Juba üheksandat korda kutsus Tallink Spa ja Conference Hotel oma sünnipäeva puhul Eesti turva- ja asenduskodude lapsi SEB Heategevusfondi vahendusel külla veekeskusesse lustima. Märtsi eelviimasel pühapäeval toimunud veetrallil jagati lastele ja saatjatele ka veeohutuse tarkusi, sest suvi kõigi oma ranna- ja veemõnudega koputab kohe, kohe uksele.

Sündmuse video (klõpsa lingil)

Basseinivees aitasid sel korral lastele veeohutuse tarkusi lähemale tuua reservpäästerühma vabatahtlikud, G4S rannavalvurid ja meedik kiirabist. Lastele õpetati päästevestide kasutamist ja tutvustati päästevahendeid; näidati kergemaid viise, kuidas inimest vees transportida ja veest välja saada; pandi proovile väikeste ujujate vastupidavus, et mõista, kui petlikuks võib osutuda silmaga vahemaa hindamine, ning lõpuks õpetati lastele ja kasvatajatele, mida teha siis, kui õnnetus on juba juhtunud.

Veeohutuse tarkused vajavad igal aastal värskendamist

Tallinki veeüritusel osalemine on paljude turva- ja asenduskodude jaoks juba mitme-aastane tava, mis tähistab talvise õppeperioodi lõppu ning on justkui märk talveharja ületamisest ja kevade algusest. Nüüd, kui päike juba soojalt paitab, hakkavad lapsed unistama vees sulistamisest ja rannamõnude nautimisest. 

Lapsed teavad teoorias üldiselt üsna hästi, kuidas tuleb vees käituda ja et kui midagi juhtub, siis peab üksteist aitama ega tohi tekitada paanikat. Paljud lapsed käivad ujumistrennis ja tunnevad end vees kindlalt, teades ka ohutusnõudeid. Teoorias tundubki vees ja vee ääres käitumine lihtne ning lapsed on filmidest näinud õnnetusi ja inimeste päästmist, aga ohutuse ABC vajab ikkagi ülekordamist, et päriselus tuleks õige käitumine instinktiivselt. Oluline on meenutada, et kui midagi tõsist toimub, siis ei tohi lihtsalt seista või ära joosta ega karta täiskasvanute riidlemist, vaid tuleb kohe abi otsida, et täiskasvanud saaksid aidata inimest, kes on ohus.

Laste jaoks tuttav ja huvitav teema 

Enne reisi laste käest uurides, kui palju nad teavad veeohutusest ja milliseid juhtumeid on neil sellega seoses olnud, said kasvatajad väga erinevaid vastuseid: suuremad lapsed olid juba vastavaid õppeprogramme koolis läbinud, väiksemate teadmised põhinesid peamiselt kodus räägitul.

Teel spaasse uurisidki kasvatajad ja saatjad lastelt, kuidas nemad veeohutusest aru saavad. Arutleti selle üle, mida lapsed tähtsaks peavad, milliseid oskusi on vaja ohutuks ujumiseks ja vees lustimiseks, mida on nähtud vees õigesti või valesti tehtavat ja kas suured inimesed ise alati õigesti käituvad ning mida teha, nähes sõpra hädas. Kasvatajate rõõmuks olid lapsed üpris hästi informeeritud – isegi kui vastust ei teatud, suudeti ikkagi asjalikud vastusevariandid välja pakkuda. Lapsed teadsid, et spaas ei tohi vette hüpata, teadmata, kui sügav on vesi; teistele ei tohi selga ujuda; vees olles ei tohi juua basseinivett jmt. Lapsed rääkisid, millised kogemused neil on olnud, saades täpsemalt aimu, millele eesootaval õppusel teadlikumalt tähelepanu pöörata.

Üks kasvataja, kes on olnud ise vetelpäästja, tegi eelmisel päeval lastele lühikoolituse, millest said osa ka need, kes veetrallist osa ei võtnud. Lapsed olid sellest teemast väga huvitatud, terve sõidu aja esitasid nad mitmesuguseid küsimusi nii eelmisel päeval õpitu kui ka eesootava kohta.

Uued teadmised, oskused ja kogemused

Enamikus kodudes pandi ujumisvarustus kotti valmis juba laupäeva õhtul, nii et pühapäeva hommikul võis olla kindel, et midagi maha ei unune. Mõnigi laps külastas spaad esmakordselt. Mõnes peres oli kaasas ka lapsi, kes ei teadnud enne, mis on saun. Ühel kaasasolnud põnnil oli koguni nii suur veehirm, et ta ei tahtnud üldse vanni minna, kuid nähes ujulas teisi lapsi veega mängimas, on tema hirm pesemise ees vähenenud.

Lapsed läksid elevile, kui nägid basseinis täispuhutavaid ujumisrõngaid ja palle. Ujulasse suundudes jalutati mööda klaasakendest, kust paistsid basseinid ja sinna paigutatud täispuhutavad veeloomad. 5-aastane Andre ütles tõsise õhinaga: „Alice, Alice, vaata, mis see on, vaata, mis need on!“ Ka täiskasvanu jaoks oli see vahva vaatepilt, aga Andre jaoks tundus see midagi täiesti uskumatut ja rõõm poisi silmis oli kirjeldamatu.

Spaasse jõudes jaguneti mees- ja naisinimesteks, et selga tõmmata ujukad ning maanduda juba õhkmadratseid täis basseinis. Selles inimsupis aga sai isegi mõne asjalikuma ujumisliigutuse teha ning tervitus-jäätisekokteil friikatega kõhus segamini, võis oma teadmisi arendada mitmes töötoas ja infopunktis.

Lapsed said võimaluse oma oskused proovile panna ja püüda ka ise inimesi päästa. Selge, et neile tundus see mänguna, aga lapsed õpivadki ju mängides, olles kiired ja nutikad uute oskuste omandamisel. Sellised kogemused jäävad lastele meelde ja see ongi oluline. Sama kehtib ka teiste tegevuste puhul. Ujuda meeldib lastele niisamagi, aga kui nad saavad ennast proovile panna mingites ülesannetes ja teha midagi uut, annab see ühe positiivse kogemuse juurde.

Kuidas toimib päästevest? Mis on päästerõngas? Mida teha elustamisel?

Lapsed said teada, et ilma päästevestita paadiga sõitma ei minda. Väga õpetlik oli proovida, kuidas on ujuda, päästevest seljas. Vestiga ei õnnestunud ka parima tahtmise juures ennast kõhuli keerata ja nii saadi aru, et vesti mõte ongi hoida inimest veepinnal, nägu ülespoole. Selgus, et hädaolukorras keerab päästevest sind kõhuli asendist selili asendisse ja toetab ka kukla alt – ühesõnaga, hoiab vee peal päästjate saabumiseni. Lapsed kogesid seda omal nahal. Lapsi üllatas, et vestide küljes olid viled – ka vilistamine oli väga põnev ja see võib päästa su elu!

Uus ja huvitav kogemus oli vetelpäästerõnga kasutamine. Väiksemadki lapsed tahtsid proovida, kas saavad plastpudelist märklauale rõngaga pihta. Õpetati ka seda, kuidas on võimalik päästetavat kaldale tõmmata. Suuremad lapsed katsetasid mannekeeni peal südamemassaaži tegemist, mis osutus raskemaks kui arvati, sest valida tuli õige rütm ja vajutustugevus. Selgeks sai seegi, millisesse asendisse tuleb inimene panna ning pulsi katsumiseks õpiti leidma õiget kohta randmel ja kaelal.

Lapsed said aimu oma võimetest

Kui varem arvas nii mõnigi laps, et on väga hea ujuja, siis rannavalvurite juhendamisel hakkasid ka enesekindlamad oma väga heas ujumisoskuses kahtlema, mille peale anti lubadus enne tuttavas veekogus vastupidavust harjutada. Et vesi oleks ikka sõber, mitte vaenlane!

7-aastane Kristofer, kes veel väga ujuda ei oska, proovis sellegipoolest sukeldumise mängu, osaledes selles koguni kaks korda. Ta kuulas huviga enne juhtnööre ja asus kohe tegutsema. Poisi jaoks ei olnud niivõrd oluline, mitu rõngast ta vee alt välja toob, vaid see, et ta suudaks üldse basseini põhja jõuda. Nii sai ta aimu ka oma võimetest. Kristofer õppis veel, kuidas päästerõngast visata ja päästevestiga ujuda. Päästevestiga ujumine meeldis paljudele poistele niiväga, et nad ei tahtnud vesti seljast äragi anda.

Tavo õppis päästerõnga viskamisel selgeks, et kõige olulisem selle juures on käteasend. Lisaks sellele sai ta käppa ka viskeliini. Gert käis elustamist proovimas ja oskas näidata, kuhu tehakse südamemassaaži. Pärast väikest õpetust omandas ta tänu väga toetavale ja julgustavale suhtumisele selle oskuse ka praktikas. Kati sai üle veekartusest ja nautis abivahenditega ujumist. Tüdruk rääkis kasvatajale pärast, et ta on nii tugev, et elustamise lamp hakkas kohe põlema. Eimar aga ütles, et „päris“ päästerõngas on ikka väga raske. Cäroli puhul jäi meelde suure õhinaga öeldud lause: „Tead, ma proovisin veel seda elustamist, mul tuli see kõige paremini välja!“

Palju uut infot

Lapsed jätsid meelde ka palju uut informatsiooni. Number, kuhu õnnetuse puhul helistada, oli kõigil ennegi hästi teada – 112. Ent elustamisest jäi meelde veel kaks numbrit 30 ja 2: see tähendab, et tuleb teha 30 korda südamemassaaži ja 2 korda kunstlikku hingamist ehk kopsudesse sissepuhumist. Statistikast mäletati seda, et aastal 2015 oli Eestis 31 uppumissurma, mis on väga suur arv väikese Eesti kohta!

Veel jäi meelde, et tundmatus kohas võib sattuda veekeeristesse, allikatesse või veekasvudesse, ja see, et palju vigastusi juhtub vette hüppamisel selleks mitte ettenähtud kohtadest – näiteks sillad, muulid ja kivid. Tähtis on ka see, et kohtades, mis ei ole ujumiseks ette nähtud, võib leiduda veealuseid poste, kive jm. Jäeti meelde, et veeõnnetuste sagedaseks põhjuseks on liigne alkoholi tarbimine ning saadi teada, et veetemperatuur on väga tähtis, sest inimese keha on kerge alajahtuma. Lapsed lubasid ka koju jäänud lastele rääkida, mida teada saadi ja kogeti. Üks laps lubas koguni helistada vanaemale ja jutustada, mida kõike ta nüüd teab! Teine laps oli päästmisest ja elustamisest aga nii suures vaimustuses, et käis igas kohas kaks või kolm korda kuulamas, selgitades kasvatajale tagasiteel pikalt ja laialt, mida oli õppinud.

Esimeses klassis käiv Andra ütles: „Mina jätsin meelde õpetused, kuidas suvel vees ja veekogude ääres käituda. Meie käime suvel Peipsi ääres Remniku laagris. Seal järvevees käies peame olema ettevaatlikud ja kui ujuda ei oska, siis ei tohi sügavasse vette minna.“ Ele meenutas, kuidas ta basseinis Andrat ja Martinit kummipaadiga sõidutas. Ja paat läks ümber ning Martin hakkas ehmatusest nutma. Ele ütles: „Nüüd ma tean, et paadiga sõitma minnes peab alati olema kummivest seljas.“ 5-aastane Riho oli kogu spaakäigust nii suures vaimustuses, et muljetas järgmisel päeval lasteaias pool päeva kõigile oma spaaseiklustest.

Peas lumemüts, ise soojas vees!

Kui basseinivees jahe hakkas, käidi vaheldumisi kas saunas või mullivannis, kus hinge tõmmates sai uuesti läbi rääkida koolitusel omandatud teadmised – näiteks selle, kuidas kontrollida, kas inimene hingab. Lastele meeldis see, et oli väga palju erinevaid basseine. Kõige rohkem vaimustas suuremaid lapsi muidugi võimalus siseruumist õue ujuda. Nad olid väga õnnelikud ja šokeeritud tõigast, et õues sajab lund, aga nemad ujuvad soojas auravas vees, pea lund täis! Vahva kogemus oli ka saunade külastus. Prooviti erinevaid saunu ja nii mõnigi pere leidis ühise lemmiku – näiteks tähistaevaga Türgi saunas pikutamine oli meeldejääv elamus. Tore üllatus oli ka jäätisekokteilid, mis andsid uut energiat.

Koju sõites arutati veel kord läbi, mida nähti ja õpiti. Tallinna turvakodu kasvataja Kaisa kirjutas spaaskäigu tagasisides: „Peale koolitust veeohutuse kohta aastaid tagasi Pirital suhtun ma lastega ujumas käimisesse väga läbimõeldult. See koolitus avas mu silmad selles suhtes, kui vähe on tegelikult vaja selleks, et olukord pole enam ohutu. Minu kui kasvataja vastutus on tagada lastele ohutu vees olemine ning selgitada, õpetada ja läbi rääkida, kuidas vees erinevates olukordades käituda. Sellel aastal võtsimegi rohkem täiskasvanuid kaasa ja jagasime oma lapsed ära, kes kelle eest vastutab. Kui vaja, siis vahetasime. Lapsi oli tänu sellele lihtsam kaasata tegevustesse, jälgida, juhendada või lihtsalt koos lustida.“

Kuna täiskasvanutega koos vaba aja veetmine ei ole kõigile turva- ja asenduskodu lastele olnud alati tavapärane, on nende huvi koos tegutsemise vastu suur. Lapsed tunnevad ehedat rõõmu, kui näitavad vees mõnda uut trikki ning kasvatajal on aega seda vaadata ja kaasa elada või kui last tunnustada lihtsalt selle eest, et ta oli tubli ning käitus hästi.

Peale toreda ja õpetliku päeva spaas oli ka Tallinnas käik kogemus omaette, kuna leidus lapsi, kes ei olnud varem pealinnas käinud.