1161 lapse jõulusoovid, teiste kingituste hulgas üks soome kelk, üks poksi-mannekeen, mitte väga väike puust järelkäru ja veel palju teisi ebastandardse kujuga kingipakke – just sellise väljakutsega on SEB Heategevusfondi „Jõulusoovide puu“ projekti pakkimispäkapikkudel tulnud tänavu rinda pista.

Sel aastal asus rõõmsa suminaga täidetud salatöökoda pakkima Eesti turva- ja asenduskodudes peatuvate laste südamesoove Tallinna Kaubamaja sisemuses, päkapikkudeks 75 selle maja vabatahtlikku töötajat. Mõnel hetkel tekkis pakkimislaua äärde pääsemiseks lausa konkurents – päkapikud ei ole ju kivist südamega, nende tahtmine turva- ja asenduskodudes elavatele lastele jõulurõõmu valmistada, panustades oma aega ja oskusi kinkidele viimase lihvi andmiseks, oli suur. Ikka ja jälle unustas mõni nobenäpp end enne kingituse paberisse panemist heldinud pilgul lapse joonistust vaatama või mõnda kingisoovi pikemalt lugema.

Osa soove läks jõuluvana abilistele eriti südamesse, tuues naeratuse näole või koguni pisara silmanurka. Nii näiteks tabas töökojas ringi uitav huviline filmikaamera ühe päkapikuneiu mõtisklemas 7-aastasest esimese klassi koolijütsist, kes, olles pärit venekeelsest keskkonnast, läks sel aastal eesti kooli ja ootab jõuluvanalt sooja talvejopet, mis lubaks kooliteel mõnusalt mõtiskleda uute sõnade ja mõtete üle, mis mühinal õpikuist ja koolitundidest pähe trügivad.

See, et paljud päkapikutarid pisikeste tüdrukute päris esimestele oma nukkudele salamisi pai kaasa pakkisid, on nüüd juba avalik saladus. Veidi kauem läks aega selle tuvastamiseks, et ka toekamat mõõtu päkapikud, kel habe ees ja puha, kehastusid igal võimalusel rõõmuga taas selleks poisiks, kes omal ajal uut autot kingituseks saades sellega kohe vaimustunult mööda tuba ringi põrrama kukkus. Selgunud on ka üks omamoodi seaduspära: väiksemad soovid ajavad millegipärast rohkem nutma kui suuremad – kui ikka 15-aastane neiu soovib üle kõige vaid patsikumme, siis tahaks neid kokku pakkida nii suurel hulgal ja värvivalikus, et jätkuks kogu eluks. Aga kui mõni soov millegipärast härdaks tegi, siis muutis juba järgmine päkapiku taas rõõmsaks – näiteks 8-aastase tütarlapse unistus ilusast kaustik-märkmikust, kuhu saab kirjutada luuletusi ja saladusi… või 13-aastase nutika noormehe suur unistus oma malelauast, millel Hispaania avangut harjutada… või 4- ja 5-aastase vennastepaari ühtmoodi soov saada mõlemale tõukerattad, millega õues võidu kihutada…

Mõne kingituse pakkimine tekitas omajagu peamurdmist. Kuidas näiteks kujundada kompaktne kingipakk eritellimusel valmistatud kandlest? Või kuidas pakkida naelapadi, millega näo- ja käejäljendeid saab teha? Soome kelku on raske sõiduautossegi mahutada, rääkimata kinkekotist. Ja siis tuli ette veel hoopis naljakaid probleeme. Kuidas hoolitseda selle eest, et tinutuskolb juba pakis omapead tinutama ei hakkaks või spinninguga koos kala kingipaberi seest välja ei tuleks? Või kas poksi-mannekeeni ikka sobib mähkida mõmmidega paberisse… Või kas väiksemate vidinate ümbrispaberite värvikirevus peaks olema pöördvõrdeline suuremate pakendite silmatorkavusega… Töökad päkapikud korraldasid vahel isegi pisikesi töötube teemal, et kas kodutütre madratsile ei võiks olla õhk juba sisse puhutud või noorkotka priimusel tuli süüdatud, et jõulurõõm kiiremini kingipakist välja vupsaks.

Tublide päkapikkude suure pakkimistöö statistiliste näitajate kohaselt on 1161 lapse individuaalsele jõulukingile viimase lihvi andmiseks kulunud kokku 320 inimtundi, 850 meetrit pakkepaberit ja 2000 meetrit kingipaela.

Kiika päkapikutöökotta!