Jaanikuu lõpus külastasid Eesti asendus- ja turvakodude lapsed SEB Heategevusfondi kutsel Tartus Laulupeomuuseumi siseõues mängitavat Suveteatri kogupereetendust „Üle linna Vinski“. Kohtuti lavastaja ja näitlejatega, nauditi suvepäeva Tartus jalutades, tehti pilti ja uudistati Tagurpidi maja.

Enne vaadati kodus DVD-lt lastelavastust „Üle linna Vinski“. Mõnes peres loeti Vinski-raamatut ka õhtujutuks. Nii on pärast, mida võrrelda ning arutada, kuidas teater erineb raamatust või telelavastusest.

Etenduse päeval ootasid lapsed väga, millal juba teatrisse saab. Tartus võttis külalisi vastu mõnus suveilm ning nii sai kaasa võetud vihmakeebid ja joped linna uudistama minnes rahuliku südamega bussi jätta.

Kiskus kaasa nii suured kui väikesed

Mõni pere oli kohal täies koosseisus ja osale lastele oli see täitsa esimene teatrikogemus. Laulupeomuuseumi vana ja uhke maja oli ka ise vaatamisväärsus, mis toimuvale oma osa juurde andis.

Paljud kasvatajad mäletasid Vinski lugu ka oma lapsepõlvest. Vahva oli enne ja pärast koos lastega asju arutada – kasvatajad said ka oma meenutusi jagada, et lastel oleks lihtsam etendust jälgida. Sedapuhku meeldis kõigile väga see, et lavaks oli kogu ümbrus ja tegevus toimus pealtvaatajate keskel.

1 tund ja 50 minutit kestvale etendusele mõeldes kahtles mõni laps alguses, kas ta ikka jaksab niikaua järjest vaadata. Kasvataja lohutas, et teatri juurde kuulub ka vaheaeg, kus vaatajad saavad ennast sirutada. Aga selgus, et muretsemiseks polnud põhjust – lõbus lavatükk kiskus lapsed jäägitult kaasa.

Etendus oli hoogne ja naljakas. Elamusi jagus nii suurematele lastele kui ka päris pisikestele. Kui väikestele meeldisid ennekõike laulud, mida oli tore kaasagi ümiseda, siis suuremad elasid sündmustele kaasa, arutledes pärast ka etenduse õpetliku sõnumi üle.

Mida sa teeks, kui oleksid nähtamatu?

Ka kõige püsimatumad rüblikud jälgisid laval toimuvat suure põnevusega. Kogu see kilkamine, äpardused ja rumalused panid kogu hingest kaasa elama – lapsed tundsid end laval ära ning said südamest naerda. Kõigi lemmik oli muidugi Vinski ja „nähtamatuse“ idee läks vaatajatele väga hästi peale. Veel koduski rääkisid lapsed teistele kasvatajatele Vinski tempudest.

Tegelastest meeldisid lastele väga laiskvorstid oma kostüümidega, Pirtspekid oma patjadega, Mõrumann ja muidugi Vinski. Artur oleks ise tahtnud Vinski olla, sest too oli väga lahe.

Enamik lapsi leidis, et kõik tegelased olid vahvad. Üks 6-aastane poiss arvas, et kui nähtamatu pulber oleks olemas, siis saaks teha igasuguseid asju nii, et kasvataja ei näeks. Muljet avaldas see, et tegelased tulid lavale nii ülevalt trepist kui ka alt uksest, rääkisid ülevalt akendest ja kõndisid kiviseina peal, mis tundus lastele väga ohtlik tegevus. Üks 7-aastane poiss imestas väga, kuidas apteeker katusele sai.

Kui midagi väga tahta…

Apteeker jäi meelde sellega, et ta käitus nagu väike laps, kuid oli samas tark mees. 10-aastane Egrit ütles, et imed juhtuvad ikka heade inimestega.

13-aastane Kadri tõdes, et teater on nagu üks uus elukogemus, mis õpetab uskuma headesse asjadesse. Kokkuvõttes sai selgeks, et salasoovidel on suur jõud – kui midagi väga tahta, siis seda ka saab – olla isegi nähtamatu!

Uutele teatrilistele jättis kustumatu mälestuse see, et pärast etendust sai koos osalistega pildistada ning autogramme küsida. Nii mõnigi laps tundis tegelastes ära näitlejad, kes mängivad ka teleseriaalides. Nii nad siis käisidki ühe juurest teise juurde ning said autogrammid nii kavalehele, raamatusse kui ka käe peale.

Inspiratsiooni inseneriks saamiseks

Pered kasutasid usinasti võimalust külastada Tagurpidi maja. Ka lapsed, kes olid seal varem käinud, tahtsid rõõmuga uuesti tulla. Tagurpidi majas läksid hoogu needki poisid, kes kodus teatasid, et nemad sinna ei tule, sest see on „mõttetu koht“. Kohapeal olid just nemad need, kes kasvatajat ringi vedasid ja näitasid põnevamaid paiku majas.

Tagurpidi olekut nautisid kõik lapsed, ka päris väikesed silkasid vaimustunult ringi. Ühe pere pooleteiseaastasele põnnile sobis vägagi seal ringi jooksmine – see maja olekski olnud nagu tema oma kodu. Suurt huvi pakkus külmkapp, mida sai lahti teha ja uudistada, ahvatlev tundus mõte mõni tagurpidi söök ära süüa, kuid õnneks oli see kõvasti riiulite külge liimitud. Vahva oli ronida kaldlage pidi veidi üles ja seal rippuda – seda tehti lausa võidu. Üheks tõmbenumbriks oli ka telekas, kust sai vaadata tagurpidi multikaid. Tagurpidi majast sai muidugi ka ägedaid pilte teha.

Silver oli väga julge ja osavõtlik ning käis vapralt kõik ruumid läbi. 12-aastasele Priidule pakkus Tagurpidi maja suurt huvi ka nn tehnilise poole pealt. Ta ütles, et temast saab tulevikus insener, kes oskab selliseid asju välja mõelda ja ehitada.

Nalja saab ka head tehes

Tagasi sõites olid emotsioonid laes. Kõik lapsed olid vaimustuses poisist, kes mängis Vinskit. Vahva oli näha telekast tuntud näitlejaid nii lähedalt.

Tagasiteel oli lastel bussis pikk arutelu nii näitlejate kui ka etenduse teema ümber. Õhinaga räägiti Vinski pihlakapüssist – nii mõnigi laps tundis üle linna Vinskis natuke ka ennast ära. Lapsed jagasid arvamust, et vempe saab visata ka head tehes: proovis ju Vinskigi alguses hakata pahandusi korda saatma, kuid sai peagi aru, et hea võidab alati kurja.

Neile, kes teost enne lugenud polnud, oli „Üle linna Vinski“ raamatu kingiks saamine suurepärane üllatus. Õhtul kodus loeti seda unejutuks – nüüd juba veel ühe teatrikogemuse võrra rikkamana.

Panusta 3 eurot kuus ja kingid lastele eduelamusi, uusi kogemusi või toetad noori hariduse omandamisel, mis on elutähtis iseseisvasse ellu astumisel. Anna oma väike panus, et asenduskodus elaval lapsel oleks samasugune toetav ja arendav keskkond nagu meie oma peres kasvavatel lastel: http://www.heategevusfond.ee/aita-sina-ka