Turva- ja asenduskodude noored ja perevanemad üle Eesti said augustis, päev enne taasiseseisvumise päeva, osa Estonia teatris etenduvast muusikalist „Viiuldaja katusel“. Huvilised tegid tiiru ka teatri lavataguses maailmas ja paljud pered nautisid sumedat suveõhtut Tallinnas.

Rahvusooperi külastamine on alati eriline sündmus! Seetõttu oodati teatripäeva suure elevusega. Kuna „Viiuldaja katusel“ pole lastemuusikal ja on päris keerulise ülesehitusega, võtsid sedakorda teatritee jalge alla suuremad lapsed ja noored. Selleks, et laval toimuvast paremini aru saada, räägiti enne ka natuke ajaloost – Nõukogude võimust ja küüditamisest.

Kuidas nakatada lapsi teatripisikuga

Enne etendust said lapsed teatrimaja vastas asuvas kohvikus harjutada, kuidas etteantud raha eest endale menüü kokku panna. Uhke tunne oli – päris kohvikus! – ise süüa valida ja nautida koos sõpradega kohvikus istumise mõnusat tunnet. 

Ühel perel oli kaasas perevanem, kes armastab väga teatrit. Loomulikult teab ta peaaegu kõike ka kuulsast muusikalist „Viiuldaja katusel“. Sestap pidas ta lastele ehedalt ja emotsionaalselt väga põhjaliku ja huvitava loengu etenduse sisust, pannes noored teatrisõbrad mõtlema selle vapustava loo süžee üle. Ühtlasi oli ta ka ise eeskujuks, kuidas teatris käituda. Võib öelda, et ta „nakatas“ lapsed teatripisikuga. Nii lihtne see ongi!

„Siis, kui ma teatris käisin“

Lapsed kirjutasid, mis neile enim meeldis ja kõige rohkem meelde jäi. Ühe tüdruku tagasiside algas sõnadega „Siis, kui ma teatris käisin“ … Aga teatrist jäid meelde ilusad kostüümid, võimsad dekoratsioonid, lavakujundus ja tantsijate osav liikumine – ühesõnaga kõik, mis teatris silmailu pakub. Need lapsed, kes lava taga ringi said uudistada, meenutasid õhinal, mis tunne oli selga proovida kaunist balletikleiti ja proovida seista balletisussidel. 

Kuna selles etenduses hargneb lahti ühe (suure) pere lugu, oli laval toimuv laste jaoks hästi mõistetav. Ilusad laulud liigutasid südant ja puudutasid hingekeeli, temperamentne tants pani kaasa elama – oli palju emotsioone, sai nalja ja vahepeal oli ka kurbust. Aga nii see ühe pere elu juba on! Oma osa elamusele lisas ka lavakujundus. Lapsed olid vaimustatud, kui lava kohal hõljus vanaema Tzeiteli vaim ja mitme meetri kõrgune Fruma-Sarah’ vaim.

Nagu illustreeritud ajalootund

Lastele meeldis väga piimamees Tevje oma huumoriga, mis ajasid lapsed naerma. Nad ütlesid, et neile meeldis piimamees ka seepärast, et tal oli julgust vanu traditsioone muuta ning lubada oma tütrel endale ise mees valida. Lapsi pani mõtlema see, et teised inimesed olid kinni ammustes tavades, mille kohaselt tüdrukud ei saanud endale ise kallimat valida, vaid pidid abielluma mehega, kelle vanemad olid talle leidnud. Noored arutasid õhinal, kuidas küll nii sai olla, sest nemad küll iialgi ei tahaks, et vanemad neile kaaslase valiksid. Kaaslane tuleb leida ikka oma südame järgi, olid kõik üksmeelselt nõus. Etendus pani lapsed teisiti mõtlema ning nad said palju rohkem teada ka vanadest traditsioonidest.

Tagasiteel arutati, mis seekord kõige rohkem meeldis. Lapsed ütlesid, et etendus oli lõbus. Meelde jäid ka paljud vahvad ütlemised. Terve lugu oli nagu illustreeritud ajalootund. Need noored, kes on seda aega juba koolis õppinud, said kaasa rääkida ka oma teadmistele põhinedes. Lisaks tavalisele õpikutarkusele oli aga teatrilaval näha veel ajastu riietust, kombeid, uskumisi ja tantse ning saada aimu kogu olustikust.