Aprilli teine pühapäev oli paljude Eesti turva- ja asenduskodude lastele teatrimaratonipäev. Hommikul vaadati Estonias harivat kontsertetendust „Aken orkestrimaailma“ ning õhtupoole NUKU-s „Väikest Gavroche’i“. Nagu ikka, piiluti mõlemas teatris ka lavatagusesse maailma.

Enne Estonia orkestrimaailma sisenemist räägiti peredes muusikast ja pillidest: arutati, millest ja kellest orkester koosneb, kes on dirigent, mida tähendab „orkestriauk“ jmt. Ikka selleks, et pärast etendust oleks põnev uuesti samu küsimusi esitada ja vaadata, millistele on uute teadmistega lihtsam vastuseid leida ning kas vastused on nüüd muutunud.
Enamik lapsi on koolis pille õppinud ja oskas paljudele küsimustele vastata. Ühes peres jäi enne etenduse külastamist orkestri teemal rääkides õhku rippuma küsimus, kas orkestris on ka kitarr...

Kuidas pillidest saab kokku orkester

„Aken orkestrimaailma“ näitas lastele, kuidas muusikateatris muusikat tehakse – laste lemmik Georg Udukübar tutvustas erinevaid pille, pillirühmi ning seda, kuidas pillidest saab kokku orkester. Hiljem arutades selgus, et paremini jäid meelde just need pillid, mille üle Udukübar toredamalt nalja viskas. Õpiti märkama, et muusika abil saab tekitada väga erinevaid emotsioone. Mõned eriti võimsad orkestripalad aga mõjusid pere noorimale lapsele mõneti isegi veidi hirmutavalt.

Ühe teise pere kasvataja aga avastas lastes palju uut. Pillide tutvustamise vahel olid mõned balleti- ja laulunumbrid. Laulud olid itaalia keeles, kuid Triin tabas juba paari takti järel ära, millega tegu: esimene aaria oli kindlalt „armastuslaul“ ning Don Giovanni kuulsa dueti ajal jutustas Triin tasakesi kaasa, kuidas mehe ja naise suhted arenevad. Ja balletinumbri kehakeelt luges ta samuti ladusalt. 

„Aken orkestrimaailma” andis lastele võimaluse näha, kuidas elab orkester seestpoolt. Lapsed said teada, kuidas orkester töötab ja kuidas iga instrument eraldi kõlab. Helid on nagu meie emotsioonid – väga erinevad ja väga olulised.

Lustakas, huvitav ja hariv 

Etendust oli põnev jälgida nii 5- kui ka 18-aastasel. Koos muusikalise giidi Georg Udukübaraga tuletati orkestripillid meelde neile, kes kord juba põhikooli muusikatunnis neid õppinud on. Kes veel pole jõudnud, sellel on instrumentidega tutvumine nüüd mitu korda lihtsam.

Kuna põhirõhk oli pillidel ja nende kõlalisel eripäral, oli just orkester tõstetud tavapärasest kõrgemale. Sedapuhku nägid ka parteris istujad paremini orkestriaugus toimuvat.

Georg Udukübar esitles pille väga põnevalt: kõlaliselt toodi seoseid meid ümbritsevaga, meie endiga. Harfi kohta ütles Udukübar näiteks nii: „Kui kuulen harfi kõla, on tunne, justkui sirguksid mul selja pealt tiivad välja!“ Kellel vähegi elavam kujutlusvõime, tundis kindlasti ka enda seljal tiibu sirgumas.

„Kui ilus!“

Lastele meeldis see etendus väga. Marekile pakkus kõige rohkem huvi, millistest pillidest orkester koosneb. Talle meeldisid keelpillid ning eriline lemmik oli kandlemängija, kes tegi mängides kukerpalli, ja poisile meeldis ka see, et sai ise kätega muusikat teha. Marekile avaldas muljet ka kaunis teatrisaal – ta uuris hoolega lage ja rõdusid. 

Väikesele Hannesele õpetas kasvataja, et kui tekib pikem paus, siis on etendus lõppenud ja tuleb plaksutada. Nii küsis poiss iga pausi puhul, et kas nüüd on lõpp, plaksutas ning teatas, et aeg on minna kohvikusse...

Etenduse ajal õhkas nii mõnigi väike teatriline: „Kui ilus!“ 

Üks turvakodus peatuv tüdruk ütles enne teatripäeva, et ta ei läheks elu sees ise teatrisse – aga pärast teatrikülastust täpsustas, et tegelikult ei teakski ta siis, millest ilma jääb. Ta ütles, et kui tulevikus on veel selliseid üritusi, siis nüüd osaleb ta hea meelega ega jookse enam turvakodust ära. Teisel tüdrukul on elus pingeline periood – etendus aitas tal tähelepanu mujale suunata. Tüdrukud sättisid ennast enne teatrit ilusaks, nautisid etendust ning pärastist Lido kohviku külastust väga. Seal oli lastel hea võimalus valida oma maitse järgi, mida nad söövad. Teatripäeval ei tasu üldse kiirustada: tuleb anda endale võimalus nautida. See annab nii palju lastele kui ka vanematele.

Kas orkestris on kitarr?

Tagasiteel teadsidki kõik õigeid vastuseid. Ka küsimusele, kas orkestris on kitarr. Avastamisrõõmu pakkus teatrimaja tutvustav voldik. Lapsed uurisid hoolega, millistes ruumides nad ekskursiooni ajal käisid. Järgmisel päeval võttis Tarvi voldiku kaasa lasteaeda, et seda teistele näidata. Suurt rõõmu valmistas peredele ka fondi poolt kingiks saadud „Muusikaentsüklopeedia“, mis aitab edaspidi muusikat ja orkestrit puudutavatele küsimustele hõlpsasti vastuseid leida.