Viiekümne kolmes Euroopa riigis UEFA egiidi all korraldatud rahvajalgpallipäev propageerib aktiivset liikumist ja elustiili ning jalgpallimängu. SEB Heategevusfond ja Eesti Jalgpalli Liit (EJL) korraldasid selle raames 28. mail Sportland Arenal jalgpallipäeva enam kui 150-le Eesti turva- ja asenduskodu lapsele.

Kolm tundi kestnud vutipäev sisustati osavusharjutuste ja mängudega, mida aitasid läbi viia Eesti koondise abitreener Janno Kivisild, 73 korda Eesti koondises mänginud Teet Allas, EJL treenerite koolitaja Katrin Kaarna, naiste koondise kapten Kethy Õunpuu, noormeeste U-19 koondise peatreener Karel Voolaid ja EJL rahvajalgpalli juht Ants Juhvelt.

SEB Heategevusfond korraldab asendushooldusel viibivatele lastele erinevaid koostegemise üritusi eelkõige seetõttu, et neil lastel puudub kodune tugi oma ema ja isa näol, kes aitaksid leida neis peidus olevad erilised anded. Ka seekordne jalgpallipäev oli oluline tõdemaks, et iga laps on eriline – kohtumine oma ala professionaalidega andis neile enesekindlust ja see on innustuseks leida oma hobi, millele pühenduda.

Jalgpallipäev lõppes miniturniiriga, kus kõik 154 osalenud last olid nii innustunud mängijad, et EJL noorteprojektide juht Teet Allas lubas teha juhatusele ettepaneku moodustada neist uus koondis. Allas ütles, et jalgpallimäng aitab lastel kasvõi hetkeks unustada oma argimured ja pakub kõigile Eestimaa lastele võimalust sellest osa saada.

Päeva lõpus sai iga laps kingituseks isikliku palli, millele oli võimalus autogrammi küsida ja millega kodus oma jalgpallioskusi edasi arendada.

Jalgpallist innustusid ka tüdrukud

Üritusel osales palju lapsi, kes tegelevad jalgpalliga iga päev. Neile meeldis, et nad said teistele oma oskusi näidata ja teisi õpetadagi. Paljude noorte jalgpallipoiste silmad lõid kõige eredamalt särama siis, kui oli võimalik oma oskusi näidata Eesti koondisega seotud mängijatele ja treeneritele. See ei jäänud märkamata ka noori juhendanud isikutele ja Eesti tubli vutikoondis võib peagi täiendust saada just nendest samadest pisikestest pallivõluritest.

Jalgpallipäev tõstis eriti just nende laste enesehinnangut, kes võib-olla muudes valdkondades nii tublid ei ole, võimaldades kõigile uhkusega näidata, et sellel alal on nad teistest osavamad. On väga oluline, et igal lapsel oleks midagi, mille üle uhke olla ja mille eest tunnustust saada.

Kuigi üks kohalolnud tüdrukutest mängib koguni Eesti tütarlaste jalgpallikoondises, on neidude huviorbiidis tavaliselt teistsugused tegevused ja spordialad. Ent samas oli see tore vaheldus ka neile tüdrukutele, kes varem eriti jalgpalliga kokku puutunud ei ole – nemadki tegid harjutusi hea meelega kaasa ja püüdsid anda endast parimat. 14-aastane Jaanika ütles: „Mulle väga, väga, väga meeldis tänane päev! Tavaliselt ma eriti jalgpalli ei mängi, kuid tänasel päeval sain jalgpallist rohkem teada, ka uusi trikke. See tekitas minus isu rohkem mängida ja võib olla isegi trenniga liituda.“

Paljud tüdrukud ütlesid, et said jalgpallist nüüd rohkem teada ja nii mõnigi tunneb rõõmu ka selle üle, et tal on nüüd oma isiklik pall, mida saab südamesõbrale laenata.

Enese proovilepanek proffide käe ja silma all

Paljud lapsed olid esmakordselt nii suurel staadionil, kus sai niipalju ringi joosta kui hing ihkas. Kasvatajad tõdesid, et lapsed said mõnusas õhkkonnas professionaalsete treenerite juhendamisel oma oskusi proovile panna. Lapsed rääkisid, et tundsid uhkust selle üle, et nendega tegelesid tippsportlased. Üritus oli hästi korraldatud ka selles mõttes, et lapsed olid vanuse järgi rühmadesse jaotatud ning kõikidele jagus jõukohast tegevust, tunnustades naerusuiseid ja särasilmseid korraldajaid, treenereid ja abilisi, kes oma asju tõesti südamega ajavad ja kes nii lühikese ajaga suutsid lastele palju rõõmu, põnevust ja elevust tekitada.

10-aastane Marii oli rõõmus, et nüüd on nende kodu lapsed kuulsad ja tegi ettepaneku, et järgmisel korral võiksid tõelised pallurid ka ühe matši teha ning lapsi vahel mängu võtta.

12-aastane Mario kiitis: „Mulle meeldis kõik! Pall muidugi …“ ei jätkunud tal lõpuks enam sõnu. 15-aastane Ken ütles: „Jalgpall oli väga tore. Ma jätan kindlasti meelde selle väljaku, mis seal oli, sest see oli nii suur. Treenerid olid ka väga head. See, et iga laps sai endale jalgpalli, oli super!“

10-aastane Jane teatas, et talle meeldisid väga mängud. „Tavaliselt on jalgpall minu venna lemmik, nüüd meeldib see ka mulle.“ 14-aastane Ain-Allan: „Käin ka muidu trennis, sain uusi oskusi juurde. Nii suurel väljakul oli uhke tunne. Pall ja särk väga meeldisid.“ Sama leidis ka 15-aastane Andrus: „Käin ka ise jalkas juba kolm aastat. Nii võimsa väljaku peal oli huvitav mängida. Treener oli nii sõbralik ja õpetas palju põnevaid asju. Tuleks jälle kui võimalik. Ja uus pall! Vana oli täitsa läbi.“

13-aastane Dagnar sõnas: „Olen ise suur jalgpallisõber ja käin ka trennis. Kogu üritus oli minu jaoks põnev ja täis üllatusi. Oma pall – see juba on midagi! Tahaks juba kohe mängima minna.“

Minnes olid Ralf ja Artur mõnevõrra mures, et kas seal peab võistlema ja et kui peab, siis nemad ei oleks mingil juhul nõus kaotama, sest kaotada neile üldse ei meeldi … Kasvatajad selgitasid, et loomulikult lähevad võistlustel kõik võitma, aga võita saab siiski ainult üks ja ülejäänud mitte, ent võit on ka see, kui sa iseennast ületad ja tubli oled. Kasvatajad rõhutasid, et jalgpallis võidavad need, kes oskavad hästi kokku mängida ja vaatavad ka seda, mida teised kaaslased teevad.

Ka väiksemad lapsed olid õhinat täis, hüüdes, et tahavad veel sporti teha! Osa tundis rõõmu lihtsalt ringi jooksmisest, teised tahtsid pallimängu proovida. Üks väike poiss, kes liigub väikelastekodust edasi lastekodusse, teatas, et tahab kindlasti sinna kaasa võtta ka oma uue rohelise palli …

Ühes lastekodus osutus jalgpallimängupäev olema kõige suurema jalgpallifänni sünnipäeval. Tema jaoks oli see parim kingitus, mis olla sai.

Kui lastelt küsiti, kuidas läks, siis vastuseks kõlas: „Meie võitsime!“ No mis saab veel paremat olla kui positiivne emotsioon oma meeskonna võidust, arvasid kasvatajad, tundes heameelt selle üle, et pallide varu on jälle täiendatud ja pole karta, et suvel õues midagi teha pole.

„Mul on päris oma jalgpall!“

Tagasiteel jutustati enamasti kingituseks saadud pallide teemal, võrreldi neid omavahel ja arutati, kelle oma on uhkem ja ilusam. Nii mõnegi lapse suust kõlas ka uhkusest tulvil hüüatus: „Mul on päris oma jalgpall!“ On väga tore, et lapsed said kingituseks pallid, sest need on lastele kuidagi erilisemad ja pallimängu on nüüd laste tegevustes palju rohkem. On ju selge, et kui on isiklik jalgpall, siis tuleb seda ka mängida. Õhtul viidi uued nahkkerad hoolikalt oma tubadesse peitu – kes voodi alla, kes koguni voodisse.

Lepiti kokku aegu, millal staadionil kohtuda. Järgmisel päeval läksid paljud lapsed kooli uue särgiga ja said sõpradele rääkida toredast üritusest. Kindlasti lubasid lapsed vaadata 3. juunil Eesti koondise mängu – nüüd on ju äratundmisrõõmu palju ja ergutuslausegi selge.

Sel suvel mängitakse mitme lastekodu hoovis igal õhtul jalgpalli! Kui varem toksiti vutti enamjaolt tavaliste riietega, siis Tallinnast tagasi tulles püütakse selga saada täisvarustus. Üks kasvataja kirjutas, et vaipa ei saagi enam kloppida, sest vaibakloppimise puust on tehtud jalkavärav ja kõiki kasvatajate väljapakutud alternatiive, et teeks värava kahest kurikast ja tõstaks mõnda muusse kohta, ei ole tõsiselt võetud, sest vaibakloppimise puu on justament see õige, ainult võrk puudub.

Kokkuvõttes tõdesid kasvatajad, et lisaks heale sotsiaalsele keskkonnale oli üritusel ka väga vajalik õpetlik pool. Jalgpalliga tegelevate inimeste õpetussõnad jäid meelde ja oma värskeid teadmisi näidatakse nüüd ka kodustes pallilahingutes, sest „Tallinnas õpetati meile nii...“

Triin Lumi