Valgas eravisiidil käinud Jõuluvana kinnitas, et kõik head inimesed saavad temalt paki ka sel aastal. Arengud inimühiskonnas on Jõulumehe sõnul aga toonud kaasa muutusi ka tema elus.

Müütilise kangelasena tuntud Jõuluvana hoiab eraelus madalat profiili ning suhtleb harva meediaga. Valgamaalasele antud eksklusiivses intervjuus soostus ta siiski enne peatselt algavat kiiret perioodi oma mõttemaailma avama.

Mis teid Valka tõi?

«Teil oli siin hiljuti selline üritus nagu ülemaaline jõuluvanade konverents, kust osa võtsin. Reisida mulle meeldib, konverentsiturism on end minu silmis ammu tõestanud. Kui tavaliselt nõutakse, et teeksin ka mingit sorti ettekande, siis siin on selles mõttes väga tore, et saab lihtsalt muljeid vahetada.

Pean tunnistama, et ega ma väljaspool jõule eriti siiakanti ei satu – kauge kant, ääremaa (naerab). Seekord mõtlesin, et võtan õige enne suuremat tralli korraks aja maha ja vaatan, kuidas siis Valgas ja Valgamaal elu käib.

Ma pole ametlikul visiidil, tulin täiesti omal käel. Lootsin siin tegelikult nii ära käia, et keegi ei märka, ei ole vaja sellest nüüd suurt meediasündmust teha. Ma isegi ei tea, kuidas selle välja nuhkisite – nagu teate, oskan päris hästi madalat profiili hoida.»

Väljaspool jõuluhooaega kuuleme teist tõepoolest üsna harva. Olete privaatse eluviisiga?

«Ma ei leia jah, et kogu aeg oleks vaja ennast afišeerida: inimesed tüdinevad ära ka. Vaadates, kui palju minust praegu igal pool kirjutatakse, siis see veel puudus, et keset suve ka see punase mantliga tüüp tuleks oma juttu ajama – no kellele seda vaja on.»

Suvel ei peaks ju tingimata mantli ega jõuluteemadega tulema.

«No minul on ikka kogu aeg see mantel seljas. Ja Jõuluvanana jään rangelt oma liistude juurde, see on justkui mu nimes kirjas.»

Mind ajab natuke segadusse, et Jõuluvana oleks nagu üks, aga konverentsil käis neid vist oma viiskümmend. Kuidas seda selgitada?

«Eks see on jah üks natuke müstiline lugu (muigab). Aga las ta nii jäädagi.»

Olgu. Aga mis mulje Valgamaa teile jätnud on?

«Meeldiva, siin on hea rahulik – umbes nagu meilgi suurem osa ajast. Pole paremat paika puhkuseks kui Lõuna-Eesti oma männimetsadega. Aga eks vaatasin ringi ka linnas. Mulle meeldib istuda mõnel kõrgel kohal ja mõelda, vaikselt mediteerida. Näiteks täna (intervjuu toimus kolmapäeval – T. L.) istusin siinsamas viljamahuti otsas mitu tundi, kõlgutasin jalgu ja vaatasin valgalasi.»

Ja mis silma jäi?

«Eks inimesed ole tegelikult ikka üsna samasugused. Alguses mõtlesin küll, et vaatan, kuidas nad aja jooksul muutunud on, aga siis jäin nagu oma mõtetesse ja ausalt öelda kokkuvõttes midagi olulist ei märganud.»

Kas piirilähedastest alkoholipoodidest ka läbi käisite?

«No kuulge, minge te ka oma jutuga.»

Kuidas jõulude ettevalmistamine edeneb?

«Kuni mina olen jõuluvana olnud, pole veel ükski jõul olemata või kink toomata jäänud ja see aasta pole samuti erand. Aga eks viimastel aastatel veidi keerulisem muidugi on olnud: meil on Põhjanabal üsna mitu asja muutunud ja mul vana mehena vajab see veidi harjumist.»

Mis siis muutunud on?

«Noh, elanikud on oluliselt tundlikumaks muutunud. Neile näiteks ei meeldi enam, et mul on põdrad saani ees. Paljud ütlevad, et põhjapõtradele ei ole lendamine loomulik, et see on ekspluateerimine ja ebavajalik. Hiljuti oli mul lausa rahvamass jõulutare ukse taga siltidega nagu «Sadist!» ja «Lennukitest oled kuulnud?», ehmatas mu vanainimese päris ära, ei osanud selle peale tulla.

Üritan küll selgitada, et need pole päris tavalised põdrad, vaid ikkagi maagilised spetsiaalselt lendamiseks treenitud põdrad, kes minuga olnud aegade algusest, aga selle peale miskipärast hakatakse naerma.»

Mis siis saab?

«Mis seal ikka: olen küll hingelt vanamoeline, aga hoian ikka meeles, et pean olema arenemisvõimeline ja aeg läheb edasi. Mulle hetkel küll tundub veidi imelik, kui Jõuluvana ilmuks kohale paraplaani, õhulaeva või kes teab mis moodsa nikerdisega, aga ilmselt pean hakkama selles suunas mõtlema.

Eks peame pärast jõule maha istuma ja need asjad selgeks rääkima. Kindel on, et kingid kohale viimata ei jää, küllap mingi lahenduse leiame.»

Praegusel ajal on droonid.

«Nojah, mis iganes.»

Kui juba tõsistel teemadel rääkida, siis tänapäeval kahtlaselt kõlavaid aspekte on teie tegevuse juures iseenesest veel.

«Nagu näiteks?»

No näiteks, et pahad lapsed vist saavad vitsa?

«Ah, jätke jutt. Ma ei tea, miks see lora ikka liikvel on – täielik absurd. Sellise kuvandi tekitamisega on muidugi omajagu vaeva nähtud, no tõesti, nagu laulusalm ütleb, et «He sees you when you’re sleeping and he knows when you’re awake» (ingl «ta näeb, kui sa magad ja ta teab, kui oled ärkvel», jupp tuntud jõululaulust «Santa Clause is Coming to Town» – toim), no sellist asja ei saa tänapäeval olla.

Oma mehhanismid pakkide jagamisel meil muidugi on, aga need on väga mõistlikud põhimõtted. Ja kohe kindlasti ei ole mingeid pahasid lapsi: kõik inimesed on ilusad ja head.»

Kas päkapikud teil oma töö eest ikka palka saavad?

«Huvitav, et minult pidevalt seda küsitakse. Kuidas te seda ette kujutaks? Ega muinasmaailm pole vähem üleilmastunud. Me ei jõuaks iial nii palju palka maksta, nagu vaja, kui konkureerime kõigiga Lapimaa hallidest pöialpoisteni. Nii minu kui päkapikkude tasu on naeratus inimeste nägudel.

Kuidas teile tänapäeva jõulukombed tunduvad?

«Kombed on kõigi enda otsustada, aga oma kuvandi pärast olen küll veidi mures.

Teine levinud arusaam lisaks sellele, nagu ma oleks mingi punarüüs salapolitseinik, on umbes sama humoorikas, ainult hoopis vastupidine. Vahel kipub kangesti mulje jääma, et ma olen üks joviaalne lihtsameelne sell, kes jääb oma paksu kõhuga kuhugi korstnasse kinni ja eriti maailma asjadest ei jaga.

Eks see komejandi tegemine muidugi käib mu ameti juurde, aga mulle tundub, et inimesed vahel ei taipa: mu töö pole päris nii lihtne, et teed muudkui hõu-hõu-hõu ja jagad pakid laiali. Põhjanaba mõistes olen ikkagi tippjuht. Meil on logistikud, analüütikud – see on suur meeskond ja me pole kogu ajaloo jooksul veel ühtegi valearvestust teinud.

Et see nii jääks, on ju minu vastutada. Ja ise veel vean kõik pakid kohale ka – ei ole naljaasi, kui rahvaarv on juba üle seitsme miljardi.»

Ja siis muidugi on veel skeptikud. Kuidas suhtute tõsiasja, et teid pole olemas?

«Huumoriga. Eks ühest küljest mõistan, et minu olemasolu ei ühildu hästi tänapäeva teadusliku maailmapildiga. Tulen ju kaugest mütoloogilisest aegruumist ja lähen sinna pärast jõule jälle tagasi.

See intervjuu võib ka mõne hinnangul ilmselt pigem kuhugi fantastika kui rangelt võttes ajakirjanduse valda jääda – nii et loodan, et teil pahandusi ei tule. Aga kui nüüd siin teiega vestlen ja vähemalt enda arust mõtlen ja tajun, siis oleks ju jabur, kui ma teile kinnitaks, et mind pole olemas. Ma ei tea, mida Descartes ütleks, aga minu loogika seisukohast oleks see nonsenss (naerab).»

Mis on teie edasised plaanid, kas külastate ka teisi Eestimaa paiku?

«Ei, nüüd sätin varsti tagasi Põhjanabale, kõige kiirem jõulutrall hakkab kohe peale. Aga siin Valgamaal küll tahaks ikka igas vallas natuke ringi vaadata.»

Kas jõulud tulevad sel aastal ilusad?

«Selles ei maksa kahelda, Jõuluvana ausõna. Hõu-hõu-hõu ja häid varsti saabuvaid jõule kõigile!»

Valgamaalt on täitmata kolm soovi

Kaheksandat aastat järjest kogus SEB Heategevusfond kokku ligi tuhat jõulukingi soovi asendus- või turvakodus elavatelt lastelt. Detsembri jooksul aitab fond leida Jõulupuu projektiga inimesi, kes aitaksid nende südamesoovid täita.

Kokku laekus Valgamaa lastelt käeoleval aastal 47 kingisoovi. Lisaks ootasid täitmist seitsme peremaja kingid Heategevusfondi tegevjuht Triin Lumi tõdes neljapäeval rõõmuga, et kõik maakonna asenduskodude laste soovid on täidetud. Täitmata olid veel aga kolme asenduskodu peremaja kingid: kaks Valga Kurepesast ja üks Taheva sanatooriumist.

«Üks Kurepesa pere on avaldanud soovi saada LCD-teler, et koos selle ees mõnusalt aega veeta. Nende soovi täitumiseks on aga vaja veel 235 eurot,» rääkis Lumi hetkeseisust neljapäeva pärastlõunal. «Teine sealne pere soovib aga digifotoaparaati, et panna alus fotokogule kaunitest ühistest hetkedest.»

Ühe Taheva sanatooriumi asenduskodus elava pere lapsed unistavad aga Lumi sõnul kalapoe kinkekaardist, sest selle pere poisid veedavad suure osa ajast kasvatajaga jõe ääres.

Heal annetajal on võimalus anda oma panus «Jõulusoovide puu» projekti kaudu vanemlikku hoolt vajavate laste unistuste täitmiseks, valides soovide seast südamelähedase kingituse ning aidates annetuse abil täita ühe või mitme lapse kingisoovi.

Lumi tõdes, et iga jõulusoov on eriline – selle taga on omaette lugu. «Teeme lapsele parima kingituse, kui paneme tähele tema soove ja mõistame nende taga olevaid tegelikke vajadusi. Parim on jõulukink, mis pakub rõõmu ja arendab – olgu üllatus avastamiskihku sütitav, teadmisi proovile panev või mõnda uut oskust õpetav.»

Lapsed on tema sõnul oma soovikirjades lahti mõtestanud, miks just see soov talle oluline on. «Olgu siis soovitud kõrvaklappe, mis aitavad aeg-ajalt omaette olla. Või tõukeratast, mis kiirendab teed koolist trenni. Või äratuskella, mis aitab õpilaskodu elanikul õigel ajal bussile jõuda – igal soovil on kindel mõte ja põhjendus.»

Kui päkapikud on kingituse ära pakkinud, on annetajatel võimalik jõulupuul ka vaadata, milline kingitus annetuse eest lapse kingipaki sisse on pandud.

Tehtud annetuste eest soetatakse jõulusoovide nimekirjas olevad kingitused, Kaubamaja vabatahtlikud pakivad need ära ning saadavad kingikotid laste turva- ja asenduskodudesse. Iga lapse soov on isiklik ja kõikide laste kingitused komplekteeritakse individuaalselt.

Lumi kinnitas, et jõuluaegne kingitus on omal kohal, see annab lapsele ühekordse märkamise kogemuse. «Samas teeme heatahtlikele eestimaalastele üleskutse – kaasa kolm sõpra, kellega koos panustada iga kuu 1–3 eurot ühe lapse või noore heaks.»

Jõulusoovid on näha www.heategevusfond.ee lehel.