Sel aastal toimus jalgpallipäev turva- ja asenduskodus elavate laste heaks juba viiendat korda ning sedapuhku sai see teoks koostöös FC Flora mängijatega. Ennelõunal korraldasid jalgpallurid lastele jalkatreeningu ja lõbusaid mänge, õhtul saadi osa suurest jalgpallilahingust FC Flora ja Nõmme Kalju FC vahel.

Laste jaoks oli see päev üllatusi täis. Kuigi nii mõnigi mitte väga spordilembene arvas algul, et pallimängud pole tema rida, said kõik osalejad jala valgeks ja särisesid õhtul jalgpallimatšil staadionil lainetavast energiast.

„Kas Ronaldo on ka platsil?“

Jalgpall on paljude perede lemmikspordiala. Osa lapsi oli jalgpallipäeval varemgi käinud ning soovisid väga ka seekord tulla. Paljud lapsed käivad suviti jalgpallilaagris ja mängivad meeleldi iga päev jalkat. Suurt elevust tekitas võimalus õhtul „päris“ jalkamatši vaadata.

Kasvatajad andsid enne üritust omalt poolt parima, et rääkida lastele natukene jalgpalli liigadest Euroopas ja erinevates riikides. Ühe pere lapsed küsisid, kas Ronaldo on ka platsil, kuid hiljem said aru, et siinmail on omad staarid. Paljudel lastel on aga juba olemas oma lemmikud nii Eestist kui ka mujalt maailmast. Igatahes neil, kes siiani jalgpallist suurt ei teadnud, läks ka jalkateooria poole pealt maailmapilt omajagu avaramaks.

Sai ennast tühjaks joosta

Kohale jõudes asusid lapsed kohe väljakut uudistama. Küsimusi oli väga, väga palju: mis valged jooned need on ja mis-kus-kuidas toimib…

Professionaalsed jalgpallurid leidsid kiiresti iga lapsega kontakti ning kõigile jätkus tegevust ja liikumisrõõmu. Kasvatajad õhutasid pelglikumaid lapsi palli mängima ise kaasa tehes. Täiskasvanute eeskuju nakatas ja ka aremad said käe-jala valgeks. Organiseerijad panid seda tähele ning läkitasid pallikõksijate rühmadesse kohe uusi täiskasvanuid. Lõpuks muutus mäng väga haaravaks ja lapsed olid suures vaimustuses: silmad särasid, põsed lõkendasid ning kõik tundsid end suure sõbraliku ja ühtse jalkaperena.

Lapsed jooksid väsimatult: arvestades seda, et tavapäraselt kõik nii aktiivselt ei liigu, ei kaevelnud keegi, et ta on väsinud või ei jaksa enam joosta – mida pikematel jalutuskäikudel kuuleb sageli. Kuigi nii mõnigi üritas esialgu palli mängida pigem käega kui jalaga, oli rõõm „pihta saamisest“ seda suurem.

Atmosfäär staadionil oli sportlik. Tore oli, et liikumiseks oli suur väljak, kus võis joosta niipalju kui vähegi tahtsid ja seda koos teiste lastega. Püsimatumate laste jaoks ei ole lihtne olla olukorras, kus on palju lapsi koos. Nende tähelepanu võib kergelt hajuda ja koolis on nad harjunud olema väiksemas kollektiivis – aga ka neile oli see väga hea kogemus ja nad said vägagi hästi hakkama.

Kaks palli on parem kui üks

Arseni tahtis mängida omaette, sest aktiivses meeskonnas ei jagunud talle palli tema arvates piisavalt. Vahepeal oli tema meeskonnas Arseni algatusel mängus lausa kaks palli korraga, sest ühe võttis poiss enda tarbeks. Kasvataja mängis temaga mõnda aega kahekesi platsi servas, varsti aga lõi nendega kampa veel teisigi perevanemaid koos oma lastega, kes suuremas seltskonnas mängida pelgasid.

Aleksandra jaoks oli jalgpall uus spordiala. Talle meeldis see, et jalkatreeneriteks olid ilusad tüdrukud – ta sai endale uued eeskujud, kelle moodi olla. Nüüd nõuab ta endale peapaela, millega juukseid kinni panna. Aleksandra jäi selle õhtuga väga rahule: ta ütles, et teda kiideti ning oli uhke, et sai eestikeelsest juhendamisest aru.

Üks 10-aastane tüdruk teatas enne jalkapäeva, et temale pallimängud ei meeldi ning tema jalgpalli mängima ei lähe. Kui aga mängud läbi ja kasvatajaga uuesti kokku saadi, oli laps nii rõõmus ja lausa säras, seletades õhinal, kuidas ning kuhu ta pallile ja palliga pihta oli saanud. Ta oli näinud ka kasvataja mängu ja kukkumist ning tundis muret, ega kasvataja haiget ei saanud, teatades samas rõõmsalt, et talle andsid jõudu banaan ja kasvataja kukkumine, näed, isegi suured kukuvad!

Rõõm kaasaelamisest NII suurel staadionil

Lapsed olid ühisel nõul, et jäädakse kuni päeva lõpuni ja vaadatakse ära ka jalgpallimatš. Kõik pidasid ilusti vastu ja said päeva lõpuks kingituseks isikliku jalkapalli ning mängu lõpus said oma uhiuue palli peale mängijate autogramme küsida. Lapsed olid väga suures vaimustuses, sest paljud nendest polnud varem NII suurel staadionil käinud ja näinud jalgpallimängu ainult televiisorist. Lapsed julgesid tribüünil end kõva häälega väljendada ja kaasa elada – enamasti FC Florale muidugi!

Ka muidu üsna jalkakauged tüdrukud olid staadionil nähtud mängust suures vaimustuses. Neile väga meeldis see, et koondis koosnes noormeestest. Ja see eriline energia, mis mängu ajal tribüünidel lainetab, tõstis neidude vaimustuse tippu.

Jalgpallipäevast võtsid osa ka 5-aastane Kevin ja 7-aastane Kert. Kert on pool aastat käinud FC Flora jalgpallitrennis. Ta on olnud väga usin käija ja pole põhjuseta puudunud. Kerdi unistus on saada tubliks jalgpalluriks. Jalgpallipäeval rõõmustas teda see, et nende mängu juhendas sama treener, kes oli jalgpallilaagris. Kert oli väga uhke, et lõi värava. Talle jätsid kõige sügavama mulje FC Flora fännid, kes korraldasid staadionil lausa ilutulestiku ja varjutasid Nõmme Kalju FC fännid.

Ka Kevin tahab trennis käima hakata. Päeva lõpuks arvas poiss, et nüüd on temalgi jalgpallimäng täitsa selge.

Uhke tunne olla päris jalgpalluri kõrval

Eskortlapsed, kel oli võimalus saata professionaalsed mängijad suurele staadionile, rääkisid õhinaga, kuidas kaamera neid lähedalt filmis. Kaidur oli õnnelik, et sai profijalgpalluril käest kinni hoida ja televisioon oli ka kohal. Ühes peres, kus keegi enne eskortlapseks ei registreerinud, avanes kahele tüdrukule siiski see võimalus. See oli nende jaoks tõeline elamus! Pärast, autogramme küsides, otsis iga eskortija eelkõige üles just selle mängija, kelle oli ise platsile saatnud.

Kert tahtis eskortlapseks saada sellepärast, et uhke tunne on olla päris jalgpallurite kõrval. Teda kui suurt FC Flora fänni tegi natuke kurvaks see, et ta saatis väljakule Nõmme Kalju mängija, mitte oma lemmikmeeskonna oma. Väljakult äratulemisega jäi Kert pisut hiljaks, no seal oli lihtsalt kõik nii põnev ja vajas siit-sealt veel ülevaatamist. Teised olid juba väljakult lahkunud, mäng napilt juba alanud, jooksis Kert üksi järele…

Autogrammiga pall õhtul kaissu

Pärast mängu paluti lapsed staadionile, kus avanes võimalus meeskonnaliikmetega suhelda. Küll oli tore laskuda alla väljakule, samas kui terve staadion neid jälgis! Lapsed näitasid uhkusega käsi, jalgu, selga, kuhu jalgpallurid olid jätnud oma autogrammid. Tüdrukud ütlesid, et nad ei pese ennast terve nädal, kuna tahtsid, et kogu maailm näeks nende kunstiliselt autogrammidega kujundatud käsi ja jalgu.

Toredaks üllatuseks oli laste jaoks see, et nad said päeva lõpetuseks kaasa igaüks oma isikliku palli – paljude laste jaoks oli see ootamatu ja rõõm oli seda suurem. Pallid olid väga ilusad, erksavärvilised ja autogrammidega. Koduteel kandis igaüks oma palli uhkusega.

Kevin ei saanud hästi aru, mis need autogrammid on ja arvas esiti, et peseb kodus palli puhtaks. Kert aga arvas, et vist ei raatsigi selle palliga mängida.

Üks uus laps, kellel polegi varem isiklikke mänguasju olnud, võttis kingiks saadud isikliku palli ööseks voodisse kaissu. Hommikul ärgates oli ta selle üle üliõnnelik ja jooksis kasvatajale näitama, et pall on alles.

Nüüd käib jalgpall ka koduõuel!

Kohtumine jalgpalli suurte tegijatega seisab kaua meeles. See on sündmus, millega saab sõprade ees uhkustada. Tagasiteel bussis selgus, et eriti ereda mälestuse jättis ühe kasvataja kukkumine jalkamängu ajal – see olevat professionaalne olnud! Lapsed olid õnnelikud, kuna muljed olid eranditult positiivsed ja igaühel oli kingituseks saadud autogrammidega pall kaenlas.

Kui kodus on sageli keeruline veenda lapsi liikuma või liikumismänge mängima (mõnel lapsel on liigse kaalu pärast väga oluline rohkem liikuda), siis sellised üritused soodustavad igati liikumisharjumuse tekkimist.

Lastel tekkis ka endil soov jalkat mängida. Kodus ei tahtnud keegi oma uusi palle niisama hommikut ootama jätta – lastel oli elevus sees ja nii mõneski hoovis peeti sel õhtul maha veel üks jalgpallilahing. Lapsed, kes seekord jalkapäeval kaasas ei käinud, tulid ka kampa ning suuremad ja „kogemustega“ mängijad püüdsid väiksemaid juhendada. Mitmes peres pandi juba järgmisel päeval jalgpalli mängimiseks väravad üles.