Nii mõnegi kingisoovi juures jõulupuul on kirjas, et seda on soovinud „peagi iseseisvat elu alustav“ Urve, Andres, Tiiu või Jaak. Täna aga räägime vähem neist kingitustest ja rohkem iseseisva elu alustamise poolest. Võtame luubi alla tunded ja ootused, millega elukeerisesse sukeldutakse, sest selles osas, et need tunded ja lootused vältimatult olemas on, ei erine asenduskodude noored karvavõrdki tavalistest noortest inimestest.

„Jõulusoovide puu“ kingisoove uurides on nii mõnigi inimene küsinud, miks tehakse kingitusi ka neile, kes enam lapsed pole – üle 20-aastane on ju täiskasvanu, kes peaks ise endaga hakkama saama ja jõuluvana ei usuta selles eas ju ammugi mitte. Unustatakse ära lihtne tõsiasi, et jõulukinki igatsevad ju kõik – nii väikesed kui ka suured –, sest saadud asjast olulisem on tunne, et sinust hoolitakse ja sa pole üksi. Enamik inimesi, kes pole turva- ja asenduskodudega kokku puutunud, ei tea, et Eestis saavad asendushooldusel viibida kuni 26-aastased vanemliku hoolitsuseta noored, kuni nad alles õpivad, sest neil puudub tugivõrgustik, mille abil toime tulla.

Nüüd aga pisut siiski ka jõulusoovidest. Neid vaadates on selge, et turva- ja asenduskodudes elavate noorte jõulusoovid on tihti seotud mõne omapead elamise praktilise aspektiga. Näiteks kokandus. Esimesed asjad, mis tavaliselt oma koju hangitakse, on ikka kas lauanõud või potid-pannid. Seda on näha ka jõulusoovidest. Näiteks üks peagi täiskasvanuks saav neiu ei soovi asenduskodus käivitatud tervisliku toitumise ringist saadud impulssi raisku lasta ja soovib jõuluks blenderit, et saaks ka edaspidi puuviljadest värskeid smuutisid teha.

Osa noori astub iseseisvasse ellu enesekindlalt ja kartmatult. Teistel võib olla kõhklusi või hirme. Üks levinumaid ebakindlust tekitavaid tundeid on seotud erialase töö leidmise ja majandusliku hakkamasaamisega. Teine hirm on üksindus. Kuna asenduskodus on toetav pere alati olemas, siis on üksiolek paljude jaoks uus ja natuke pelutav väljavaade.

Et aga mitte jääda kirjeldama abstraktset ja statistiliselt keskmist asenduskodu noort, siis esitasime iseseisva elu küsimused ühele konkreetsele noorele mehele – Ulvarile. Vaatame, mis tema arvab.

Ulvar, mida tähendab sinu jaoks asenduskodust lahkumine ja iseseisva elu alustamine?
Kuna ma olen juba asenduskodus olnud pikka aega enamjaolt iseseisev, siis üksnes iseseisvust see minu jaoks ei tähenda. Pigem lõpliku vastutuse võtmist oma elu ja toimetuleku eest. Edasipidi oleneb kõik minust endast.

Kui valmis sa enda arvates selleks oled?
Ma arvan, et olen selleks valmis ja saan hakkama, aga kindlasti mitte nii hästi, kui ma tahaks. Tunnen, et töö leidmisega enda erialal võib tulla raskusi ning sellega seoses võib ka finantside suhtes keerukas olla.

Millised on su tulevikuplaanid?
Alates ülikooli minekust olen ma iga aastaga muutunud ambitsioonikamaks ja mõelnud võimalusele luua endale passiivne sissetulek. Seni, kuni mul seda aga pole, on plaan leida püsiv töö IT-erialal ning siis hakata töötama selle suunas, et saada finantsiliselt vabaks.

Millised on need tarkused või õppetunnid, mis sa asenduskodust iseseisvasse ellu astudes kaasa võtad?
Kindlasti see, et ei ole põhjust häbeneda abi ja nõu küsimist. Muidugi, kõige rohkem tuleb siiski toetuda iseendale ja mitte loota, et elu ise heaks muutub, kui ma selle jaoks midagi ei tee.

Mida sa kõige rohkem ootad?
Ei oska öelda. Võib-olla seda, et on rahulikum ja ei ole kogu aeg nii palju inimesi ümber.

Mida sa kõige rohkem kardad?
Kõige suurem hirm ongi see, et ma ei suuda saada finantsiliselt stabiilseks, et saaks keskenduda teiste asjade peale. Raha ei ole muidu minu jaoks oluline, aga kuna me elame sellises ühiskonnas, kus ilma rahata ei saa hästi toime tulla, siis ei ole muud valikut.

Keda ja mida sa kõige rohkem igatsema hakkad?
Igatsema hakkan arvatavasti võimalust iga kell kellegagi näost näkku rääkida. Iseseisvasse ellu minnes elan ma alguses üksi. Eks natuke igatsen ka kasvatajaid, kes mulle enim toeks on olnud ja mõnda teist kasvandikku, kellega hästi läbi saan.

Kuidas vaatad tagasi oma asenduskoduelule ja milliseid soovitusi või tarkuseteri jagaksid neile asenduskodukaaslastele, kes alles väikesed?
Minu jaoks on asenduskodusse sattumine väga hea asi olnud. Kui seda poleks juhtunud, ei oleks ma üpris kindlalt sellisel järjel, nagu ma olen. Peamine soovitus, mille ma annaks noorematele, on see, et nad ei arvaks, et asenduskodu piirab neid. Kõik see suunamine ja pealekäimine on ainult selleks, et tulevikus paremini hakkama saaksid.

Kuidas sa edaspidi jõule pidada plaanid?
Kuna ma pole eriti tähistaja tüüpi, siis kuigi palju midagi ei muutu. Eks proovin külastada oma õdesid-vendi ja teisi lähedasi inimesi.

http://www.heategevusfond.ee/joulupuu/

Tauno Tõhk
Päkapikk Päkapikukontorist