Elluastumine on iga inimese elus suur sündmus – seda nii asjaosalisele endale kui ka vanematele. Iseseisvasse ellu astumine on küll põnev, aga natuke hirmutav, eriti noorel, kel puudub tugivõrgustik.

Jõulukontorist on küsitud, miks on jõulupuul ka üle 18-aastaste soovid, nad pole ju enam lapsed, kes jõuluvana ootavad? Laps võib asenduskodus elada kuni 18-aastaseks saamiseni või kuni lõpetab päevases õppevormis õpingud, mida on alustanud enne 18-aastaseks saamist, kuni 26. eluaastani. Pärast põhi- või keskhariduse omandamist võib noor jääda asenduskodusse kuni järgmise õppeaasta alguseni juhul, kui ta teeb sisseastumiseksameid kutsekooli, rakenduskõrgkooli või ülikooli bakalaureuse- või magistriõppesse. Samuti võib noor jääda asenduskodusse seni, kuni ta omandab esmase kutse- või kõrghariduse kutsekoolis, rakenduskõrgkoolis või kõrgkooli bakalaureuse- või magistriõppes. Jõulukinki ootame ja tunneme sellest rõõmu ju olenemata oma vanusest. Asjast endast olulisem on tunne, et sinust hoolitakse ja sa pole üksi.

Tubamuutev kinkekaart Pirjele

Elluastumine on kui hüpe tundmatusse. Lihtsamaks teeb asja aega see, kui noor inimene teab, mida ta elult tahab. Pirje (19) ja Sandra (20) on just sellised hakkajad tüdrukud. 

Pärnumaal asuva perekodu kasvandik Pirje on oma noorest east hoolimata juba mitu aastat iseseisvat elu elanud ning saanud sellega suurepäraselt hakkama. Praegu tegeleb Pirje oma toa sisustamisega ning just sellepärast loodab tüdruk, et jõuluvana toob talle tänavu kingiks K-Rauta ehituspoe kinkekaardi. Ka eelmisel aastal oli tema soov sama ja siis ostis ta kinkekaardiga kauni laelambi. Nüüd aga tahaks Pirje oma toas veidi remonti teha ning osta kinkekaardiga värvi ja tapeeti.
Küllap Pirje juba teab, kuidas endale maitsekas kodu sisustada, sest kunstiannet ja loovust leidub temas palju: Pirje armastab väga joonistamist ning viimasel ajal on tema hobiks puust vahvate siltide valmistamine. 

Pärnu kutsehariduskeskuses puhastusteenindajaks õppiv Pirje on otsekui kohusetunde etalon – ta pole iialgi puudunud koolist põhjuseta ning temas leiduv korralikkus on just see, mille abil ta tulevikus oma ametis kindlasti suurepäraselt hakkama saab. Kool saab Pirjel läbi sel kevadel ning edasi ootab juba tööinimese elu täiesti iseseisvana väljapool asenduskodu kaitsvaid seinu. 

Filmikunst ongi Sandra elu

Kevadel on kooli lõpetamas ka Tallinnas elav Sandra (20), kes õpib Balti filmi- ja meediakoolis režissööriks. Filmikunst on Sandrale kogu elu ning sellega on seotud ka tema jõulusoov – ta tahaks väga, et tal hakkaks kodus käima ajakiri „American Cinematographer“. „See annab väga hea ülevaate operaatoritööst ning on kaanest-kaaneni põnev erialane lugemine,“ ütleb Sandra. 

Sandra on juba väikesest peale olnud võlutud lugudest ning otsinud viisi, kuidas neid ise jutustada ja enda jaoks läbi töötada. „Minu õde kirjutab luulet ja proosat ning mina tahtsin teha midagi muud. Umbes 15-aastaselt avastasin enda jaoks filmimaailma. Hakkasin väga palju filme vaatama ning mõistsin, et filmikunstis on midagi äärmiselt põnevat ja et sellest osasaamine võiks olla minu elu,“ sõnab Sandra. Tavaline on, et Sandra vaatab 3-4 filmi nädalas ning PÖFFi ajal möödusidki tema päevad suuresti kinosaalides. 

Sandra lemmikžanr on draama – mida tumedama alatooniga see on, seda enam musta armastavale Sandrale see meeldib. Eesti filmidest meeldib talle kõige rohkem Eesti filmiklassikasse kuuluv „Hullumeelsus“. „Mulle lihtsalt meeldivad veidi teistsugused asjad,“ selgitab ta. 

Eesti filmindusel näeb Sandra vägagi jumet olevat – meil tehakse ju juba 5-6 täispikka filmi aastas ning see on Eesti suuruse riigi kohta täiesti hea tulemus. „Iga filmi peale on suur meeskond, et seda ära teha ning ma peatse koolilõpetajana näen siin päris suurt tööpõldu. Muidugi ei saa keegi 20-aastaselt režissööriks, vaid suuri tegusid hakatakse tegema 10 või 20 aastat hiljem. Samas tehakse pidevalt ka palju lühifilme ja muusikavideosid ning nende juures olen saanud juba kätt proovida. Tegelikult on sellel alal aga nii, et sa võid olla võtteplatsil ka lihtsalt autojuht, aga juba platsil olemine on nii teine vibe, et see lummab,“ sõnab ta. 

Rõõm kingitusest on suurim just siis, kui unistatud soov täitubki. Lapsed on oma soovikirjades lahti mõtestanud, miks just see asi neile oluline on. Olgu sooviks kõrvaklapid, mis aitavad aeg-ajalt omaette olla või bluetooth-kõlar, mille abil teistega uuemaid muusikaelamusi jagada; tõukeratas, millega koolitee tundub lühem või äratuskell, mis aitab õpilaskodu elanikul õigel ajal bussile jõuda; pehmed klotsid, mille abil ehituskunsti alusteadmisi katsetada või miniköök, mis lubab nukuperel kõhu täis hoida – igal soovi taga on lugu ja iga soov on eriline. 

Vaadake ringi jõulusoovide lehel ning aidake jõuluvanal laste erilised soovid teoks teha: www.heategevusfond.ee/joulupuu/