Jalka on lahe!

7.09.2016
Blogi

Juunis ja augustis veetsid tuhanded lapsed sportlikult aega erinevatel staadionitel palli taga ajades. SEB Heategevusfondi toel osalesid 62 poissi-tüdrukut turva- ja asenduskodudest ka sel suvel – nagu mitmel eelmiselgi – üle Eesti jalgpallilaagrites, kus kogenud treenerite käe all said vutioskusi nii alaga juba tegelevad kui ka jalgpallimurul alles „rohelised“ noored jalkaentusiastid.

Nii mõnelegi lapsele oli see üldse esimene laagrikogemus. Need, kes eelmistel suvedel juba laagris käinud olid, ootasid seda suure õhinaga. Kuigi hommikuti tuli vara tõusta ning päevad olid pingelised ja pikad, jäi suurem osa lapsi laagriga väga rahule. Omandati palju uusi oskusi staadionil, saadi rohkem teada iseendast ja oma võimetest ning paljud leidsid uusi toredaid sõpru.

Iga algus on raske

Kõige raskem oli esimene päev. Tagasihoidlikumad nagu Tairo jälgisid alguses teisi kõrvalt. Järgmisel päeval oli olukord juba tuttavam ja lapsed võtsid aktiivselt kõikidest tegevustest osa. Mõnel lapsel oli ka kohanemisraskusi, treeneri ja kasvatajaga koostöös leiti siiski probleemidele lahendus.
Esimene päev tekitas ka mõnes muidu julges poisis veidi hirmu. Kohal oli ju palju võõraid poisse. Sõbraga koos oli teiste hulka minna natuke julgem. Omanimeline jalgpallivorm, T-särk, lühikesed püksid ja põlvikud, mis laagrilistele kätte jagati, tekitas uhke tunde ja ühendas enne omavahel võõrad lapsed meeskonnaks ning pani lapsi end tundma ehtsate jalgpalluritena. Paljud lapsed kannavad neid riideid kehalise kasvatuse tunnis ja räägivad oma sõpradele uhkusega, et käisid suvel jalkalaagris.

Lapsed nägid õhtul palliplatsilt tulles välja nagu murjanid, riided kunstmurused. Koju naasti küll väsinuna, kuid rõõmsa meelega, täis soovi järgmisel hommikul uuesti trenni minna. 

Esimese päeva õhtul oli paljudes kodudes laste põhimäng jalgpall. Trenniriided ei tahtnud kuidagi pesukorvini jõuda. Õhinaga räägiti, kes millega tegeles ja mitu väravat löödi. Kasvatajale näidati uusi õpitud trikke.

Pikad laagripäevad harjutasid kindlast päevakavast kinni pidama ja kasvatasid iseloomu. Hommikune ärkamine oli vahel siiski raske. Nii mõnelgi hommikul möödus vooditegemine, riidessepanek, hambapesu ja söömine, silmad uneliivas, aga platsile jõuti juba ootusärevalt ärksatena. 

Päev A. Le Coqi staadionil innustas

Mõned poisid olid laagris nii juunis kui ka augustis ja meenutavad seda õhinaga. Käidi kohtumas päris jalgpallimängijatega, matkati teletorni ning muidugi tehti nii kõvasti trenni, et jalad olid valusad. Väga vahva oli see, et sai mängida ka „päris“ jalkat A. Le Coqi staadionil. Trennid olid vaheldusrikkad: alati alustati soojendusharjutustest, millega kaasnes ka vastupidavustrenn jooksmisega, seejärel õpiti erinevaid võtteid – lööke, kaitsmist, ründamist. 

Lapsed olid eriti rõõmsad ja särasilmsed pärast üht laagripäeva, kui nad käisid A. Le Coq Arenal Eesti jalgpallikoondisega kohtumas. Nad said oma lemmikutelt autogrammid ja veetsid Tallinnas väga meeleoluka päeva. 

Jalgpall – paljude laste lemmikhobi

Sergeile meeldib väga jalgpalli mängida. Kodus kasutab ta iga võimalust, et õues vutti taguda. Nüüd käib ta jalkatrennis ja loodetavasti saab sellest tema püsiharrastus, mis aitab arendada ka mõtlemist ja tähelepanuvõimet.

Esimeses klassis käiv Kert on väga aktiivse loomuga poiss, kellel jalgpallilaager võimaldas ennast tühjaks rahmeldada ja emotsioone koguda. Kindlasti omandas Kert uusi oskusi, kuidas teiste lastega suhelda ja meeskonnas hakkama saada. Kõik laagris õpitu ja kogetu kulub talle ka kooliteel marjaks ära.

Andres läks hommikuti laagrisse põnevusega ja tuli õhtul alati rõõmsa meelega. Treenerid olid toredad ja julgustavad – seda oli tunda Andrese õhinast, kui ta nendest rääkis. Eriti suure elamuse sai ka Andres päevast, mis toimus A. Le Coq Arenal.

Marcusele, suurele spordipoisile ja jalgpallifännile meeldis laager väga. Ta on meeskonnamängija, mistõttu tema hindas kõige enam uusi sõprussuhteid. Marcus läks laagrisse suvel alati suure rõõmu ja entusiasmiga. 

Säde on jalgpalli mänginud mitu-mitu aastat. Ta nautis üritustel osalemist, ei hilinenud kordagi ning kasvatas endas oskust iseseisvalt tegutseda, pestes ise igal õhtul oma vormi ja kedrid järgmiseks päevaks uuesti puhtaks. 

Võita on hea tunne, aga tuleb osata ka kaotada

Jaana käis juba lasteaias jalgpallitrennis. Jalka on teda alati huvitanud, kuid ta tahab olla kõige parem – tüdruk ongi parimate seas, kuid iga väiksem tagasilöök kisub ta indu alla ja nii ta mõni aeg tagasi trennist loobuski. Ka laagris pidi ta mõnel võistlusel teistele alla jääma ning kippus siis kohe „igavesi“ loobumismõtteid mõlgutama. 

Steveni võistkond sai palju võite, mis tekitas poisis positiivseid elamusi. Stenile meeldis see, et sai palju liikuda ja erinevaid mänge mängida. Madisele ei meeldinud aga samuti kaotada. Kasvatajaga vesteldes jõuti lõpuks tõdemuseni, et tuleb osata ka kaotada ja õppida mitte alla andma. 

Sandril oli esimesel päeval väga raske ärgata, aga teisel hommikul oli ta juba heatujuline ja ootas laagrisse minekut. Kodus jälgis ta telekast suure huvi ja tähtsa pilguga EM-võistlusi ja elas neile kaasa (kommenteeris, kes tegi midagi valesti ja kes õigesti). Laagris sai ta juurde ka uusi sõpru. 

Sander on väga elava iseloomuga poiss. On hea, et tal on jalkapisik, mis aitab tal end välja elada ja liikumisvajaduse rahuldada. Laager innustas teda veel enam trenni tegema ja õpetas iseseisvust, püsivust, vastutus- ja kohusetunnet ning meeskonnatööd. Võib öelda, et laager andis talle maksimumi, sest poiss ise suutis sealt maksimumi võtta. 

Sander käib nüüd esmaspäeviti, kolmapäeviti ja neljapäeviti jalgpallitrennis. Ta on tubli jalgpallipoiss, kes oskab mängida väljakul mitmes rollis – nii paremal kui ka vasakul äärel. 

Jalgpallilaager päästis Priidu „arvutihaigusest”

Priidu lemmiktegevuseks on kõik, mis puudutab digimaailma (telefonid, arvutid, printerid jne). Selle kohta uurib ta pidevalt teavet ka internetist. Kui lubataks, istuks poiss kogu aeg ainult arvutis. Isegi õues olemine tähendab tema jaoks pingil istumist ja telefoniga internetiavarustes surfamist. 

Jalgpallilaager pani ta aga füüsiliselt rohkem tegutsema, olles hea vaheldus arvutile. Priit läks hommikuti laagrisse entusiasmiga ning ka päeva lõpuks oli rõõmus ja rahul. Priidu sõnul oli treener väga lahe, aus ja sõbralik ning ta leidis laagrist endale uusi sõpru. Priit lubas järgmisel suvel jälle kindlasti jalkalaagrisse minna. Sellel õppeaastal on tal võimalus kodu lähedal staadionil jalgpallitrennis käia. Seda juhendab kohalik kehalise kasvatuse õpetaja. Priit on end kirja pannud ning hakkab igal esmaspäeval peale tunde trennis käima. Kasvatajad loodavad, et jalgpallipisik on päästnud poisi „arvutihaigusest“.

Dmitri jääb siiski korvpalli juurde – aga jalka on ka lahe!

Dmitril oli väga suur rõõm treeninguriietest, mille hulgas on ka tema nimega särk. Kõigi laste silmad särasid spordisaalis, sest kohe esimesel päeval panid kõik vormi selga ja jalkakoondis sammus staadionile.

Kuna tegemist oli piirkonnaga, kus osalesid enamuses vene keelt kõnelevad poisid, küsis treener iga lapse käest ka keeleoskuse kohta. Treenerid ja juhendajad valdasid ka eesti keelt, aga eesti lapsed said suurepäraselt hakkama ka vene keeles rääkimisega. Nii et jalkalaager toimis ka keeleõppe laagrina.

Dmitri meenutab: „Sain nädalaga põhiteadmised jalgpalli mängureeglitest. Hästi vahva oli ja juhendajad olid toredad, vahel tegid nalja, vihmasel päeval olime spordisaalis. Puuvilju saime palju süüa. Suvi on ees ja vabal ajal saan kodus teistega jalgpalli mängides oma oskusi ja teadmisi edasi anda.“ 

Dmitri arvas kokkuvõttes, et kuigi vahel võib ka jalgpalli mängida, jääb ta ikka korvpalli juurde. Korvpall meeldib rohkem ja seda on ta mänginud juba aastaid. „Nüüd on mul teadmised ka jalkamängimisest, vahva on vahel kanda pikki jalgpallipõlvikuid ja särgiga saan kooli kehkatunnis olla.“

Mihhail sai teada, et iga asi tahab harjumist

Mihhail leidis laagris kiiresti teistega kontakti ja läks igal hommikul ootusärevusega jalkatrenni. Õhtul rääkis ta päeval kogetust: kuidas nad tegid soojendusharjutusi, kuidas harjutasid jalgpalli lööke, ja kõige tähtsamast – palli vastasvõistkonna väravasse löömisest. Mihhailil oli väike mure ka, kui ta nägi trennis poisse, kel olid natuke teistsugused jalanõud, näsadega. Neid poisse oli vähem, kes olid juba pikemalt trennis käinud ja varustus olemas. Õnneks olid kodus kapis sellised jalanõud olemas, jalanumber sobis ka. Mihhail sai ka nende jalanõudega mängimist proovida. Iga asi tahab harjumist ja Mihhail ütles: „Varvas ei saanud haiget palli lüües, kuid käia, joosta on nendes halvem.”
Pärast laagri lõppu võtsid Dmitri ja Mihhail kuurist välja jalkavärava ning kogetu ja õpitu põhjal toimusid vabal ajal koduõues koos sõpradega pingelised mängud. Mihhail soovib ka järgmisel aastal jalkalaagris osaleda. 

„Meie Aleksandr“ – jalkalaagri ametlik abitreener

Lapsed, kes olid jalgpallilaagris varem käinud, ootasid seda väga ka sel aastal. Tänavu oli noorematele ja neile, kes seal enne polnud viibinud, suureks motivatsiooniallikaks 14-aastane oma poiss Aleksandr, kes oli laagris treeneri ametlik abi ja teenis sellega endale taskuraha. Treener kutsus ta abiks, kuna varasematel aastatel oli Aleksandr laagritegevustes osalemisega näidanud, et on toimekas ja kohusetundlik. Aleksandr on tõsine spordipoiss, kes tegeleb ka trikitõukerattasõiduga.
Noormehele oli abitreeneri kohustus väga tähtis ülesanne, mis mõjus innustavalt nii talle kui ka teistele osalejatele. Ta oli kõigile eeskujuks ja tekitas nooremates soovi hästi mängida, et ka ise sellist võimalust saada. Seekord sai lõpuks ometi koos teistega osaleda ka üks väiksem tüdruk, kellele jalgpall on kogu aeg huvi pakkunud – vanus lubas ta nüüd laagriliste hulka. Kuna lapsed tekitasid oma jalkajuttudega suurt elevust ka väiksemates, sai treenerilt eriloa kahel päeval kaasa lüüa ka üks 5-aastane spordihuviline põnn. Sära lapse silmis on sõnadega raske kirjeldada.

Uued sõbrad ja hingega pallilahingud

Üks poiss tuli iga päev koju ja ütles uue nime, kellega oli laagris lähemalt tuttavaks saanud – nädala lõpuks oli tal juba terve nimekiri uusi sõpru. 

Peale laagrit olid mitme kodu lapsed justkui uue sportliku hingamise saanud. Nad veetsid õhtuti pikki tunde spordiplatsi jalgpalliväljakul, nakatades oma mängulustiga ka küla teisi lapsi. Kõik kaasati mängu ja tulised pallilahingud toimusid suvel hilisõhtuteni. Tihtipeale palusid lapsed ka kasvatajatel kohtunikuks või väravavahiks olla – nii said trennipisiku ka töötajad. Suurt mängulusti jätkus peale treeninglaagrit aktiivselt mitmeks nädalaks. 

„Meie treener“ – ideaalne eeskuju

Ühe pere lastel tekkis väga eriline suhe laagri treeneriga, kes võitis laste armastuse ja austuse. See treener on sõbralik, rõõmus ja õiglaselt karm – just selline, nagu üks õige mees peab olema, ütles üks 12-aastane poiss. Kasvatajad sõnasid, et ta on lastele justkui ideaalse isa eeskuju. Laagri lõppedes lootsid lapsed, et ka järgmisel aastal on neil sama treener. 

Lapsed tundsid end laagrisse minnes hästi ja laagri lõpus olid kurvad, sest üks vahva koostegemine lõppes. Nähes treenerit pärast laagrit kodukandis ühel spordipäeval, rõkkasid nad rõõmust, kuuldes koridoris kaugelt oma treeneri häält. Lapsed jooksid teda kohe vaatama ja mängisid koos treeneriga jalgpallitöötoa nurgas palli. Ka treener rõõmustas lapsi nähes. Lapsed olid meeldivalt üllatunud, et treener mäletas nii hästi nende kõikide nimesid. 

Eduelamus innustab edasi püüdlema

Tähtis koht oli laagris just eduelamusel. Kui mõni pall väravasse löödi, mainiti see õhtul kodus alati ära. Seda, et vahel tuleb ka kaotada, õpiti aktsepteerima. Poisid tundsid kohe pärast laagrit huvi, millal järgmine kord laagrisse saab. Saades vastuseks, et järgmisel suvel, tuli nagu ühest suust: „Nii hilja!“

Laager ei suunanud küll kõiki lapsi jalgpalliga edasi tegelema, aga paljud avastasid enda jaoks selle mängu võlud või said uut indu lemmikalaga edasi minna. Laagrist saadud riiete ja palliga käidi hiljem veel korduvalt kohalikul staadionil mängimas. Oma uut spordivarustust, aga muidugi ka oskusi näidati uhkusega sõpradele ja koolikaaslastele.

Ka selleaastane kogemus näitas, et lapsed on alati valmis jalgpallilaagrisse minema, vutimäng on noorte hulgas populaarne!

Fotod: EJL ja Rimi Jalgpalli Suvelaagrid FB lehelt