavadki. Kolm mullust suurimat annetustesaajat tegutsevad vastavalt vanemateta laste, raskesti haigete ning kultuuri eest hoolitsemisega. Eesti inimeste väidetavat usuleigust arvestades tuleb paljudele aga üllatusena, et valdkondadest troonib heategevuses kindlalt hoopis religioon, kus annetamistavad, et mitte öelda –reeglid, on kõige kindlamalt välja kujunenud.

Saja suurima annetustekoguja seas on usuühinguid koguni 44, kellele kokku annetati mullu 9 miljonit eurot. Summade poolest järgnevad neile lapsed ja noored, tervis, sport, haridus ja teadus, kultuur ning keskkond ja loomad.

Umbes pooltele läinud aastal annetusi saanud 1338-st vabaühendusest andis heategevus enam kui poole kõigist sissetulekutest, seejuures viiendikule olid need ainsaks tuluks.

Nende seas, kelle raha tuleb kas ainult või peagu ainult annetustest, on ka suuri ja tuntud tegijaid – lisaks “Kingitud Elule” näiteks SEB Heategevusfond, mitmed kogudused jt. Keskmiselt aga moodustab heategevus vaid 15% annetuste saajate – kes omakorda on ju vaid väike osa kõigist meil tegutsevatest vabaühendustest – sissetulekutest, samas suurusjärgus toodete ja teenuste müügist saadud rahaga.

Mõlemast kordades olulisemad on valdavalt maksumaksjate rahast jagatavad projekti- ja muud toetused (62%). Siin tuleb ka meeles pidada, et avalik sektor on vabakonna peamine rahastaja kõigis arenenud riikides. Aeg-ajalt kõlav ootus, et “õige” vabaühendus rahastab end vaid annetustest ja liikmemaksudest, tähendaks Eestis annetajate nappust ja keskmise annetuse vähesust arvestades meeletut tagasilööki meie vabakonna tegutsemisvõimele.

Sooline palgalõhe paistab välja ka Eesti inimeste heategevuskäitumises. Naised teevad küll 2/3 kõigist annetustest, ent kogusumma jaguneb sugude vahel juba üsna võrdselt. Kui alaealiste seas – keda on annetajate hulgas mõistagi vähe – on nii poiste kui ka tüdrukute keskmine annetus aastas 10 eurot, siis keskmine täiskasvanud mees annetab sama palju kui kaks naist. Keskmise annetaja panus oli läinud aastal Eestis 30 eurot, mis kuude peale jagatuna tähendab umbes ühe tassi kohvi maksumust Tallinna söögikohas.

Optimist mõistagi näeb siin aga suurt kasvupotentsiaali. Tõepoolest, kui arvestada, et praegune rohkem kui 35 miljonit heategevuseurot tuleb vaid umbes iga neljanda inimese ja mõne tuhande ettevõtte panustamisest, võimaldaks annetajate lisandumine Eesti vabakonda hüppeliselt tugevamaks muuta.

Inimene, kes annetaks heategevuseks 10 eurot kuus, oleks sellega juba 15% suurimate annetajate hulgas Eestis. See, kes säästaks muude kulutuste kõrvalt heategevuseks 4 eurot päevas, panustaks juba rohkem kui 99% meie annetajatest.

Selliste muutuste toimumine inimeste käitumises ei nõua erilisi eelnevaid samme seadusandluses, ehkki vabaühenduste asjalikke ettepanekuid ootab ametnike ja poliitikute töölaudadel elluviimist mitmeid. Vahetult igaühest endast sõltuv samm on aga huvi kasv heategevuse vastu nii inimeste kui ka meie vabaühenduste seas, ning viimaste suutlikkus oma tegevusi ja nende olulisust avalikkusele arusaadavalt ja kaasahaaravalt tutvustada.

Pingutada igatahes maksab, sest aktiivsema heategevuse tulemuseks pole paljalt abivajajaid paremini aitavad ning meie elusid sisukamaks muutvad vabaühendused. Annetamine teeb ka annetajat õnnelikumaks, tervemaks, targemaks ja selle tulemusel enamasti ka jõukamaks, eriti kui raha andmisele lisandub ka enda kursishoidmine toetatava ühingu tegevusega ja selles muulgi moel kaasalöömine. Kes kahtleb, tehku proovi.

Ilmus algselt Postimehes.
 

Allikas: Heakodanik.ee