Jõulupuul on palju soove: tüdrukute soovid ja poiste soovid, 3-aastaste soovid ja 16-aastaste soovid, Lõuna-Eesti laste soovid ja Põhja-Eesti laste soovid... Ja kõigi nende soovide hulgas on ka selliste laste soovid, kes on teistest natuke erilisemad. Need on erivajadusega lapsed, kelle jaoks iga asi ei tule sama lihtsalt kui teistel.

Puudega lapsed, kes asenduskodudes elavad, on väga erinevad ja ka probleemid on seetõttu erinevad, nii et üldistusi on raske teha. On väga raske puudega lapsi, kellest mõne elu möödubki vaid voodis lamades. Ja on terve hulk kergema puudega lapsi, kes võõrale tunduvad täiesti tavaliste lastena – jah, mõni räägib veidi teistmoodi või teeb vahel mingeid teistmoodi liigutusi või naerab palju või siis üldse mitte või astub kohmakalt. Aga tegelikult ei erine nad üldse nii väga teistest lastest.

Nad on lapsed, kes on suutelised õppima ja arenema ning saama rohkem või vähem iseseisvalt hakkama. Seepärast on oluline, et nad kasvaksid tavalises asenduskoduperes koos tavaliste lastega – nii arenevad nad iseseisvamaks ja ka enesekindlamaks ning saavad olla ühiskonda rohkem kaasatud. Oluline on, et nad oleksid harjunud suhtlema tavaliste inimestega ja käiksid teistega koos erinevatel üritustel.

Peremaja kasvataja Margit ütleb, et on tähele pannud, et ka tavalastele pakub elamine koos pisut erilisemate lastega hoopis teistsuguse kogemuse: nad õpivad erivajadustega inimesi märkama, neid aitama ja vajadusel ka kaitsma. Kui algul võibki olla natuke võõristust või viltuvaatamist, siis üksteist tundma õppides saadakse sellest üle ja nii kasvavad kõik natuke tolerantsemaks ja üksteisega arvestavamaks.

Andrei – kirglik rännumees ja legospetsialist

Meie tänane peategelane on 13-aastane Andrei, kellel on mõõdukas vaimupuue ja autistlikud jooned. Andrei elab ühes peremajas koos enda kaks aastat vanema õega ning tegelikult ei ole Andrei elu kuidagi teistsugune kui tavalapse oma. Ainus erinevus on see, et ta käib spetsiaalses koolis, kus on tema võimetele sobilik õppekava ning et päris üksi ei saa ta tänavale minna, sest ta ei oska iseseisvalt piisavalt orienteeruda. Ta on kaasatud kõigisse pere tegemistesse alates kodustest majapidamistöödest ja pere koosolekutest, lõpetades välisreiside ja rahvaspordiüritustega.

Kui enne Andrei kooliiga arvasid spetsialistid, et ta ei hakka kunagi rääkima (enne kooli rääkis ta ka, aga see keel oli arusaadav peamiselt ainult talle endale), siis nüüdseks ta mitte ainult ei räägi, vaid ka loeb ja kirjutab ning suudab osaleda aruteludes ning enda mõtte teistele mõistetavaks teha. Kuigi ta kõneleb veidi omamoodi ja pikematest lausetest arusaamine või nende moodustamine tekitab talle raskusi, saab Andrei siiski kõik vajalikud asjad aetud. Ta on nüüd julge ja uudishimulik, samas kui väiksemana kartis ta kõike ja kõiki. Kui alguses oli iga kodust väljaminek tema jaoks pigem traumaatiline kogemus, siis nüüd on Andrei peaaegu et kirglik rännumees. Talle meeldib käia väljasõitudel Eestis ja pikka aega ootas ta oma esimest välisreisi, mis Soome sõidu näol möödunud suvel lõpul teoks sai. Nüüd on tal aga terve nimekiri järgmistest reisisihtkohtadest, kuhu ta minna soovib.

Nii et kui rääkida erivajadusega lapse tarvidustest, siis Andrei vajadused on samad mis teistelgi lastel – näha ja avastada maailma, tegeleda huvitavate asjadega, suhelda inimestega, eriti oma eakaaslastega, ja olla kaasatud oma pere, kogukonna ning ühiskonna tegemistesse. Ja muidugi, nii nagu iga asenduskodus elav laps unistab sellest, et ta saaks elada oma peres, oma vanemate või sugulaste juures, unistab sellest ka Andrei. Seetõttu on kasvatajatel eriti hea meel, et tal on praeguseks hea ja soe suhe oma vanaemaga, kelle juurde ta saab aeg-ajalt terveks nädalavahetuseks minna. Võimalus vanaema juures käia ongi vast olnud Andrei selle aasta kõige suurem rõõm – no ja muidugi Soome-reis ka!

Kingituseks soovis Andrei legoautot. Ta mängib kodus hea meelega väiksemate poiste legode ja konstruktoritega või ehitab ise midagi (näiteks on viimase aja trend ehitada paberist väga detailseid labürinditaolisi kindlusi – inspireerituna arvutimängudest). Ta võib end tundideks nõndaviisi nokitsema unustada ning sel ajal muud maailma tema jaoks justkui ei eksisteerikski.