Lapsevanemate koolitaja ja nõustaja Ly Kasvandiku juurde pöörduvad vanemad vastu jõule sageli sarnaste küsimustega. Need puudutavad kingituste ostmist ja seda, milliseid soove arvesse võtta ning kuidas last mõjutada.

„Minu põhisõnum on see, et armastust ja soojust, mida tahame lapsele kinkida, ei saa mõõta asjades, vaid see peegeldub lapse rahulolevates silmades,“ avaldab Ly Kasvandik kohe alguses oma põhiseisukoha. Et mitte langeda lihtsalt asjade ostmise lõksu, vaid leida kinkide sügavam tähendus, tuleb vanemal alustada aegsasti teadlikku tööd ja samm-sammult kingisoovide mõtestamisega edasi liikuda.

See eeldab, et vanem tunneks huvi ja oleks valmis ära kuulama lapse soovid ja nägemused, mida ta võiks üldse tahta, mida talle meeldib teha. „Ei ole vaja keskenduda niivõrd kinkidele, kuivõrd uurida, mida laps sooviks endas arendada, kus talle meeldib olla ja käia, mida saaks koos teha. Kuula ja paku omalt poolt ka juurde erinevaid variante,“ soovitab Kasvandik.

Harukordne pole enam olukord, kus lapse jaoks praktilised ja eluks vajalikud asjad on midagi sellist, mida ta saab nagunii. See on uus normaalsus, eriti kui klassikaaslased upitavad standardit üha edevamate ja kallimate asjadega järjest kõrgemale. Nii võib laps hakata pahandama, kui vanem pakub välja, et jõuluvana võiks talle tuua uue trenniriietuse. „See on nüüd vanema jaoks koht, kus öelda, et minu jaoks on see suur väljaminek, mille nimel tuleb palju tööd teha. Nii saab kasvatada lapse teadlikkust sellest, kui suur on ühe või teise asja väärtus. Kui tekib võrdluse moment teiste lastega, siis oleks hea lapsele tagasi peegeldada, et sa mõistad, et see näib ülekohtune, aga kõik pole elus võrdne ja me vaatame asju oma võimalustest lähtuvalt. See on heas mõttes lapse mõjutamine ja arendamine, et ta õpiks tunnetama asjade väärtust.”

Küsi, miks see talle nii oluline on?
Lahenduste üheskoos otsimine on teema, mida hästi ei osata lastega koos teha. Ega ju väga ei tahagi kuulda, mis lapsel öelda on, mine tea, mida kõike ta tahta võib. Seepärast on lahenduste pakkumise puhul väga oluline, et vanem oleks võimeline kuulama kõike pakutut ning usaldama, et üheskoos leitakse variant, mis sobib mõlemale. Ja see võibki olla väga praktiline asi.

Sel viisil arutledes õpib ka laps mõtlema pikemas plaanis ja vaatama endasse. Näiteks, miks on vaja trenni just seda pusa või erilist palli? Võib välja tulla, et laps tahab silma paista ja talle on oluline läbi saada nendega, kellel on juba sarnased asjad. „Siin võib toimuda murrang ja taipamine, et kui tal on sarnased asjad, siis ei paista ju enam silma. Mõtleme siis edasi, mis võiks veel olla.“

Ly Kasvandik rõhutab ka seda, et kingituste arutelust ei peaks välja jätma võimalust lastega ühiselt koos aega veeta. „Kingipakis võiks ju olla midagi toredat, mida koos tehakse – näiteks pikk nädalavahetus üheskoos, kus me teeme üheskoos midagi, mida me iga päev ei tee.“

Kas päkapikud on olemas?
Need teemad ja küsimused ei pruugi päevakorda tõusta juhul, kui laps usub päkapikke ja vanemad saavad kingitellimuse jõuluvanale adresseeritud kirja teel. Siis soovitab Kasvandik alustada lapsega kirjavahetust, pannes end jõuluvana rolli, mis on omakorda põnev ja ka last arendav. „Näiteks võib uurida nii, et „eile nägin pealt, kuidas sul juhtus midagi oma õega ja sa tundusid olevat kurb. Kas tahaksid sellest mulle kirjutada?“

Samas on ka lapsevanemaid, kes räägivad otse ja ausalt, et pole siin mingeid päkapikke. Mis oleks lapsele parim – uskuda või mitte? „Eks seda on arutatud, kas üldse peab jõuluasja muinasjutu tasandil hoidma? Psühholoogide poolelt on tulnud soovitus, et tegelikult aitab muinasjutumaailma uskumine olla väikelapsel loovuse maailmas, seeläbi võivad ka kokkulepped sündida kergemini. Kui me selle lapselt ära võtame, on meie ees väike täiskasvanu,“ selgitab Kasvandik. „Lastele tegelikult meeldib jõuludega kaasnev melu ja teistmoodi elu muidu hallis argipäevas.“

Kui vanemad lubavad lapsel muinasjutumaailma sisse minna, siis peab olema valmis ka selleks, et keegi laob tõe lagedale ja laps tuleb sult aru pärima. „Siis oled hädas, kui tegid eile akna taha lume sisse näpujälgi ja täna laps teatab sõbralt kuuldut, et päkapikku mängib sinu ema või isa. Aga ka sellest saab mänguliselt välja tulla ja luua olukord, kus lapsele on jõuluvana ootus jätkuvalt elevust tekitav. Seejuures peab vanem ka ise loov olema.“ 

Kasvatusmeetodina päkapikkudega hirmutamist psühholoog õigeks ei pea. Seeläbi saavad muidu head tegelased ka halva rüü. „Tahame, et päkapikkude ja jõuluvana tulek oleks oodatud hetk, teisalt tekitame hirmu. Hirmuga head suhet ei loo ega hoia.“ 

Kasvandik soovitab pigem hoida üleval põnevust, sest ootusärevus ja sellega kaasnev positiivne stress toob kaasa lapsega parema suhte ning siis on ka lihtsam kokkuleppeid sõlmida ja keerulisematest asjadest rääkida. „See aitab oma lapsega suhtlemisel uksi avada ja neid lahti hoida,“ ütleb Kasvandik lõpetuseks.