Mõnda aega tagasi, kui olin vanemluseteemalist loengut lõpetamas, ütlesin välja mõtte, et praegusaja üks olulisemaid teemasid on aeglustamine. Liiga palju ärevust, liiga palju pidetust, liialt vähe keskendumist, liialt vähe süvenemist, aeglust… kas teame, mis on selle tulemus ja hind? On vaja oskusi, et objektiivse aja sisse luua oma subjektiivne aeg, on vaja õppida pesa tegemist aja sisse. Ütlesin kuidagi nii ja mõtlesin seda täiesti tõsiselt.

Sellest mõttest hakkas kinni SEB Heategevusfondi tegevjuht Triin Lumi ja palus mul jõulude ajaks jutu kirjutada: pesa tegemisest aja sisse.

Ma lükkasin kirjutamist aina edasi. Siis otsustasin, et kirjutan Triinule vabanduskirja: kuna mul on liialt kiire oma tööde ja muu eluga, siis ei saa ma seda lugu kahjuks valmis teha. Ja taipasin otsekohe, nagu seda mõelnud olin, kui kurbnaljakalt, et mitte öelda irooniliselt, see vabanduskiri kõlaks.

Niisiis - ma ei kirjutanud seda vabanduskirja, vaid jutu, mida lubasin.

Muidugi saan aru, et kiirus on ju osati ka tore: asjad saavad valmis, eesmärgid täidetud, head tulemused rõõmustavad meid, saavutused tahavad saavutamist, edu tõstab kõrvust, arengukõver kerkib pilvisse… ja siis? Hiljutisel isiklikele väärtustele keskendunud grupikoolitusel ütles üks päris noor mees mõtlikult: kui olen ükskord siitilmast ära minemas, siis vaevalt küll, et silme eest voolavad läbi rahatähed ja töösaavutused – ei, sellel viimsel hetkel voolavad vaimusilmas kallite inimeste näod… tjah, kui need selle rüsina sees alles on jäänud. Kas võiks siis varem paremaid valikuid teha – valikuid tasakaalus elu poole?

Või kas tasakaal on veel üldse väärtus? Kui me tahame, et oleks, tuleks kiirust tasakaalustada aeglusega, pingutust tasakaalustada lõdvestusega, automaatkäitumist tasakaalustada hetkele häälestumisega, märgata ja peatada igapäeva oravaratas, mis vaikse sahinaga isegi öösel ringi ketrab, tehes ärevaks ka me unesid. Kas oskame veel seda: lonkimist, lakkevahtimist, mittemidagitegemist, laisklemist, oma hingamise kuulamist? Kas märkame kõrval istuva lapse, sõbra, kallima kutsuvat puudutust või pilku? On neurobioloogiline fakt, et lähedus täidab inimest selle sõna õige paremas mõttes. Ja tühja paagiga ei sõida kuigi kaugele. See on see, mida mina oma töös igapäevaselt näen: paak on ammu tühi, aga paaki täita pole aega – kiire on, pedaal on põhjas. 

Kas mäletame, kuidas aeglasem elu käib? Meil on igasugu oskusi-teadmisi-tehnoloogiat, mis hõlbustavad olemist, päästavad elusid, värske teave huugab 24/7 läbi fiiberoptiliste kaablite… Ma pole kindel, kas üldse adume, millised kaotused on peidus selle toreda kiirustamise-saavutamise koore all. Ja nii pagana kiire on, et pole aega mõelda, mis see olla võib – see peidusolev salajane potentsiaalne mõju. Inimese aju on tehtud nii, et see vajab kontakti. Automaatrežiim täitvaid, tähendusrikkaid, õnnestavaid kontakte ei võimalda, neid võimaldab keskendumine.

Õnneks on märke ka aegluse moes olemisest. Popp on joogas käia, mediteerida, minna mindfulnessi kursustele… Tuletan õrnasti meelde, et aeglust, rahunemist, oma elule tähenduse andmist saab oma päevadesse tuua tegelikult ka teisiti, ilma lõdvestuskursusele jooksmata, selg tormamisest märg ja vererõhk taevas. Muidugi, aeglustamiseks on teadlikkust vaja. Suur osa teadlikkusest on kontakt iseendaga. Miks mitte alustada lihtsaimast: näiteks hingata aeglaselt, võimalikult aeglaselt. Määrida hommikust kreemi kehale rituaalse venitamisega. Süveneda teadvalt toredatesse detailidesse, mis muuseas, ümbritsevad meid igal hetkel: lonkimisi liikuv kella sekundiseier, kuumalt keerlev aur teetassi kohal, valguslaik naabermaja krobelisel seinal. Või vaadata, kuidas lapsed toimetavad – siin ja praegu. Seda peaks neilt õppima, mitte sõitlema neid nende loomuliku hetkesolemise- ja keskendumisvõime pärast.

Mõni õhtu tagasi, kui olin oma tööpäeva lõpetanud, kõndisin üle hulga aja mere äärde, seltsiks meie pere mustavalgekirju vene spanjel, lõbus tegelane, „siin ja praegu“-idee vääramatu kandja. Sammusin mere poole viivat teed pidi nii aeglaselt, kui koer lubas ning vaatasin ringi. Olin iga päev seda teed pidi tööle sõitnud. Nüüd nägin, et valge funkstiilis paarismaja oli millalgi vahepeal peaaegu valmis saanud. Paarismaja kõrval olev kollane suvila paistis vaevu pühadekaunistuste alt välja. Küla kuulutustahvil seisis suurelt jõuluturu reklaam, nojah, nägin nüüd, et see oli saanud mööda juba mõni päev tagasi. 

Jõudsin randa enne päikese loojumist. Mere tumeduse kohal seisis roosakassinine triip. Kaks varest kõndisid mööda adrust rannariba, keerasid oma päid ringi vaadates majesteetliku aeglusega ja tõusid siis lendu. Tundsin nende tiivalöökidest tekkinud õhuvoogu oma näol. Korraga oli mulle väga selge, et mitte kellelgi ei maksaks riskida sellega, et ühel päeval on kohal ebamugav küsimus: kuhu see elu küll kadus? Eks ta kaobki märkamatult, kui sind krooniliselt kohal ei ole.

Järgmisel päeval ärkasin ilma äratuskellata. Tallad tundsid hommikujahedat põrandat. Lükkasin tuhiseva oravaratta otsustavalt kõrvale.

Meelike Saarna
Pereterapeut ja kirjanik