Jaanuaris külastasid asendus- ja turvakodude lapsed üle Eesti lavastust, mis etendus Rakvere teatri väikeses saalis ja mängiti noortenäidendit „See kõik on tema“. Pärast etendust tutvuti teatrimajaga ja kohtuti näitlejatega. Seekordse teatriskäigu oluline osa olid ka tagasiteel toimunud vestlused, milles interneti ohtude ja vanema-lapse suhete teemad üheskoos läbi arutati.

„See kõik on tema“ on mõtlemapanev lugu ema ja teismelise poja suhetest. Näidend kannab alapealkirja „Eksperiment teismelisega“ ja selles võtab üksikvanemast ema ette sotsiaalse katse, et jõuda oma võõraks jäänud pojale lähemale.

„Mis jura see on?“

Meie teatrite repertuaaris on üldiselt vähe etendusi, mis on suunatud noortele ja see näidend oli Rakvere teatril väga hea valik, kiitsid perevanemad. Ka enamik noori oli tutvustust lugedes kohe valmis teatrisse minema. Teel Rakveresse tuletati agaralt meelde, mida sellest linnast üldse teatakse.

Etendus algas ebatavaliselt ja esimene emotsioon, mille lapsed välja paiskasid, oli arusaamatus, et „mis jura see on?“. Ühe pere teismelised juhtisid kasvataja tähelepanu sellele, et laval ju ropendatakse!

Näidendi kulgedes läks noortel saalis põnevamaks, kuna loo mõte hakkas kohale jõudma. Juba näidendi alguses tekkinud küsimustest oli näha, et noortel oli väga palju äratundmisrõõmu nende endi sõprade ja võõraste suhtes, kellega nad sotsiaalvõrgus pidevalt suhtlevad.

Terve maailma ees alasti

Lugu haaras kaasa ja noorte vaatajate tunded muutusid kogu aeg: kord tundsid nad kaasa pojale, kellele ema valetas, siis omakorda emale, kes püüdis oma pojaga suhelda, teades, et see, mida ta teeb, on vale. Noored mõistsid, et ema olukord on raske ning pojale teeb haiget iga lahendus sellele olukorrale.

See etendus oli noortele heaks õpetuseks, et kõik inimesed, kellega nad sotsiaalvõrgus räägivad, ei pruugi olla päriselt need, kellena nad end esitlevad – ja võõrast ei tohi uskuda pelgalt Facebooki konto ja kirjavahetuse põhjal. Küsimusi tekitavaid olukordi, mis laval maha mängiti, sai pärast tagasisõidu ajal üle arutada.

Noored õppisid, et internetis ja telefonisõltlasena võib elus nii mõndagi halba juhtuda. Näiteks võib lähedane sõber teha varikonto ja sellega sulle teadlikult haiget teha. Samas tõdesid lapsed, et kui keegi juhtub su telefoni ära varastama või kaotad selle, siis oleksid nagu terve maailma ees alasti. Noorte sõnul nägid nad kõrvalt nüüd seda elu, mida nad iga päev elavad. Küsimusele, kas nad muudavad nüüdsest oma telefoni kasutamise harjumusi, vastasid nad siiski, et vist mitte…

„Mõnikord ei ole üldse tahtmist suhelda“

Arutelus avaldasid noored nähtu kohta arvamust. Osa pidas poisi käitumist imelikuks, teised arvasid, et ema tegu vale nime all esineda polnud õige: vanem ei tohi nii käituda ja sekkuda.

Kõlasid arvamused: „See ei ole ikka reaalne, poiss oli väga imelik. FB-s ei võeta sõbraks seda, kellel on null sõpra ja konto alles eile loodud.“ – „Poiss oli ikka väga rumal. Oma emaga niimoodi ei käituta.“

Üks noor kirjutas: „Teatrietenduse algus oli üsna segane ja ma alguses ei saanud aru, mis värk on ja miks näitlejad ei räägi omavahel, kuid natukese aja pärast mõistsin, et ema ja poeg ei saa eriti hästi läbi. Ma ei saanud siiski aru, miks ema ja poeg läbi ei saa... Minule tekitas etendus natuke kurva tunde, sest vaesel emal ei jäänud muud üle, kui neiu nime all konto välja mõelda. Minu meelest oli see natuke alatu oma poja suhtes, sest ta teadis või oleks pidanud ette teadma, et see tuleb nagunii ühel hetkel välja ja võib lõppeda väga kurvalt. Etendus oli väga põnev ja kaasahaarav, kindlasti soovitaksin seda ka oma sõpradele ja läheksin iga kell uuesti vaatama.“

Eva ütles, kohati võis ka iseennast ära tunda: mõnikord ei ole üldse tahtmist suhelda kellegagi, kui siis ainult ühe sõbraga interneti teel.

Noored märkisid, et tänapäeval on hea teatris käia ka siis, kui keelt ei oska. Selle etenduse puhul said soovijad venekeelset tõlget lugeda tahvelarvutitest, kust see jooksis üheaegselt laval näitlejate poolt välja öelduga.

Kas ema tegu oli õige?

Lastel oli, mida pärast etendust mõelda ja mille üle tagasiteel arutleda. Kuna seekord käisid teatris suuremad lapsed, siis sai rääkida teemadel, mis just neile sobisid. Vanematega suhtlemine on paljudele turvakodus elavatele noortele haigettegev teema ning seetõttu oli kasvatajal vaja rohkem etenduses toimunut ümber jutustada ja selgitada.

Kasvatajad arutlesid koos lastega, kas ema tegu oli õige. Lapsed arvasid, et ei olnud, ja kui ta selle libakonto loonud oli, oleks pidanud suhtlemise õigel ajal lõpetama. Arutleti veel suhete üle: kui mingil põhjusel on inimesel raske lähedasele oma emotsioone, mõtteid ja tundeid avaldada, siis internetis suheldes kaob kogu pinge ja saab takistamatult kõik välja öelda. See on ohtlik juhul, kui inimene, kellega räägitakse, on pahatahtlik – igaüks võib endale internetti konto luua ja mängida keda iganes.

Loo lahtise lõpu kohta lootis enamik noori, et ema ja poeg leppisid lõpus ära, kuigi lavastaja jättis lahenduse vaataja otsustada.

Peegeldus iseendast

Ühe noorte perega oli kaasas psühholoog, kellega koos jätkus arutelu tagasiteel bussis. See analüüs oli nagu etenduse jätk: noored tõmbasid paralleele oma koduga, rääkides põhjustest, miks ollakse turvakodus. Toimus nagu grupitöö ja keegi ei saanud valusat teemat käsitledes vihaselt minema joosta, sest oldi ju bussis.

Kuna lapsed ikka jälgivad, missugused vanemad neil turvakodus külas käivad ja kuidas käituvad, siis nüüd arutelus meenutati kordi, kuidas keegi käitus ja noored ise tegid üksteisele etteheiteid või hoopis toodi vanemate puhul välja positiivseid jooni.

Ühel 15-aastasel noorukil, kes väitis, et on teatris esimest korda, oli eelarvamus, et teater on igav, aga selle etendusega koges ta positiivset elamust.

Turvakodu lastele oli see üritus „kaks ühes“ sündmus: väljasõit + teater. Mõned lapsed olid kohe nõus teatrisse minema, mõne puhul tuli selgitada, et lähed, vaatad ja pärast arutatakse nähtut. Esialgu on ju noorel, kellel positiivne kogemus teatrist puudub, lihtne öelda, et ei tahagi teatrisse, vaid pigem lihtsalt õue jalutama. Pärast seda etendust olid emotsioonid laes: kui sa näed lavalt peegeldust iseendast, mille selgitab täpselt lahti pärastine vestlusring, siis kõnetab see tunduvalt rohkem kui iganädalane vestlus.

Kui sul on mure, siis räägi lähedastega!

Rakvere teatri väikeses majas polnud paljud lapsed varem käinud ja nad jäid teatrikülastuse ning etendusega väga rahule. Pärast etendust kohtusid noored näitlejatega, kes rääkisid lavastuse valmimisest ja jagasid autogramme.

Tore oli ka ringkäik Rakvere teatrimajas. Näitlejatel oli suur garderoob ja väga palju riideid erinevate etenduste jaoks. Pähe sai proovida vahvaid parukaid ja „Mõmmi ja aabitsa“ tegelaste maske. Maskides tehti ka pilti. Ringkäigul räägiti palju huvitavat teatri ja näitlejate ning näitlejate pingelise töö kohta. Seinal oleva foto järgi tundsid noored kohe ära „Kättemaksukontori“ Tiidu.

Etendus meeldis ennekõike sellepärast, et seal räägiti õpetlik lugu. Kõlama jäid mõtted: kui sul on mure, siis räägi oma vanemate või teiste lähedaste inimestega; ja ära suhtle inimesega, keda sa ei tea ja kellega sa ei tunne ennast turvaliselt. Näidend juhtis tähelepanu interneti ohtudele ja pani nii mõnegi lapse ka enda arvutikäitumisele mõtlema.