Suured ja väikesed teatrisõbrad Eesti erinevatest asendus- ja turvakodudest külastasid SEB Heategevusfondi toetusel Tartu Teatri Kodu, vaadates prantsuse kirjaniku Antoine de Saint-Exupéry teosel põhinevat „Väikest Printsi“. Peale selle tehti Toomemäel mälestuseks perepilte, kohtuti näitlejatega ja külastati Mänguasjamuuseumi.

Nagu ikka, valmistasid kasvatajad lapsi teatriks pisut ette, meenutades „Väikese Printsi“ igihaljast lugu hubasel õhtusel koosolemisel või unejutuks ette lugedes.

Ühest muinasjutust teise

Teatripäev algas kevadise lumega ja pisemad rõõmustasid juba lumememmehooaja tagasituleku üle. Aga Tartu linna lähenedes polnud teel enam lumesaju jälgegi, vaid hoopis kevadiselt päikeseline. „Justkui oleks sattunud hoopis muinasjuttu „12 kuud“, kus on korraga võimalik kohtuda mitme kuuga,“ märkis üks pereema.

Osale lastele oli tee teatrisse tuttav, sest „Sööbiku ja Pisiku“ vaatamisest samas kohas oli möödunud vaevalt mõni nädal. Lisaks marsruudile oli lastel meeles, kuidas garderoobis toimetada, kus jalanõusid vahetada ja kuidas teatrikülastajate suures suminas käituda.

Hoopis uus väärtus!

Heategevusfondi kutsel teatrikülastustel on juba tavaks saanud, et lapsed saavad näitlejaid ka „näpuga katsuda“. Erandiks polnud seegi kord, kui enne etendust tulid Adeele Sepp ja Janek Joost lastega kohtuma. Julgemad küsisid kingituseks saadud raamatusse ise autogramme.

Kel söakusest pisut puudu jäi, sai ikkagi oma autogrammi kätte – lihtsalt kasvataja tuli julgestuseks kaasa kutsuda. Aga ega see sündmuse võlu kahandanud: kõik lapsed olid tähtsa kohtumise üle silmnähtavalt uhked.

Väikeselt Printsilt allkirja saanud 16-aastane tütarlaps ütles oma raamatut koos allkirjaga tagasi saades õnnelikult, et enam ei ole tegu tavalise raamatuga, vaid nüüd on sellel hoopis uus ja omaette väärtus.

Ilus!

Etendus toimus hubases väikeses saalis, mis oli nii kodune ja lastele käegakatsutavas kauguses. See tundus nii ehe ja armas oma lihtsuses – lapsed said tunda end justkui osana muinasjutust.

Palju elevust tekitas „näosaatest“ tuttav näitleja Adeele Sepp. Minimalistlike vahendite ja kahe hea näitlejaga oli laval loodud õpetlik ja kaunis lugu.

Etenduse algus oli mõnele väikemale põnnile pisut hirmutav, sest korraga läks kõik pimedaks. Kasvataja käsi pakkus aga tuge ja hiljem polnud pimedad kohad enam üldse hirmsad. Hoopis kaunid! 3-aastane tüdruk sosistas planeete ja tähti nähes kasvatajale kõrva: „Ilus!“

Teise pere pisike 3-aastane preili, kes end eelmise teatrikülastuse ajal kasvataja sülle peitis ja etendust jälgides tema käsi endale kaitsvalt ümber mähkis, oli nüüd juba „kogenud“ teatrilisena mitu korda julgem. Ta otsustas seekord täitsa üksi istuda, vahepeal kindluse mõttes korraks kasvataja sülle lipsates, et seejärel jälle end kaaslaste kõrvale sättida.

Läikiv onu ja printsi naer

Seekord ei olnud etenduses eriti kärtsu-mürtsu ja tuli rohkem dialoogi jälgida. „Eks see kaasa mõtlemise töö olegi ju tegelikult kohati hirmus raske, ent ikka ja jälle toimus etenduses või tegelaste vestluses mõni selline pööre, mis jälle laste tähelepanu haaras,“ ütles üks kaasasolnud kasvataja. Ent too teatrist lummatud 3-aastane tirts ei pööranud oma pilku lavalt hetkekski.

Paljude laste lemmik oli etenduses eputaja ja pärast etendust rääkisid nad pikalt „läikivast“ onust. Ühele 6-aastasele poisile meeldis aga kõige rohkem see, kuidas Väike Prints naeris.

Kuna teatrikülastuse päeval toimus vahetult pärast etendust lasteraamatute auhinna „Lapsepõlveauhind“ kätteandmise tseremoonia, siis saadi kohe ka teistlaadne, „ametlikum“ kogemus. Lapsed osalesid Tartu parimate lastekirjanike õnnitlemisel! Tähtsat päeva tähistati seejärel üheskoos kringli söömisega.

Kes avastas endas kokaande, kes motohundi

Muinasjutu lummusest tuldi vaikselt välja Mänguasjamuuseumis. Peredel, kellel see kuu aega tagasi oli risti-põiki läbi jalutatud, jäi nüüd rohkem aega mängutoa jaoks. Sealt leidis igaüks endale meelepärase tegevuse: kes avastas endas motohundi mootorrattaks maskeeritud kiikhobuse näol, kes kokaande kööginurgas kaaslastele plastist torditükke küpsetades. Mõni laps aga lasi fantaasial lennata ja tõmbas selga ahvi- või tiigrikostüümi. Üks laps, kes kasvataja sõnutsi tavaliselt ei oska iseseisvalt endale meelepärast mängimist leida, läks ja mängis kööginurgas suure huviga.

Tunnike mänguasjamuuseumi mängutoas möödus kiirelt, sest tegevust jagus küllaga. Soovijad said meisterdada juhendaja näpunäidete saatel vahva paberist mardika või leida muud meelepärast tegevust.

Unejutt SELLEST sinisest raamatust

Kodus näitasid lapsed kasvatajatele ja teistele lastele autogrammidega raamatuid.
Kasvataja: „Nädala jooksul on lapsed minult „seda sinist raamatut“ korduvalt unejutuks palunud. Alles eile lugesime veel mõned peatükid ja täna hommikul loetut meenutades tulid lastele elavalt meelde etenduses nähtud Kuninga kuldne kroon, Uhkeldaja säravad rõivad ja Rebane. Väikeseks omaette parooliks teatris käinud lastega on meile aga saanud järgmine lugu: iga kord, kui keegi hõikab üle elamise „Joonista mulle...“, vastavad ülejäänud kooris: „LAMMAS!“.