Igal hommikul sõidab Triin Tallinna lähedalt tööle ja kooli koos oma viie lapsega, kes on nagu oreliviled vanuses 6, 8, 10, 12 ja 14. „Olen saanud aru — sellest räägib meie pere kogemus –, et kui nad õhtul kell üheksa kõik ei maga, siis on hommikud kaoses.”

"Oleksin tahtnud lindistada laste tänast omavahelist sõnelust autos, kus kinnastest said laskerelvad ja sõnadest mõõgad, ning mis pehmelt väljendades kõlas teineteise suunas umbes nii, et üks on ise loll, teine ei taha kolmandat siia perre ja neljas teadis, et viies teeb alati nii, esimene nimetas esiakent vaid tema omaks jne. Ja need polnud mitte kaks last omavahel tülitsemas, vaid kõik viis korraga, läbisegi. Kui ma mõnel hommikul püüan laste suhteid puhverdada, siis täna ma hoidsin lihtsalt vaikides kahe käega roolist kinni ja niiviisi me need 45 minutit, sõnadega sõjas, sõitsime,“ kirjeldab SEB Heategevusfondi juht Triin Lumi oma päeva tormakat algust selgitades ühtlasi, miks ta meie kohtumisele pisut hilines.

„Kui ma mainin, et mul on peres viis last, saan enamasti tagasisidet, et küll ma olen tubli ema. Mul on raske seda „Tubli“ silti vastu võtta. Mõtlesin täna sõites, et kui ma avaldaks oma Facebooki seinal laste omavahelise sõneluse, siis mis küll lugejatega juhtuks — kas nad tarduks ega julgeks enam midagi öelda, ja äkki ma polekski siis enam see tubli ema; või küsiks nad, et miks ma autot kinni ei pidanud ega sekkunud; või tekiks neil hoopis äratundmismoment: „Ahaa, meil on küll tagapingil ainult kolm last, aga jutt on nii mõnelgi hommikul sarnane,“ jätkab ta.

Kui kõigil teistel paistab kogu aeg ilus elu olevat

„Sageli, kui näen sotsiaalmeedias teiste ilusaid postitusi, saan aru, et see on kuvand, mida inimesed loovad. See ei pruugi olla päris elu. Olen mõelnud, et tahaksin leida ühel päeval mõne naisteajakirja esikaanelt sellise naise, keda varasel hommikutunnil lapsega bussi esiistmel näha võib või kellega saab kohtuda õhtuti trollis, kus ta tasakaalu hoidmiseks käsipuust kinni hoiab, samal ajal teises käes toidukott ja jala ümber väikelaps. Naist, kellel on kortsud ja väsinud, retušeerimata silmad. Võimalik, et seda ajakirja ei müüda samas mahus nagu ilusa kaanepildiga väljaannet, aga tunnen aina enam, et on aeg rääkida päris asjadest. Ka ise ütlen alati, et meie pere perepildid on lavastus — me ei seisa kodus puhastes triiksärkides, pilgud samasse suunda pööratud, vaid oleme enne klõpsu tegemist katnud kinni plekid kleidil, ajanud kommidega ära ostes lapsi naerma ja lükanud selja rohkem sirgu kui tavahetkedel seda jõuaks.“

"Kui näen sotsiaalmeedias teiste ilusaid postitusi, saan aru, et see on kuvand, mida inimesed loovad."

„Kui kõigil teistel paistab kogu aeg ilus elu olevat, siis kuidas tunnevad end seejuures need, kel samal ajal on suhe lahkuminemise äärel? Kui kõigi sõprade lapsed on viielised, siis mida tunneb ema, kelle laps vaevu järgmisesse klassi üle viidi või ülikooli ihaldatud erialale sisse ei saanud? Usun, et ilusa elu mudeldamise kõrval on peidus nii mõnedki ohukohad. Ega sõltuvuste-, depressiooni- ja suitsiidinumbrid ei tule ju kuskilt õhust, vaid elust enesest. Olen isegi olen tundnud läbikukkumise tunnet, ja küsinud, et kas ma olen ainuke ema maailmas, kelle viis last autos käituvad nagu kassid ja koerad isekeskis,“ mõtiskleb Triin (sotsiaal)meedias klantselu kujutamise tagajärgede üle.

Teekond lapse kaotusest heategevusfondi juhiks

Triinu lapsepõlveunistus oli saada arstiks, aga peale kolme aastat arstiteaduskonnas jättis ta õpingud pooleli. Igatsus selle lõpetamata jäänud loo järele on ta sees omal moel tänini alles. „Mu töö SEB Heategevusfondi juhina on arsti tööga natuke sarnane, lihtsalt selles on vähem skalpelli ja ravimeid, aga eesmärk on sama — et laste homsed valud oleksid väiksemad ja et nende toimetulek iseseisvas elus oleks suurem,“ ütleb Triin, kes on lisaks õppinud sotsiaaltööd.

Oma perest rääkides toob Triin alati välja, et tal on kodus viis elusat ja tervet last, aga lahutamatu osa ta pereloost on ka kuues ehk järjekorras esimene laps, kes sündis eluta. Kui SEB oma loodavale heategevuslikule fondile juhti otsis, oli Triin peale esimese lapse kaotust alles hapras olekus, aga konkursile ta sattus ja selle ka võitis.

„Mõnikord takkajärgi ikka imestan ja olen samal ajal tänulik, et ma tollal üldse julgesin uuele tööle „Jah!“ öelda. Üsna kurb oli veel oma leinaprotsessis sees olles käia turvakodudes, kus olid kinnised uksed, mille taga väiksed lapsed,“ meenutab Triin 15 aasta tagust aega. „Usun, et omal moel oli see minu leinatee lahutamatu osa, et mitte minna oma valuga lukku, vaid kohtuda teiste lugudega ja seeläbi teistele toetust andes ise tuge saada,“ mõtiskleb ta. Täna töötab Triin nende laste heaks, kes ei saa elada oma päritoluperes.

Annetuste mõju ja laste muutuste lood innustavad

Heategevusfond, mida Triin veab, on mittetulundusühing, mille looja ja suurtoetaja on SEB, aga mille veel suuremad toetajad on eraisikutest annetajad, keda on praegu kokku 7000 ja kelle toel saab kokku 2/3 fondi eelarvest. Fondi aastaeelarve on ligikaudu 400 tuhat eurot.

„Annetamine ei ole ainult raha andmine — oma panuse kaudu saavad annetajad osa ka laste lugudest, millega nad muidu kunagi kokku ehk ei puutukski,“ selgitab Triin. „Annetaja mitte lihtsalt ei aita kedagi, vaid laiendab samal ajal ka enda maailma. Ta panustab lastesse ja lapsed panustavad oma lugudega vastu, rikastades nii mõlema poole elusid, ja seda mitte ainult praeguses hetkes, vaid ka tulevikus — need lapsed, kui nad on saanud väärtusliku hüppelaua, panustavad ühiskonna liikmetena omakorda kunagi meisse.“

Klaveril peab olema palju klahve, muidu ei sünni muusikat

„See panustamine ei ole kindla „tootlusega“, et kui sina annetad näiteks 10aastase Toomase heaks 10 eurot, siis poiss käib kolm korda nädalas jalgpallitrennis ning lõpuks saab temast Eesti koondise esimängija. Seda me lubada ei saa, garantiisid ei anna,“ selgitab Triin ja jätkab metafoorses klaveriklahvide keeles: „Annetaja annab lapsele justkui klaveriklahve juurde. Näiteks „Juba linnukesed“ loo jaoks on vaja 4–5 klahvi. Mäletan oma lapsepõlvest väikest punast „Pille“ klaverit, millel sai selle kõigile tuntud meloodia maha klimberdada. Aga kui maestro mängib seda pala suurel tiibklaveril, siis ilmselgelt on sel hoopis teine kõla. Kui me anname lastele elus klahve juurde, siis see elu, mida nad elada saavad, võib olla hoopis teise kõlaga. Seega saab Toomas ühe annetaja abil oma ellu ühe klahvi juurde. Ja kui teise annetuse toel saab ta minna teatrisse, lisaks lava taha ekskursioonile ning kohtuda näitlejate võlumaailmaga, siis on see veel üks lisaklahv.“

„Kui ma mõtlen meie fondi sihtrühmaks olevate laste päritoluperede ja sealt kaasa saadud klahvide kui toimetulekumehhanismide peale, siis sageli on neil lastel „päranduseks“ kaasas klahvid, millel kõlavad vägivald, sõltuvused ja hoolimatus. Fondi toel saame aidata neid mustreid üle kirjutada, mudeldada lastele elutervemaid valikuid nagu sport, haridus, kultuur ja toetavad suhted,“ lisab Triin ja nendib: „Mida rohkem toimetulekuklahve meie klaveril on, seda rikkam saab olla me elu. Kui kasutame keerulistel eluhetkedel alati ainult ühte klahvikombinatsiooni, siis on suur tõenäosus, et otsime väljapääsu depressiooniravimitest või sõltuvussuhtest.“

Oleme ju kuulnud sellist väidet, et mis neil lastekodulastel viga — riigi rahadega on ehitatud neile kodud, mis paremadki kui mõnel teisel, ja vaata kui palju nad teatris saavad käia?

„Ma ütlen selle peale, et see klahvide- ehk rikastavate kogemuste rohkus on ainuvõimalik tee, sest see vundament, millele need lapsed oma elud üles ehitavad, on kordades hapram, kui nende laste oma, kes päritoluperes elavad,“ vastab Triin ja toob näite: „Me elame perega majas, mis metsa ääres, aga ma ei ole kordagi elus oma lastega seenel käinud. Seenel käib nendega minu 92-aastane vanaema! Ning isaga teevad nad teisi asju, vanaisaga kolmandaid, tädiga neljandaid jne. Minu laste vundament on juba tänu meie perevõrgustikule kordades tugevam kui nende laste oma, kes elavad institutsionaalsel asendushooldusel ehk lastekodus,“ vastab Triin.

„Ka asenduskodus elavate laste ametivalik, mida nad lähemalt teavad, on sageli märksa kitsam — sinna kuulub lastekaitsetöötaja, õpetaja, politsei, sotsiaaltöötaja, perevanem ja asenduskodu juhataja. Fondi projektide abil on võimalik seda kogemuste ja kokkupuudete ringi laiendada,“ loodab Triin, kelle ülesanne fondi tegevjuhina on nende kogemuste jaoks raha leida ja projekte ellu kutsuda.

„Kui me fondiga alustasime, tegime peamiselt koostööd turvakodudega, mis olid kohalike omavalituste rahastada. Neil olid väga erinevad võimalused ja valikud,“ meenutab Triin. Esimestel aastatel panustati annetajate toel palju käegakatsutavatesse asjadesse, näiteks ehitati valmis laste mänguväljakuid või remonditi ära spordisaale ja eluruume,“ meenutab Triin.

„Lapsed ei kasva üksi, nad vajavad meiega kontakti“

Kümme aastat tagasi, kui turvakodude seinad olid justkui juba värvitud, hakati fondis rohkem mõtlema sellele, mida lastega koos teha. Broneeriski fond siis 400 pääset Estoniasse „Lumivalgekese“ etendusele ja Triinul hing rõkkas sees, kui ta neid pileteid lastele ja perevanematele hommikul jagas. Lapsed tulid, tutid peas ja lipsud ees, suurte bussidega teatrisse ja Triin rõõmustas, et vaat kui palju lapsi saab ühe toreda kogemuse tõttu rikkamaks. Väga paljud neist ei olnud ju kunagi käinud ei rahvusooperis balletti vaatamas ega teatriski.

"Kui me täiskasvanuna ei leia terve päeva jooksul aega laste emotsioone jälgida ega nendega kontaktis olla, peegeldustest osa saada, siis ei ole mõtet teatrisse tulla."

Mõned kuud hiljem ühelt perevanemalt tagasisidet küsides kuulis Triin enda üllatuseks, et perevanem polnudki leidnud aega lastega teatris nähtu ja kogetu teemal vestelda, sest päev olevat olnud väga pikk ja kojusõit väga väsitav. „See puudutas mind väga. Mõtlesin, et kui me täiskasvanuna ei leia terve päeva jooksul aega laste emotsioone jälgida ega nendega kontaktis olla, peegeldustest osa saada, siis ei ole mõtet teatrisse tulla,“ meenutab Triin, kelle maailm tol hetkel natuke kokku varises.

„Me ju kasvame kontaktis. Lapsed ei kasva üksi, nad vajavad meid, et me aitaks maailma nende ümber mõtestada,“ ütleb Triin, kes peale seda vahejuhtumit hakkas rohkem tähelepanu pöörama mitte mõõdetavatele numbritele nagu 400 piletit, vaid sellele, kuidas jõustada lapse ea- ja võimetekohast arengut ning kontakti perega.

Uus fookus: jõustada lapsi ja perevanemaid peredena toimima

Fond broneerib endiselt lastele ja peredele pääsmeid ning korraldab perepäevi ja väljasõite, aga Triin rõhutab nüüd üleskutset tehes alati: „Tulge perena ja mõelge sellele, kuidas see päev jõustab teid isekeskis paremini toimima, leidma omavahel kontakti, looma traditsioone ja ühiseid väärtusi.“

Ka õppestipendiumid, mis suunatud asenduskodudes ja hooldus- ning eestkosteperedes kasvavatele 15–25aastastele noortele, ja hobistipendiumid, mis mõeldud neile lastele maast madalast peale, toetavad laste arengut ning annavad võimalusi tavaperega sarnasemalt toimimiseks.

Kolmas suund on asenduskodude perede toetamine nende endi valitud eesmärkides. Näiteks peremaja väljasõit, kultuurireis, metsamatk, spordivõistlus või miski muu, mida pere ühiselt kogeda soovib. Kõik lapsed unistavad vaheajal talverõõmude nautimisest, suusakeskuses või veepargis käimisest, huvitavatest väljasõitudest — igal lapsel peab olema võimalus maailmapilti avardavaks ekskursiooniks või huviretkeks, et ka nemad saaksid kooli minnes rääkida klassikaaslastele põnevaid lugusid oma tegemistest.

„Olen 45aastane ja endiselt oma vanemate järelhoolduse teenusel“

„Sotsiaalvaldkonnas kasutatakse asenduskodu ehk vana nimega lastekodu kontekstis tihti väljendit „teenusel olema“. Mulle teeb valu, kui kuulen täiskasvanuid ütlemas, et noor läheb „teenuselt ära“ — saab täiskasvanuks ja läheb iseseisva elu peale. Eriti siis, kui ohatakse kergendunult, et probleemne noor läheb „teenuselt ära“ iseseisvasse ellu. Sellega ju probleem ei lahene ja see noor inimene hakkab oma keerulise looga meie kõrval edasi elama,“ mõtiskleb Triin.

„Mina olen 45aastane ja endiselt oma vanemate juures järelhoolduse teenusel, kuigi elan oma perega nendest 100 km kaugusel. See tähendab, et väga sageli selleks, et ma saaksin teha oma tööalaseid väljasõite või midagi muud ilma lasteta, vajan ma väga oma vanemate toetust. Teinekord on see isegi rahaline tugi olnud, mida mu ema on andnud näiteks laste huviringide eest tasumiseks. See on see „teenus“, mida me saame jätkuvalt oma päritoluperedest, aga millest lastekodus kasvanud noor hilisemas sageli elus ilma jääb,“ lisab ta.

„Kas me inimestena vajame teenust või suhet?“ küsib Triin ja vastab ise: „Loomulikult vajame me suhet, sest ainult see toidab meie hinge päriselt. On oluline, kuidas me midagi nimetame — kas me osutame noorele teenust või oleme temaga suhtes, mis on oluline nii talle kui ka meile endile.“

„Meil on stipendiaate, kes on fondi stipendiumi saanud pea kümme korda. See tähendab, et noor on oma haridusteed fondi toel jätkanud, saanud bakalaureusekraadi ja läinud edasi magistriõppesse või omandanud kokaameti kõrval ka kondiitri- või mõne teise kutse. Meil on paljude oma noortega pikaajaline suhe. Isegi kui nad on asenduskodust lahkudes jätnud kooli pooleli, saame olla neile kuni 25. eluaastani toeks, kui nad otsustavad oma katkenud haridusteed jätkata. Me ei anna oma stipendiaatidele ainult raha, vaid peame oluliseks ka suhet nendega. Tunneme laste ja noorte vastu huvi ning õppestipendiumi kõrvale loodud karjääripäevade programmi abil aitame neil tulevikku mõtestada, saada uusi teadmisi rahatarkuses, elukutse planeerimisel, vaimse tervise hoidmisel ja suhete loomisel.“

Jõulusoovide puu

„Meie jõulusoovide puul on igal aastal 700–800 lapse soovid. See on projekt, mida oleme vedanud 13 aastat järjest. Alguse sai see asenduskodude juhtide jutust, et jõulude ajal toovad head inimesed neile väga palju asju, aga keegi ei küsi lastelt ja perevanematelt, mida nood päriselt vajavad. Otsustasime pöörata annetaja mõtte „Mina tahan anda“ küsimuseks „Mida sa vajad?“. Et me heategijatega ei annaks vaid seda, mida meie tahame anda — palju komme ja toredaid asju. Jõulusoovide projektis saavad lapsed ise kirjutada jõuluvanale, mis on nende ootus ja vajadus. Ja jõuluvana tõi jõulupakis selle, mida laps oli soovinud,“ räägib Triin.

Asendushooldusel elavate laste soovid ei erine tavaperede laste soovidest. Nii on läbi aastate olnud populaarseim kingisoov kõrvaklapid, mis omakorda räägib privaatsuse vajadusest — kes siis ei tahaks suures peres elades aeg-ajalt vaikust ja iseenda mõtetega olemise võimalust? Teiseks sageli jõuluvanale kirjutatud kingisooviks — seda just murdeealiste tüdrukute seas — on suured pehmed mängukarud. „Ka selle kingi tähendus on mõistetav — kaisukaru soovi taga võib olla läheduse- ja kontaktivajadus,“ selgitab Triin.

Mõtestatud soovi väljendamine jõuluvanale on Triinu meelest edasises elus väga kasulik oskus, see on nagu elu esimene motivatsioonikiri, kus laps väljendab, mida ja miks ta soovib ning kuidas see aitab kaasa tema unistuste täitumisele. Talle meenub ühe väikese poisi kiri:

„Armas jõuluvana! Sulle võib tunduda, et ma olen natuke tüütuks muutunud, kordan ju ennast, sest ma eelmine aasta küsisin sama asja, aga mulle lihtsalt nii väga meeldib jalgpalli mängida ja ma tahan trennis edasi käia. Ainult et mu jalg on vahepeal kasvanud. Seepärast küsin uuesti — kas ma saaksin omale jalgpalliputsad? Mu vanad putsad jäid väikseks, need ma annan edasi sõbrale jalka mängimiseks.“

„See ei tähenda seda, et 5-aastane poiss, kes tahab kallurautot, peaks tõotama, et temast saab tulevikus autojuht,“ muigab Triin ja lisab „Aga võib-olla selle poisi vanaisa oli kallurijuht ja ta tahab olla oma mängudes teema moodi.“

Kapuuts peast: kuidas suunata last huvitegevuse juurde?

Kuidas suunata last huvitegevuse juurde, kui laps tõmbab kapuutsi pähe ja ütleb, et teda ei huvita miski ja ta ei viitsi? Mida saab täiskasvanu teha, kui tundub, et last huvitab ainult söök laual ja helendavad ekraanid? „Kapuuts läheb noortele sageli pähe siis, kui kapuutsi all peituvas maailmas all on palju hirmu, jäämäe all olevaid tundeid ja ebakindlust. See, kas kapuuts lapse peast ka peast ära tuleb, sõltub suuresti sellest, kas ja kui palju täiskasvanu tahab ja oskab noore sees olevat hirmu kuulata, mõista, peegeldada ja ärevust maha võtta,“ vastab Triin.

Ta toob näite: „Mõned aastad tagasi korraldasime ühes asenduskodus loodusfotograaf Remo Savisaare juhendamisel kootöös Nokia ja National Geografic’uga pildistamise töötoa. Üks asenduskodu noor sai seal omale uue Nokia telefoni, millega pilte teha. Märkasime, et telefon seisis kogu selle aja laua nurga peal, noor ei tihanud seda puutuda. Ühe traumaterapeut ütles seda lugu kuuldes, et uudishimu kuulub turvalise maailma juurde. Kui ma mõtlen lastele, kes ei saa elada oma päritoluperes, siis võin vaid aimata, kui palju seal on teadmatust ja muutusi, ebakindlust homse ees. Me ei saa panna selle eest vastutust lastele.“ Triin on veendunud, et see on täiskasvanute roll tekitada lastes huvi hariduse, uute oskuste ja kogemuste vastu. Tema sõnutsi on kogemus väärtuslik ka siis, kui huviring on pooleli jäetud, sest see annab omakorda uue, loodetavasti sobivama valiku tegemise võimaluse.

„Laps ei võta kapuutsi peast, kui me talle seda ütleme. See, mis aitab kapuutsi peast võtta, on toetav ja mõistev suhe. Meile on sageli täiskasvanuna omane hakata nõu andma, aga kordades suurema väega on see, kui me hakkame lapsega kontakti looma, teda kuulama, aktsepteerima tema valikuid. Las laps proovib erinevaid huviringe või -koole, neid võib käsitleda erinevate klahvidena tema toimetulekuklaveril. Mitte iga juhendaja või treener ei pruugi lapsele sobida, aga toetav ja motiveeriv suhe treeneriga on tähtis, ehk isegi tähtsam kui uued oskused, mida spordisaalis või käsitööringis omandada saab,“ selgitab ta.

Ise millestki innustudes oleme lastele eeskujuks

Triinule tuleb meelde pereterapeudi jagatud näide, kus üks ema oli tulnud lapsega nõustamisele, probleemiks lapse arvutisõltuvus. Terapeudi soovitus emale kõlas nii: „Mine mehega kööki ja hakake mängima lauamänge. Pange isegi köögi uks kinni.“ Ja see lauamäng, mida nad siis kodus köögis mehega mängisid, oli nii haarav, et naersid ja lõkerdasid seal mitu õhtut järjest. Ei läinud nädalatki, kui see poiss, kel suur sisemine tung arvutimänge mängida, oli köögi ukse taga ja siis juba koos vanematega mängu sees.

„Lapsed kaovad arvutisse ja telefoni siis, kui neil on meiega mingil põhjusel kehv olla. Arvuti aga annab edukogemuse (seal on ju mängudes erinevad skoorid), kuuluvuse (seal on sõbrad) ja arengutunde (ma saan paremini, kiiremini) — see on ju see, mida me inimestena kõik vajame ja seda arvutimängude loojad ka väga hästi teavad. Tegelikult vajab aga laps suhet. Pole mõtet esimese asjana keelata lapsele arvutimänge, vaid mõelda, mida saame lapsega suhtes olles selle asemele pakkuda,“ arutleb Triin.

„Lapsed saavad arvutimängudest aseainet sellele, mida me kodudes ei oska tihti pakkuda. Sõltuvus arvutist ja ka ainetest saab tekkida tühja koha, igatsuse või valu peale,“ tõdeb ta.

Me vajame mammutit

Triinu hoiab ree peal tema töö mõju ja tähendus. Teda köidab suhe ja kontakt lastega, kelle heaks ta töötab. „Mul on oma isikliku lapse kaotusekogemus, aga mina olin selle valuga silmitsi seistes täiskasvanu ning mu ümber oli toetav perering, tohtrid, nõustajad ja sõbrad. See kaotusvalu ei lähe kunagi üle, aga ma olen õppinud sellega elama. Olen palju mõelnud asenduskodudes kasvavate laste traumakogemuse ja kaotusvalu peale. Võin vaid vaevu aimata, mida see tähendab, ja milline on see kurbus asendushooldusel elavate laste hingedes. Omal moel on mu tänane kodu nii suuruse kui ka suhete intensiivsuse mõttes üsna asenduskodu sarnane, aga oluline vahe on see, et minu lapsed pole traumakogemusega,“ räägib ta.

Psühholoog Tiina Saar-Veelmaa on öelnud, et me kõik vajame mammutit oma töös. Vanasti läksid mehed metsa ja tulid sealt mammutiga tagasi, aga tänapäeval asendab mammutit tähendus. Ükskord küsiti ühelt telekommunikatsiooni ettevõtte töötajalt, kes päevast päeva telefoni emaplaate kokku tinutas, et mis see mammut tema jaoks on. Ja see mees vastas: „Kui ma teen oma tööd täpselt, siis on nii, et kui üks mammi läheb metsa ja eksib seal ära, aga kui tal on telefon laetud, siis ma tean, et ta saab abi kutsuda. See ongi minu mammut.“

„Olen selle 15 aasta jooksul näinud, kuidas lapsed kasvavad suureks ja lähevad edasi iseseisvasse ellu. Olen saanud osa ka lugudest, kus kapuuts ongi noorele pähe jäänud, liiga raske ja valus on olnud noorel tuge või uusi valikuid vastu võtta. Minu mammut on lastelt ja peredelt saadud tagasiside fondi tööle. Kontakt ja suhe nendega on see, mis mind nii käivitab kui ka siin hoiab,“ ütleb Triin.

 

SEB Heategevusfondist

Iga laps vajab turvatunnet, stabiilsust ja kodu, kust leida lohutust, abi ja toetust ka siis, kui kõik ei lähe nii nagu vaja. Ta vajab eelkõige suhet armastavate vanematega. Kahjuks on lapsi, kellele on see vaid unistus.

Tänu annetajatele saavad lapsed, kes ei ela oma päritoluperes, ellu kaasa palju toetavaid teadmisi ja kogemusi.

Fond on andnud välja üle 1500 õppestipendiumi, mis aitavad noortel iseseisvasse ellu astuda. Määratud on ligi 500 hobistipendiumit südamelähedase huvialaga tegelemiseks, korraldatud 400 meeldejäävat matka, teatriskäiku ja ekskursiooni. Kingipakki jõudnud enam kui 10 000 jõulusoovi. Tehtud enam kui 700 toetusotsust asenduskodu peredele ühistegemiste läbiviimiseks. Läbi viidud 50 koolitusprojekti asenduskodude töötajaile enesearenguks ja vanemlike oskuste arendamiseks. Korraldatud 100 karjääriloengut elluastuvatele noortele. Asenduskodu peredele on antud 175 arvutikomplekti koolitöös osalemiseks.

Infot asendushoolduse ja kasuvanemluse kohta leiab: www.hoolduspere.ee