14. veebruaril osales SEB Heategevusfondi eestvedamisel ja toel Tartu Maratoni lastesõitudel 1429 noore suusaspordihuvilise hulgas ka 139 last asendus- ja turvakodudest üle Eesti. Sel aastal tabasid üritusest osavõtjad kolm kärbest ühe hoobiga – läbiti eakohane võistlusdistants, nauditi veekeskuse mõnusid ja saadi suures sõbralikus suusaperes sõbrapäeva lainele.

Lastesõitudel osales lapsi ja noori 17-st asendus- ja turvakodu perest üle Eesti: MTÜ Vahtramägi Mäe-kodu, Sillamäe Lootus, Tartu Laste Turvakodu, Tallinna Laste Turvakeskus, Siimusti lastekodu Metsatareke, SA Elva Perekodu, MTÜ Maria ja lapsed Tudulinnast, Tartu Perekodu Käopesa, Tartu Koidu Keskus, Tallinna Lastekodu imikute ja puuetega laste keskus, Pärnu Lasteküla, Kiikla Lastekodu, Keila SOS Lasteküla, Haiba Lastekodu, Tallinna Lastekodu laste turvakodu, Tallinna Lastekodu Purde ja Hooldekodu peremajad.

236 uut suusakomplekti, 130 uisupaari ja 400 kelku

SEB Heategevusfondi ja Klubi Tartu Maraton koostöös said sel aastal vanemliku hooleta lapsi talvespordivarustuse soetamisega toetanud maratoonarid sõita erikujundusega rinnanumbriga. Oma panuse andis tänavu 26 suusasõpra ning veebruari alguses jõudsid Tartu Maratonil osalejate ja fondi 7000 püsiannetaja toel lasteni 236 suusakomplekti, 130 uisupaari ja enam kui 400 kelku, et lastel oleks võimalik talverõõme nautida ning aktiivsest liikumisest osa saada.

Paljud väikesed maratonisõbrad olid oma 300-meetrisele kuni 1,8 km pikkusele võistlusrajale minnes suuskadel esimest korda elus, saades vahvast elamusest suurt innustust. Sellised kogemused pakuvad lastele kuhjaga positiivseid emotsioone, aitavad unustada argipäeva mured ja sukelduda hobimaailma – kõik see aga arendab laste iseseisvust, pealehakkamist, vastutuse võtmise tahtmist ja vaprust.

Kukkumise algõpetus ja live-spordikanal akna all

Sõiduks hakati valmistuma juba mitu nädalat varem. Paljude laste senised suusakogemused piirduvad kooli spordipäevadega. Väiksemad aga polnud enne seda talve üldse suuski jalga saanudki. Nii oli juba mõnda aega igal nädalavahetusel, kui lund vähegi jagus, mitme peremaja ümber näha aktiivset suuskadel siblimist.

Kasvatajad tegid koos lastega hoogsalt iga päev suusatrenni, õpiti mäest alla laskma ning harjutati paaristõukeid ja uisusammu – juhendajateks vanemad lapsed, kes koolis on suusatamist õppinud. Üks kasvataja, kes pole kunagi suusatanud, sai laste õpetuste järgi selgeks mäest laskumise, tõdedes, et see oli väga vahva kogemus: enesetunne oli ülihea, kui ta mäest alla sõites esimest korda lõpuks püsti jäi. Lastel oli seda vaadates lõbu laialt.

Mäest laskumise, mis esialgu pisut hirmutav tundus, said selgeks peaaegu kõik ning nooremad lapsed nägid, et kukkumises pole midagi halba. Kasvataja kukkus pidevalt ja ei kurvastanud sellepärast üldse, vaid proovis ikka uuesti ja uuesti, kuni asjad välja hakkasid tulema. Iga päev, kui sealse algkooli õpilased perekodu köögi akna taha mäele laskumist tulid õppima, sättisid kodused lapsed end akna alla toolidele „live-spordikanalit“ vaatama. Koos uuriti internetist ka eelmiste aastate lastesõitude videoid ja pilte, et lastel tekiks aimdus, mis neid ees ootab.

Osa kodude lapsed said uue suusavarustusega trenni teha ligi nädal aega enne Tartu maratoni. Lapsed panid peale koolitunde meeleldi suusad alla ja sõitsid pargiringe, et Tartus oma sõidus kindlamad olla. Ühes kodus jõudsid tellitud suusad kohale eelmisel õhtul: rõõm oli suur ja varandus peideti hoolikalt oma voodi alla käeulatusse. Iseäranis suurt vaimustust uutest suuskadest tundsid ühe pere kolm pisikest Downi sündroomiga mudilast, kes sel sõbrapäeval veel suusamaratonil ei osalenud, ent kes teevad nüüd järgmise aasta üritusteks tublit trenni – esialgu harjutati toas vaiba peal suuskade jalgapanemist ja oodati pikisilmi lund.

Enne suurt suusamaratoni murdis gripilaine paraku mõned spordisõbrad ka maha ja nii jäid suusatajate read oodatust hõredamaks. Tugevamate teekond algas sõbrapäeva hommikul.

Suured ootused ja väikesed kartused

Võistluspäeva hommikul olid kõik varakult valmis: suusad näpus ja võileivad-ujumisasjad seljakottidesse pakitud, oodati kannatamatult bussi, millega Tartu poole sõitma hakata. Bussis seletasid lapsed õhinaga, kes millisele kohale tulla loodab; teised arutlesid, kuidas tuleb sõita ja kuidas mitte, kuidas jalgu kasutada ning mäest alla sõites püsti jääda. Mõni oli pisut mures selle pärast, et ei ole ammu suusatanud ega mäleta õigeid tehnikaid; mõni kartis, et jääb rumalasse olukorda, kui sõber temast mööda sõidab…

Kui mõnes peres olid kõik täis tahtmist suusasõidus mõõtu võtta, siis teised tegid tagasihoidlikumaid prognoose, ennustades endale suusasõitudel viimast kohta, laskmata end motiveerida ka tõsiasjal, et lastesõitudel on ju kõik osalejad ühtviisi võitjad. Pisemate jaoks oli oluline ruttu-ruttu rajale saada, et proovida, kuidas uued suusad libisevad, ning millelgi muul ei olnudki tähtsust! Renzo ja Reino küsisid kannatamatult iga natukese aja tagant, kui palju on veel sõita jäänud.

Mõnele lapsele oli üllatus, et Tartus on ka laululava nagu Tallinnaski. Lapsed said selle teadmiste poolest rikkamaks, et ka Tartus on pealinna omaga sarnane laululava, ainult mõõtmetelt väiksem.

Sõbralik konkurents ja lumised põlved

Ilm oli kevadiselt talvine ja igati paslik suusatamiseks. Paljud lapsed käitusid väga iseseisvalt ja teadlikult, otsides kohale jõudes ise üles registreerimispunkti, kus ütlesid oma nimed ja said kätte oma numbrid; seejärel leiti omapäi üles stardi- ja finišikoht ning suuremad lapsed panid endale ise ka numbrid külge.

Sel ajal, kui lapsed proovisid varustust ja otsisid endale sobivaid suuski ja suusasaapaid, harjutasid teised suuskadel püsimist – selle aasta lumevaene talv pole suusasõidu harjutamiseks kuigi palju võimalusi pakkunud. Mõni sai rajale kohe, mõni pidi veidi kannatust varuma. Aga sellest ei tehtud suurt numbrit, sest eks vahepeal oligi tore käia maskotte kallistamas või õhupallidega mängimas. Suuremad lapsed kasutasid võimalust oma vanad sõbrad üles otsida, et koos nendega võistlust jälgida ja muljeid jagada. Üks 9-aastane poiss sattus aga vaimustusse bussist, kust suuski laenutati, ja tema meelest oli ürituse toredaim inimene suusalaenutaja.

Iga start oli põnev, täis võistlushimu ja kerget ärevust. Iga väike peake mõtles: „Kuidas mul läheb?“ ja „Kuidas teistel minu pere lastel läheb?“ Omadele elati vapralt kaasa ja hoiti pöialt, aga ergutust jagus võõrastelegi. Kes parasjagu rajal suusatas, nägi vaeva selle nimel, et kaaslastest ette rebida. Sõbralik konkurents tingis nii mõnedki lumiseks kukutud põlved.

Kasvatajate arvates oli tore tõdeda, et mõnigi mees, kes end alguses lasteürituse jaoks liiga suureks ja lahedaks pidas ning suusaspordi peale nina kirtsutas, kurtis lõpuks, et distants jäi liiga lühikeseks ja tegelikult oleks tahtnud veel ja veel sõita. Igal juhul teenisid kõik väikesed ja suured oma diplomid ja medalid auga välja. Rõõm väikesest autasust tuli otse südamest.

Üks kasvataja kirjutas, et tõeline rõõm oli jälgida kahte nende turvakodu tüdrukut, kes olid suuskadel esimest korda, aga kellele suuskadel kogenum kaaslane jagas hea meelega oma teadmisi ja kogemusi, saades ise olla liidrirollis ning tundes ennast uhkelt ja kogenult.

Kukkumised käivad asja juurde

Kasvatajad said iga lapsega kaasa joosta ja talle kaasa elada, nii et joostud kilomeetrite hulk tuli päris kena ja lõpuks oli võhm täitsa väljas. Siit järeldus, et peab ikka rohkem trenni tegema, kuna lapsed olid suuskadel ootamatult kiired ja neile andis järele jõuda. Suuremad lapsed jälgisid ise, millal on nende kord starti minna. Väiksemaid juhendasid kasvatajad. Oma ettenähtud maa läbisid kõik ja kellelgi loobumismõtteid ei tulnud. Mõnda tuli küll vahepeal ergutada, et kui enam ei jõua, siis tulebki rohkem pingutada.

Elevust tekitas radade keskel olev mägi, sest lapsed hakkasid arutama, millisest vanusegrupist alates peab mäest alla laskma. Kuna mäeke oli üsna järsk ja laskumisele järgnes kohe kurv, pelgas mõni laps kukkumist. Kasvatajad lohutasid, et kukkumises pole midagi hullu – tõused püsti ja sõidad edasi. Lõppkokkuvõttes midagi hullu polnudki ja kõik tulid ilma vigastusteta mäest alla. Mõni jäi püsti ja mõni ka kukkus, aga eks kukkumised käivad võistluste juurde. Korraldajate poolt oli kena, et mäel seisis mitu abimeest, kes kukkunud pisikesed „suured“ sportlased jälle jalule aitasid.

Suures rahvasummas võistlemine andis võimaluse õppida arvestama ka kaasvõistlejatega. Pidi jälgima, et kellelegi otsa ei sõida ja mäest tõustes tasus arvestada sellega, et keegi võib kukkuda ja sulle otsa vajuda. Üks 7-aastane tüdruk oli suuskadel elus alles teist korda ja tal jäi puudu nii tehnikast kui ka võhmast, ent saatja ergutuste ja julgustuste saatel läbis ta vapralt raja, olles selle üle silmnähtavalt õnnelik.

Siuh! mäest üles ja siuh! mäest alla

Suurematel, kellel oma startideni jäi päris palju aega, kogunes enne distantsi paras hulk harjutus- ja soojenduskilomeetreid. Väiksemad suunati enne starti karumaskoti eestvedamisel soojendusvõimlemist tegema. Suur spordisõber Sergei (8) arvas, et aga milleks soojendada, kui tal külm ei ole. Kui jutt lihaste soojendamise vajadusest enne pingutust jättis Sergei üsna külmaks, siis tähelepanu juhtimine sellele, et kõik tõelised spordimehed teevad enne võistlemist korralikult soojendusvõimlemist, pani poisi püüdlikult kõiki harjutusi kaasa tegema.

12-aastased Jane ja Annaliise alustasid rahulikus tempos. Teel ootas neidki suur mägi, mille peal mitu korda pikali prantsatati. See tõi kaasa palju elevust: lapsed kirjeldasid pärast eredalt, kuidas taas püsti tõusti ja edasi suusatati. Samal ajal, kui tüdrukud mäge vallutasid, seisid poisid stardis joone taga, asised näod peas. Poiste start oli energilisem ja juba nad läinud olidki! Siuh! mäest üles ja siuh! mäest alla. Enne kui arugi saadi, oli finiš käes. Poisid said oma kiirusest eduelamuse. Seekordne distants oli vaid 1,8 km pikk, mis oli noortele sportlastele kui soojendusretk. Aga eesmärk sai täidetud!

Karina: „Meil oli külm, aga lõbus!“

Jekaterina kirjutab: „Me sõitsime suuskadega ühe kilomeetri ja lõpus saime ka medali. Rajal ega mujal ei kukkunud ma mitte ühtegi korda. Suusatamine oli lahe!
Mulle meeldis Tartu maratonil, kuidas kõik kukkusid ja me koos selle üle naersime. Mulle väga meeldis, kuidas Toomas kukkus näoga lumehange ja kuidas üks mees aitas mul püsti tõusta. Mulle meeldis suusatada koos teistega, sest nad olid minuga koos ja ei jätnud mind üksinda. See oli minu arust kõige põnevam päev minu elus.“

Karina lisab: „Me sõitsime koos ja kui me sõitsime mäest alla, me kukkusime ja hakkasime naerma selle pärast, et see oli väga naljakas. Meil oli külm, aga lõbus!“

Tatjana lõpetas õhetavail palgeil ja lausus: „Suusad libisesid väga hästi ja oli tore sõit. Väga mõnus oli, ära ei väsinud, aga keha läks mõnusalt soojaks.“

Anari ja Janeki eesmärk oli rada kiiresti läbi sõita ja nii nad siis rajal kihutasidki, et lõpetada esimeste hulgas. Natalja ja Ele võtsid rahulikumalt ja sõitsid mõnuga, et tunnetada seda suurt suusatajate hulka ja paljude suuskade sahinal edasi libiseda.

Rada meeldis lastele, sest nende sõnul oli seal piisavalt tõuse ja laskumisi ning murdmaadki. Kõike just parasjagu. Vanematele lastele, kes suusatamisega rohkem sina peal, tundus, et distants oleks võinud veidi pikem olla. Lihtsalt soov suusatada oli nii suur.

Võistlusrajal andsid kõik endast parima. Kui suusad hästi mäkketõusul ei pidanud ja õigest tehnikast puudu jäi, ei andnud 12-aastane Ira siiski alla ning vallutas suusamäe neljakäpukil ukerdades. Peamine oli ikka finišisse jõuda. 8-aastane Nikita pingutas lõpusirgel nii, et vahetult enne finišijoont läksid suusad sõlme ja Nikita prantsatas lumme, aga ajas end kohe püsti, et siis juba uhke naeratusega oma elu esimene suusamedal vastu võtta.

Sergeilegi oli see elu esimene tõsisem suusasõit. Suusad tõi talle viimasteks jõuludeks jõuluvana ning hoolimata üsna usinast harjutamisest oli Sergei mures, kas ta kogu pika distantsi jõuab lõpuni sõita. Julgestuseks läks peretädi Alla temaga rajale kaasa ning hoolimata mõnest kukkumisest jõuti õnnelikult finišisse.

Distantsi lõppedes olid 12-aastane Olga ja 10-aastane Anton tujust üsna ära, sest nende suusatamisoskused on veel kasinad ja rajal olles kukuti ning jäädi teistele ette – kellele see siis meeldiks! Tuju paranes aga kiiresti, kui oli ära joodud tass kuuma teed ja algas sõit söögikoha suunas.

Kuigi Renzol tulid sõidu ajal suusad jala küljest kogu aeg lahti ja ta kukkus mitu korda ning murdis suusakepi, lõpetas ta kasvataja suuskadega siiski edukalt sõidu ning oli lõppkokkuvõttes väga rahul. Väikesel Kerttul olid rajalt tulles põsed kenasti õhetavad ja naeratus näol. Tema jaoks oli see juba kolmas suusamaraton ja talle näib see tõeliselt meeldivat.

Noorte suusatajate arvates oligi kõige huvitavam mäkke üles saada ja siis sealt alla sõita – kuigi ülesronimine võinuks pisut lihtsam olla. Rada oli kenasti lumine, kuigi ümbrus oli üsna must, kiitus rajameistritele!

Kulla maitse ja kuldaväärt kogemused

Lastele meeldis väga ka see, et kõik said medalid. Medalit kaela saades tundis Sergei end tõelise võitjana. Nii mõnigi laps tundis huvi, kas medal on tehtud ehtsast kullast. Enda uskumuse kinnituseks proovisid poisid medalit hammastega. Kairo teatas, et nii tehaksegi kindlaks, kas on tegemist kuldmedaliga. Ta olevat seda telekast spordivõistlusi jälgides näinud. Ta arvas, et äkki ikka päris kuld ei ole, aga midagi sinnapoole küll. Päris täpselt ta ju kulla maitset ei teadvat ka… Igatahes, nüüd saab uhkusega panna jalgpalliauhindade kõrvale ka teise ala pealt teenitud medalid.

Kõik olid õnnelikud, et jõudsid raja läbida. Üks poiss ütles, et see oli kõige parem päev, mis tal kunagi olnud on. Pärast maratoni soovis nii mõnigi laps end juba ka järgmiseks aastaks kirja panna. Lapsi tuleb rohkem usaldada ja julgustada – nii tulevadki kogemused, tõdesid kasvatajad.

Maratonil oli positiivne atmosfäär, lapsed süstisid üksteisesse spordivaimu ning olid väga elevil. Tartu maratonil osales väga palju lapsi üle terve Eesti ja sellest ühtsustundest osasaamine valmistas lastele palju rõõmu.

Mõnele turvakodu lapsele oli see esimene kord elus suuskadega sõita – seega oli tegu erilise kogemusega ja nad olid selle spordipäevaga ülirahul. Need turvakodu lapsed, kes teistest osalejatest kiiremini sõitsid, said juurde enesekindlust ja heaolutunnet – need, kelle kogemus ja oskused veel vähesed, said aga motivatsiooni edasiseks harjutamiseks. See oli lastele suurepärane võimalus oma võimeid proovile panna ja paljud ootavad pikisilmil juba järgmist korda.

Üks kasvataja kirjutab: „Mul oli kahju ühest meie asenduskodu poisist, kes pidi meiega ka kaasa tulema, kuid hommikul enne ärasõitu siiski teatas, et see olla mõttetu üritus ja loobus kaasa tulemast. Loomulikult ei hakka ju keegi kedagi vägisi kaasa võtma. Tartus nägime selle poisi kahte venda teistest asenduskodudest, kes nii uljalt suusarajal kihutasid. Koju jõudes, kui me talle sellest rääkisime, oli ta tõsiselt kurb, et oli hommikul nii mõtlematuid sõnu öelnud.“

Sellel päeval oli osavõtt selgelt tähtsam kui võit. Kui sügisesel rattamaratonil pidasid lapsed vähemasti omavahelist võistlust, et kes kellele rattarajal „ära“ teeb, siis suusarajal võitles vististi igaüks rohkem raja kurvide, tõusude ja langustega ning kõik, kes üle finišijoone jõudsid ja medali kaela said, olidki võitjad.

Kõik osalejad said küllaga positiivseid emotsioone, tegutsemisrõõmu ja eneseusku. Ning loodetavasti õppisid sedagi, et iga pingutus on tulemust väärt. Tore oli näha, kuidas nii mõnigi laps, kes muidu ehk liigagi kergelt alla kipub andma, arvates, et ta sellega nagunii hakkama ei saa (olgu see siis mõni natuke keerulisem koolitükk vms), pani suusarajal mängu endast kõik ja rohkemgi veel. Ehk aitab see kogemus neil lastel edaspidi muudeski eluvaldkondades endast parimat anda.

Lõõgastus Aura veekeskuses

Pärast suusarajal pingutamist ja kosutavat lõunasööki siirduti juba tuttavasse Aura veekeskusesse. 13-aastane Artjom, kes aasta alguses Jurmala veepargis käis, avaldas nüüd arvamust, et see Aura on ikka üsna pisike – aga üldse mitte sellisel toonil, et see on jama, vaid pigem sellise teadja-kogenu häälega, et ma olen nüüd käinud ja näinud, millised on need tõeliselt ägedad liumäed, aga et ka siin on vahva.

Aurasse jõudes olid energiavarud taastunud ning kolme tunni jooksul kasutasid lapsed kõiki veekeskuse pakutavaid võimalusi täiega ära; kui jahe hakkas, mindi meeleldi sauna end soojendama. Vees möllates unustati konkurents suusarajal. Kaks tundi sulistamist väsitas ära küll kasvatajad, mitte aga lapsed, kes ei tahtnud kojuminekust kuuldagi.

Lapsi kodus ootavad kasvatajad olid enam kui kindlad, et surmväsinud suusatajad vajuvad uksest sisse astudes kohe vooditesse. Aga võta näpust, lapsed jõudsid veel koduõueski päevaste emotsioonide ning suusatamisest ja veekeskusest saadud energia najal ringi lipata. Mõned Tartule lähemal elavatest suusasangaritest ei pidanud paljuks veel kord suuski alla panna ja õue suusatama minna.