Kui palju aega veedad sina koos oma perega? Mida tegelikult tähendab kvaliteetaeg koos perega?

Igapäevaste kohustuste nimekiri tundub olevat lõputu ja lihtne on lasta prioriteetidel käest libiseda. Samas on teadlikult perega veedetud aeg kullahinnaga, aidates lastel end nii praegu kui ka tulevikus täiskasvanutena kindlamalt ja turvalisemalt tunda. Koostegemiste ja -kogemistega investeerib pere suhtesilla ehitusse ning loob igas hetkes pereliikmete vahel väärtuslikku emotsionaalset sidet, mis toetab ka lapse vaimset tervist.

Mida tähendab kvaliteetaeg?

Seda aega on raske mõõta ja see on pereti erinev. Mõne inimese jaoks võib see tähendada nädalalõpu lauamänguõhtuid, teise jaoks igaõhtuseid vestlusi ümber söögilaua istudes, kolmanda jaoks saab kvaliteetaeg tähenduse koos sportides või matkates. Milline iganes kvaliteetaja tähendus pere jaoks on, oluline on see, et koosveedetud ajal toimub suhtlemine – täiskasvanu ja lapse ning ka laste endi vahel. Kvaliteetaeg võib sisaldada ka erimeelsusi, millest koos läbi kasvamine loob uusi toimetulekuoskusi, mis annavad nii lastele kui ka suurtele tarkust konfliktidest õppida.

Kuidas ehitada suhtesilda?

Võta teadlikult aega pere jaoks
Ära oleta, et see aeg lihtsalt tekib. Kuna tavaliselt ei ole meil aega kunagi üleliia, siis tuleb kvaliteetaega oma päevadesse teadlikult plaanida. See on investeering pere suhtesilla vundamenti: igas päevas järjepidevalt üksteise märkamist – kas söögilauas vestlust arendades või voodiserval unejuttu lugedes, perega looduses või muuseumis nädalalõppu veetes. See kõik aitab lapsel tunda end olulise pereliikmena ning üksteise tundeid ja vajadusi, oskusi ja andeid paremini mõista. Koosveedetud kvaliteetajaga astume välja igapäevarutiinist, mil me küll näeme üksteist, aga surfame justkui argipäeva laineharjal, leidmata aega üksteise olemisse ja tunnetesse süveneda.

Võta aega olla vaid ühe pereliikmega
Kõige imelisem kingitus, mida üksteisele teha saame, on aeg, mis on pühendatud üksnes ühele lähedasele. See annab võimaluse tunda end erilise ja vajalikuna. Kui pereliikme vajadused on märgatud ja hing täidetud, siis on, mida panustada suhetesse ka laiemalt. Leia ühine pinnas, millele tegevused üles ehitada, et koosoldud ajast süda rõõmuga täita ja neid hetki nautida. Kõige selle juures ära unusta kohalolu. Lapsed on terased tunnetama, kui täiskasvanu mõtted mujale uitama lähevad.

Mustrid, mida lastele tulevikuks tikime
Igas hetkes, mil lood oma isiklikku elu täiskasvanuna, mudeldad ka harjumusmustreid oma lastele. Iga teadvustatud ja teadvustamata liigutus või tegevus salvestub harjumuseks sinu lapse tulevikus. Kui sinul on tarkust võtta teadlikult aega oma lapse jaoks, oskab ka tema märgata edaspidi oma lähedasi ja nende vajadusi ning eraldada koosolemise kvaliteetaega oma pere liikmetele.

Ole lapse jaoks olemas
Ole olemas ja toetav ka siis, kui lapse valikuid on raske aktsepteerida ja tema tegusid on südames raske kanda. Ole alati lapse kõrval, olenemata sellest, mis tema elus toimub. Lapsel on vajadus tunda, et teda armastatakse ja ta vajab täiskasvanu toetavat tähelepanu ka keerulistes olukordades. Täiskasvanu roll on olla lapse tunnete toetaja, et ta iseennast paremini mõistma õpiks ja täiskasvanuks saades oskaks erinevate emotsioonidega toime tulla. Tõrjutus kasvatab tõrjutust ning kujundab mustrit, mis noort inimest edasi ei aita. Täiskasvanu ei pea alati ütlema seda, mida laps kuulda soovib või õigustama tema tegusid, aga jäädes lapse kõrvale ka olukordades, mis meile ei meeldi, anname lapsele toimetulekuoskuse võtme tulevikuks.

MTÜ SEB Heategevusfond on loonud toetusfondi, et piiratud rahaliste võimalustega asendushoolduse pered saaksid ette võtta ühiseid kogemisi peretraditsioone luues või tugevdades, avastada iseennast ning teisi pereliikmeid, nautida kvaliteetaega väljaspool igapäevarutiini ning lihtsalt puhata ümbritsevat maailma uurides.

Hiiumaa Eiffeli torn ja tädi Iivi

Meie pere alustas sõitu Ida-Virumaalt Haapsalu poole varakult, et enne praami väljumist ka Haapsaluga tutvuda. Pere lastest olid Hiiumaal varem käinud neli, kahel aga puudus praamisõidu kogemus täielikult.
Kui saarele jõudsime, käisime Käina poes, et valmistuda ühiseks grilliõhtuks tädi Iivi juures. Vahva oli jälgida, kuidas lapsed Iivi juurde jõudes kohe tema juurde jooksid ja üksteise võidu oma elust ning koolitegemistest rääkima hakkasid. Iivi jutustas lastele, kuidas ta endale koera sai. Oli sõnulseletamatult soe tunne, lapsed olid justkui oma vanaemal külas. Vestluse käigus lepitigi kokku, et Iivi hakkab lastele vanaemaks.
Õhtul aitasid suuremad lapsed Iivil puid lõhkuda ja väiksemad abistasid puude ladumisel. Järgmisel päeval aitas Iivi meil Hiiumaa ringreisi marsruudi paika panna ja lubas tagasitulekuks värskeid kartuleid keeta.
Päeval külastasime kõiki vaatetorne, militaarmuuseumi, vaatasime ringi surfiparadiisis ja tutvusime Hiiu Eiffeliga. Palju huvi pakkus lastele Estonia laevahuku mälestusmärk. Nad uurisid sealset infotahvlit hoolega ja vajusid mõttesse, mistõttu arutlesime kohapeal sel teemal. Iivi juurde tagasi jõudes ootas tädi meid sooja toiduga. Pärast õhtusööki aitasime maha saagida maja katust ohustava õunapuu ja vedasime selle lõkkeasemele. Hea tunne oli kõike koos teha.
Õhtul arutlesime maailmaasjade üle ja lapsed said teada, et nõukogude ajal ei olnud saarele üldse kerge reisida, sest enne pidi saama külanõukogu kirjaliku loa. Iivi selgitas lastele ka hiiu keele eripära. Tädi lisas, et õ-tähe kasutamine on hiidlasele raskevõitu. Päeva lõpus kogeti perega saunaskäimist. Pesta tuli suures pesukausis nagu vanasti, see oli põnev ja teistmoodi kogemus.
Lapsed jäid Hiiumaa reisiga väga rahule, sest koos sai teha asju, mida iga päev ei kogeta – telkide ülespanek, ühine söögivalmistamine, puudeladumine ja hoovi koristamine. Kindlasti oli reisil palju rohkem üksteisega arvestamist ja ärakuulamist. Õppisime väärtustama ka aega iseendale, ilma IT avarate võimalusteta.

Mulgi savikoda ja värvidemäng

Koostegemist valides langes meie pere liisk kohe käelise tegevuse kasuks. Võtsime ette savitöötoa. Tavaliselt ei püsi meie autistlik ja hüperaktiivne 9-aastane poiss paigal rohkem kui viis minutit, kuid saviga mässates aeg lendas ja lendas, tema aga muudkui voolis. Meie pere kõige väiksem, 3-aastane tüdruk, veeretas savist väikesi pallikesi ja tegi neist kapsaussi. Tüdrukuke jälgis tähelepanelikult teisi lapsi, endal käed samal ajal usinasti ametis.
Suuremad tüdrukud voolisid endale tassid. Tööprotsessi käigus oli näha, kuidas nad loominguliselt avanesid ja näitasid üles suurt huvi isetegemise vastu. Kui kunstiteosed valmis said, avastasid lapsed, et kõik olid omanäolised ja erilised. Esialgu võis arvata, et kui pilgu kõrvalistuja tegemistele peale viskad, saab enda tass või taldrik samasugune nagu naabril, aga ei midagi, kogu looming oli põnevalt isenägu.
Tore oli näha, kuidas suuremad lapsed aitasid väiksemaid, laenasid neile oma töövahendeid ja õpetasid töövõtteid. Kõik olid üksteise suhtes tähelepanelikud. Kui saviasjad ahju läksid, jäid igasse järgnevasse hetke kõlama küsimused värvimise kohta – millal ometi ja miks kohe ei või? Kuna savi on materjal, millele on vaja aega anda, pidime kogu perega kannatlikult õiget päeva ootama, et oma isiklik looming lõpule viia. Kui värvimise päev kätte jõudis, siis oli natuke ebakindlust õhus: kas tass või taldrik on ahjust välja tulles ikka ühes tükis ega ole katki põlenud. Õnneks tulid kõik teosed tervena kuumusest välja ning juhendaja kiitis lapsi selle eest. Oli see ju märk, et lapsed olid hoolikalt õpetuse järgi toimetanud.
Meie pere kõige tagasihoidlikum neiu oli nokitsenud valmis töö, mille värvidekooslus avaldas muljet nii juhendajale kui ka teistele pereliikmetele. Piiga rääkis, et nautis omaette nikerdamise protsessi, mil ta ei pidanud kiirustama ja sai teha just nii, nagu soovis. Tüdruk arvas, et selliseid võimalusi võiks rohkem olla. Ka teistele lastele meeldis savikojas. Tore oli oma perega koos olla ja ajada ühist asja, samas tundes end eriliselt ja tehes midagi erilist.

Sipelgalõvi ja lutsuviskamise võistlus

Maastikukaitsealale matkama läksime seekord matkajuhiga. Liikusime mööda sihti, mis oli loodud võimaliku metsapõlengu takistuseks. Liiva peal olid näha erinevate loomade jäljed. Kui matkajuht sipelgalõvi liivast välja kaevas, siis olid kõigil silmad imestusest suured, sest sipelgalõvist polnud keegi varem kuulnud. Sipelgalõviga tutvumine lõi hea kontakti laste ja matkajuhi vahel.
Matkapäevad olid lastele kui õuesõpe. Juttu tuli loodusõpetusest, botaanikast, geograafiast ja keemiast. Metsas sõime marju, kuid osal lastel ei olnud metsamarjade söömise kogemust ning esialgu pelgasid nad enda jaoks tundmatuid marju süüa. Liikusime läbi põlenud metsa, mis oli tuleohvriks langenud ligi kümme aastat tagasi. Matkajuht selgitas, millised on erinevused tulest puutumata jäänud metsa ja põlenud metsa vahel.
Matkateele jäi ka liivakarjäär lompides elutsevate konnapoegadega. Viimased pakkusid huvi just poistele. Noormehed uurisid matkajuhilt, kuidas konnad arenevad ning milline on nende kasvuaeg hiljem. Järve äärde jõudes sulpsatasid lapsed kohe vette. Noored ligunesid soojas vees pikalt ja nautisid seda võimalust täiel rinnal. Mere ääres võeti ette lutsukivi viskamise võistlus ja uudistati vees hulpivaid meduuse.
Ööbimiskohta jõudes jagasid lapsed omavahel kohe ülesanded ära – suuremad panid šašlõki vardasse ja väiksemad tõid nõud õue ning katsid laua. Ega see šašlõkiküpsetamine nii lihtne olnudki. Kogu aeg tuli jälgida, et liha ära ei kõrbeks või mõne külje pealt liiga toores ei jääks. Kui söönud olime, vestlesime pikalt kordaläinud päevast. Meenutasime, kuidas terve pere panustas, et selline sõit üldse võimalikuks sai.
Magamaminek oli kiire ja rahulik, sest väsimus oli teinud oma töö. Hommikul ärgates sabistas vihma, aga matkarajale asudes võttis meid taas vastu päike. Metsas oli nii vaikne. Linnas ei kohta sellist vaikust kunagi. Matk viis Peraküla nõmmemetsa. Matkajuht jagas kätte orienteerumise kaardid ja mõned kompassid. Selgus, et metsas on orienteerumise õpperada ja meil tuleb vastavad punktid üles leida. Suurematele poistele esialgu see orienteerumise idee ei meeldinud, kuid hiljem olid nad nii kiired, et väiksematel tuli kõvasti järelejõudmisega pingutada. Perevanematel ja matkajuhil ei jäänud muud üle kui jälgida, et noored ikka õiget rada pidi lähevad. Lapsed leidsidki peaaegu kõik punktid ise üles. Jälle oli üks uus kogemus juures!
Männimetsa all pidasime maha pikniku ning jälgisime rannas ritvadega õngitsevaid kalamehi. Matkajuhilt saime teada, et see on Eestimaal ainus rand, kus kalamehed ritvadega lesta püüavad. RMK looduskeskuses uudistasime loomade topiseid, roomajaid purgis, putukaid läbi mikroskoobi ja õppisime taimedest liivapilti ja lõngast sõbrapaela tegema.
Kahe päeva jooksul kogusime hulga häid emotsioone. Tundsime end koos olles õnnelikena. Saime uusi kogemusi, tutvusime loodusega – nägime palju põnevaid uusi asju. Oluline oli seegi, et õppisime üksteist lähemalt tundma ja rohkem usaldama.

Päris oma reisiplaan

Arutasime lastega peretraditsioonide üle. Kui esialgu tundus, et neid polegi, siis arutelu käigus tuli välja, et tegelikult on päris mitu koostegemist iga-aastaseks tavaks saanud.
Koos reisimise traditsiooni jätkamiseks valisime seekord Prangli saare. Kui ettevalmistuste aeg kätte jõudis, olid suuremad lapsed usinasti juba oma kotid ära pakkinud. Pereemal jäi vaid väikeste pagasi eest hoolitseda.
Hommikune ärkamine oli üllatuslikult kiire, lapsed tõusid üles juba perevanema sammude peale ning ainult ühte noormeest tuli paar korda sügavast unest üles äratamas käia. Ka kaerahelbepuder oli kuidagi magusama maitsega ning kausid tühjenesid ülehelikiirusel.
Kui laevale astusime, leidis meie pere noorhärra endale kohe tegevust, pakkudes abikätt helitehnika vedamisel. Abi eest sooviti meile kinkida pileteid Tanel Padari kontserdile, kuid kahjuks pidime ära ütlema, sest kontserdipäeval oleme juba mandril tagasi.
Üks meie pere piigadest võttis kahtleval toonil juba mitmendat korda teema küsimuse, kas laevas on veel teisigi lastekodulapsi? Kui ta sai eitava vastuse koos selgitusega, nentis piiga mõtlikult, et ju on teised „tavalised inimesed“. Arutasime seda „tavaliste inimeste“ asja ning jõudsime järeldusele, et ka meie peres on täiesti tavalised inimesed.
Laeval olles leidis üks poiss tee kaptenisillale ning tal lubati seal lahkelt olla kuni laevasõidu lõpuni. Hiljem oskas ta ka teistele seletada, mis on meremiil ja kui sügav on vesi teel Pranglile ning milleks erinevad nupud kaptenisillal vajalikud on.
Pranglile jõudes ei teadnud lapsed suures õhinas, kas täita enne tühjenenud kõhtu või hüpata kohe merre ujuma. Kui ujumisest isu täis, läksime saart uudistama. Äge kogemus oli veoauto kastis tasapisi natuke maad loksuda. Lastele pakkus see suurt lõbu, sest see oli nii teistmoodi kogemine.
Saarel ringi vaadates tutvusid lapsed nii Prangli nüüdisaegse elamisega kui ka autentse, ligi 60-aastase maja ja selle sisuga. Mõlemas majas tohtisid lapsed ringi vaadata. Laste arvates oli vana maja kuidagi hubasem ja omasem, uut maja vaadati kui unistust.
Tagasiteel mandrile oli kaptenitööga kursis olev noormees kohe kaptenisillal meremeeste tegemisi jälgimas. Seekord tohtis ta juba kapteni toolil istuda ja sai natuke laeva „juhtida“.
Koju jõudes ei lülitanud keegi arvutit ega telefoni sisse ning osa lapsi jäi juba kella kaheksa paiku magama. Veel järgmistelgi päevadel oli meil kõigil sees mingi seletamatu õnnetunne koosoldud ajast ja ühistest kogemistest. Laste maailmapilt avardus ja erinevate tegevuste kaudu said nad aimu elust väikesaarel.
Meie pere lastel on olnud varem keerulised peresuhted ning neil ei olnud aimu, et ka teisiti võib ja saab peresiseselt asju korraldada. Lastele meeldis väga käia teiste inimeste kodudes, kus perenaine tutvustas igapäevaseid ja lihtsaid tegemisi, lapsed kuulasid suure huviga.
Kui perereisi plaanima hakkasime, siis jäi kogu eeltöö laste hooleks. Täiskasvanu suunamisel said noored keerulise logistikaga hakkama. Otsused, mida kaasa võtta, mida selga panna või mis kell kodust lahkuda, jäid laste teha. Kõik toimis, lausa minutipealt, kuna enda koostatud plaanist on kerge kinni pidada. See reis andis nii mõnegi hea oskuse juurde.
Väljasõit Kirikumäele

Vaadates telkide, magamiskottide ja muu varustuse hulka, oleks võinud arvata, et läheme perega terveks nädalaks matkama.
Võrumaale jõudes muutus maastik künklikuks ja teed käänuliseks. See, kuidas buss looklevatel teedel kurve võttis, oli lastele omaette elamus. Kurvide läbimisele ja küngastest üles-alla sõitudele elati rõõmurõketega kaasa.
Jõudes sihtpunkti, oli meie esmaseks ühiseks ülesandeks telkide püstitamine. Enne seda otsis igaüks hoolega telgi jaoks parimat paika, et oleks ikka sile ja küngasteta maalapp. Noormehed tegid kindlaks põhja- ja lõunasuuna ning jälgisid hoolega, et telk sipelgapessa ei satuks. Väga oluline oli ka oma telk üles panna sõprade telgi lähedusse. Mõne jaoks oli esmakordne kogemus telki püsti panna ja telgis ööbida.
Pärast kehakinnitamist suundusime matkaradadele ümber Kirikumäe järve. Matkarada kulges mööda laudteed ja soist rada, mida ääristasid mustikatest sinetavad ja pohladest punetavad väljad. Mustika- ja pohlapeatusi tekkis meie matkal üksjagu palju, aga vitamiine oli vaja ju talveks koguda. Ühe pikema marjapausi ajal õppisid lapsed lehepilli mängima. Mets ise aga kajas erinevatest helidest. Kõik nautisid ja tundsid looduses olemisest rõõmu. Pere kõige pisem matkasell oskas meie tähelepanu suunata detailidele, mida suuremad esmapilgul ei märganudki. Kui järvest ulatus välja suur roigas, siis paistis see kui lohemadu, kes matkaseltskonda tervitama oli tulnud. Matka lõpus jõudsime suure külakiigeni, mis valmistas kõigile suurt rõõmu. Kiik oli finišis justkui auhind pärast kosutavat looduses veedetud aega.
Õhtune lõkkepaik asus nõlval, millelt avanes kaunis vaade järvele, päikeseloojangule ja täiskuule. Tinistasime kitarri ja küpsetasime lõkkel vahukomme. Päev värskes õhus oli teinud aga oma töö ning telkidesse poeti üsna varakult.
Hommik algas telklaagri kokkupaneku ja hommikupudruga. Seejärel pidasime maha ühe korraliku rahvastepalli võistluse. Sättisime võistkondade koosseise igat pidi, aga poiste võistkond tuli ikka võitjaks. Lõbus oli aga kõigil.
Vastseliina piiskopilinnuses võttis meid vastu tore mõisaemand, kes tutvustas linnuse ajalugu ja rääkis põnevaid legende. Jalutasime ka varemetel ja mõisapargis. Vanas kõrtsihoones asus muuseum, mille väljapanek tutvustas ja andis edasi keskaja inimeste eluolu. Kuna keskajal oli selles piirkonnas hinnatud kaup mesi ja mesilasvaha, siis saime voolida endale vahast ja headest soovidest küünla, millele väe andmiseks põletasime neid hetke ka kohalikus kabelis. Linnus oli tõeliselt võimas vaatepilt ning muuseumis oli põnevat uudistamist igas vanuses külastajale. Lapsed kuulasid ja vaatasid kõike suure huviga.
Kogu väljasõit sujus suurepäraselt. Ilmataat soosis meid kogu reisi vältel. Nüüd on, mida kooliajal mäletada ja millest jõudu ammutada.

Merike Villard
projektijuht
MTÜ SEB Heategevusfond